Võimalus - Valik - Otsus - Vastutus

Tänase blogi tähendus on 4 sõna - järjestikuses ahelas: võimalus, valik, otsus ja vastutus. Kui ahel läheb normaalset rada pidi, siis algab uus ahel uute võimaluste, valikute, otsuste ja vastutustega.

Võimalus on asjaolu, mis on vajalik millegi teostumiseks, millegi toimumise tingimused. Võimalus on eelduseks valiku tegemisel. Lapsepõlvega antakse vanemate poolt hulk võimalusi ellu kaasa - perekonna suhted, kodu hoidmine, hariduse olulisus, sõprade olemasolu, üldteadmised elust, harjumuste kujunemine. Need kõik mõjutavad meie võimalusi. Kaugel "kükametsas" elades on olulised puhas õhk, vaikus, linnulaul. Kuid miski jääb puudu. Linnas elades on rutt, töö, asjatoimetused. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad plussid ja miinused. Samuti on erinevad võimalused nii väike linnas elades kui ka suurlinnas toimetades. Üks on aga kindel - suuremas linnas on võimalusi rohkem valikute tegemiseks.

 Valik on väljavalimine teatud hulgast või mitme võimaluse korral. Valiku langetamisel valitakse välja üks tee. Peale valiku langetamist on teised valikud muutunud, st. esialgne olukord ei ole enam endine. Kõik on pidevas liikumises. Tuleb osata langetada valikuid. Olukorda kontrollides, peame tundma, et meil on võimu, et teha valikuid. Palju aitab sellele kaasa lapsepõlve kasvatus. Mis vahel võib paljud valikud langetada Sinu eest? Nt. vanuseliselt perekonna loomine, suhtumine rahasse, sõprade valik, töövõime. Valikut aitab langetada ka iseenda ja teiste kogemus. Teisi kuulates on oluline vahet teha arvamusel ja nõuandel. Sellest oli juttu ühes eelmises blogis. Üldjuhul nõuande kuulda võtmine aitab kergendada valikute tegemist. Samuti kergendavad valikute tegemist ahvatlused, kuid läbi selle on võimalik kasvatada endas iseloomu, mitte valida kergemat teed. Õnnelik on inimene, kes saab valikud ise langetada, mitte teised ega elu ei langeta Sinu eest valikuid. Kui meil on liiga palju valikuid, ei vali me üldse midagi. Aga kui meil pole üldse valikuid, kaotame motivatsiooni. Parim olukord on siis, kui saab valida kolme või nelja võimaluse hulgast.

Otsus on tulemus, milleni jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist; valiku langetamine. Iga otsusega kaasneb risk. Otsus kas ahendab või suurendab tuleviku valikuid ja võimalusi. Otsus on valiku langetamisel i-le punkti panek. Peale otsuse langetamist on võimalik otsust muuta, kuid olukord enam pole enam see, mis esmase otsuse langetamisel. Me võime langetada sarnase otsuse, kuid samasugust otsust me enam langetada ei saa. Saatus võib anda meile võimaluse otsust leevendada või siis võimendada seda. Vaba on inimene, kes saab langetada ise otsuseid, mitte et teised seda Sinu eest teevad. Siiski otsus elama hakata on igaühe enda kätes. See käib nii töö, puhkuse, finantsvabaduse, pere jms. kohta.

Vastutus on kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine, enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru andmine. Kui küsitakse, miks ühel läheb paremini kui teisel, siis see on paljuski tingitud vastutusest, mis inimene võtab. Vastutuse suurus sõltub eelnevalt kirjutatud võimalustest, valikutest ja otsustest. Oma elu eest vastutamine aitab elu kontrollida ja valmistada ennast ootamatuste eest. Mille eest saab vastutada? Peamiselt saab igaüks vastutada oma valikute eest. Näiteks koolis käimine, ülikoolis eriala valik, pere loomine, töö valik ja selle tegemine, finantsvabadus. Kõige selle eest saab vastutada. Kui inimene hakkab oma valikutes süüdistama teisi, siis ta ei vastuta ju oma elu ees. 

Kui vastutus on muutunud iseloomu omaduseks, siis tekivad uuel tasemel uued võimalused ning ring hakkab otsast peale. Iseenda elu eest vastutavad inimesed saavad nautida iseenese poolt esilekutsutud võimalusi. Ilma vastutust võtmata langevad ära paljud võimalused ning elu hakkab ise inimesele võimalusi pakkuma, kuid need ei pruugi olla enam need, mis inimene ise sooviks. 

Mõelgem siis ahela: võimalus - valik - otsus - vastutus peale. Paljuski saab inimene ise selles ahelas ära teha.

Kaks aastat silmaoperatsioonist

29. novembril 2012.a. oli üks verstaposte minu elus. Lasin teostada endal prillidest vabanemise (laser)operatsiooni. Ei oleks muidu ise uskunud, aga kui sai endale selline eesmärk püstitatud, siis sai see ka elluviidud.

Prille olin ma kandnud juba algklasside 2. klassist alates. Enne operatsiooni oli vasak silm -8 ja parem silm -6. Prille, mida ma kandsin olid plastikklaasidest, kõigi kaitsekihtide ja võimalikult õhukeseks lihvitud. Klaasid maksid rohkem kui raamid. Prillikandja olin ma kokku 24 aastat. Nägemisest niipalju, et põhimõtteliselt nägi häguselt 2 ülemist rida ja sellega piirdus mu nägemine. Autojuhi lube saades polnud see takistuseks.

Kontaktläätsi ma ei ole kandnud kunagi. Peamine nõrkuskoht oli mul steriilse puhtuse säilitamine ning kui kontaktlääts peaks maha kukkuma, siis oleksin üsna täbaras seisus. Prillidega oli lihtsam - neid oli ka kergem puhastada. Leige seebivesi oli kõige parem puhastaja.

Kes andsid mulle mõtte silmalõikuseks? 2004.a. tehti silmalõikus veel skalpelliga. Seda ma küll ei oleks endale soovinud. Füsioterpeut (keda ma külastasin 2012.a. augustis), auditialane kolleeg tegid skalpelliga antud operatsiooni 2004. Sisi peatus verevarustus silmas, kuid nüüd enam mitte. Tehnoloogia areneb. Füsioterpeut ütles, et suuremat muutust elus annab ette kujutada, kui ei pea enam prille kandma. Kuna ma tegelen ka spordiga päris aktiivselt (jooksmisega), siis prillid segasid päris palju - eriti vihmase ilmaga, talvel külmaga. Samuti polnud ma ka kunagi päikseprille ka kandnud - mida ma väga soovisin. Jah oleks olnud võimalik ka optilised päikseprillid, aga siis oleks prille niipalju paare pidanud kaasas kandma, mida ma ka ei soovinud. Sügisel 2012 panin aja kirja silmaarstile - soovisin nägemist kontrollida, aga mitte niisama teravust, vaid natukene põhjalikumalt. Selleks läksin ReFocus silmakliinikusse, mille juht on Pait Teesalu - pikka aega oli TÜ Silmakliiniku juhataja. Võtsin siis otsuse vastu 06. novembril 2012, et teen enda elus muutuse. Kuigi sellest hetkest väga vähesed teadsid seda, et ma lähen enese silmade kallale. Kui ma teile kinnitan, siis tõesti paremat silmaarsti kui Pait ei olnud ma veel kohanud. Minu ebameeldivad mälestused jäävad Valga Polikliinikusse, kus 1980-ndate lõpus ja 1990.ndate alguse silmaarstid oleks võinud päeva pealt lahti lasta. Nende negatiivne kogemus jäi eluks ajaks meelde. Pait suutis vastata kõikidele tekkinud küsimustele, tegi kõik proovid ja kui tema oli kindel operatsiooni tulemuses, siis miks mina ei pidanud olema. Muidugi lõpp otsuse tegin mina.

Oktoobris 2012 käsime (auditi)kolleegidega Tenerife-l puhkamas. Enne seda poleks silmi saanud uurida, sest soojamaa päike muudab silmade pupille. Peale novembrikuu konsultatsiooni, kinnitas Pait, et 2 asja peale operatsiooni küll muutub: Sa näed paremini kui ennem koos prillidega ning pimedaks Sa ei jää. Nii suure miinusega nagu mul olid kaasnesid omad ohud, aga neile ma väga ei mõelnud. Samuti ei mõelnud ma eriti teistele ohtudele - kõrvalnähtudele, silma kuivusele jms. Konsultatsiooni ja operatsiooni vahelisele ajale jäi ka üks ajalehe lugu, kus samuti silmaoperatsiooni teinud naisel lõi 6 kuud hiljem välja silma kuivuse sündroom. Kas ma oleks pidanud alla vanduma ja operatsiooni mitte tegema? Ma ei soovinud ka neile vähestele, kes teadsid minu sammust, pettumust valmistada. Seega tuli lõpuni minna.

29. novembri hommikul oli just maha sadanud 15-20 cm lund. Seega autoga ma lähemale kliinikule sõita ei saanud. Sõitsin taksoga. Kuna ma panin endale hommikuse kõige esimese aja, siis Pait kontrollis mu silmi veel korra. Ma ei tea kas ta ka teistel uuesti uuris, aga ta soovis ehk kindel olla. Minu küsimus oli selles, et kas ma näen pärast operatsiooni kontrolltabeli alumist rida (1,0). Miks näitajad olulised olid, aga just seetõttu, et need näitajad sisestati arvutisse. Operatsiooni teostas seade, inimene oli abiks.

Operatsioonitoas pandi alles masin sooja, kuna olin tol päeval esimene klient. Operatsioon toimus neljapäevasel päeval. Operatsioonitüübiks oli FemtoUltra. Taastumiseks pidi jääma vähemalt 3 päeva (reede, laupäev, pühapäev). Tabletidena anti rahustit ja valuvaigistit. Algul lõigati sarvkest pealt poolenisti maha (pidi vaatama rohelist täpikest) ja pärast operatsiooni ajal pidi punast täpikest vaatama (Pait luges protsente allapoole 100%, 90%, 80% ... ). Sarvkest asetati tagasi ja oligi operatsioon tehtud. Kui punase täpikese vaatamise ajal oleks silm paigast nihkunud, siis ei oleks midagi hullu, vaid oleks pidanud seda uuesti tegema. Kogu operatsioon kestis suurusjärgus 5-10 minutit. Peale seda pool tundi kliinikumis taastumist - silmad kinni ja siis hotelli. Kunstpisarate panek toimus 15 minuti tagant ja põletikuvastane tilgutamine tunni tagant. See oli oluline selleks, et pisarakanal ju lõigati katki ning silmi oli vaja pidevalt niisutada. Igaljuhul sain ma ise hakkama - üksi on seda kõike võimalik teha. Õhtul sai televiisorist suusahüppeid vaadata - hämmastav, kusjuures mitte selgelt, kuid ma nägin kohtunike stiilipunkte, mida ma ei näinud hästi isegi prillidega mitte. Hommikul silmade kontrolli minnes oli lumi ikka maas - ilma päikseprillideta oli raske käia (lumi peegeldas valgus päris oluliselt). Silmade teravus oli -0,5. Kuna mu prillid olid ka alakorrelatsiooniga, siis see oli täitsa ok. Edasi oligi auditi tööst nädal aega puhkuseks ja taastumiseks.

Miks ma tegin just silmaoperatsiooni 2012.a.?
1. Majandusliku kindluse mõttes ma sellist operatsiooni krediiti ei soovinud teha, vaid soovisin kohe kõik kinni maksta.
2. Silmade miinused olid viimased 7-10 aastat paigal püsinud.
3. Füsioterapeut pani mõtte pähe elumuutusest
4. Silmakirurg Pait Teesalu andis uuringutega kindlustunde, et kõige hullemat pole karta. Kindlustunde andis ka see, et ma polnud läätsekandja. Läätsed rikuvad silmi päris oluliselt. Läätsekandjaid on noorte seas päris palju. Tänavapildis seda pole näha, sest seda peaks nägema inimese lähedal olles teatud nurga alt silmi vaadates.

Lõppkokkuvõttes olen rahul sellepärast, et elumuutus toimus - palju mugavam elu on! Ning läbi selle on ka heaolu tõusnud. Kuigi igaüks langetab otsuse - kas minna operatsioonile või mitte ise, siis mina oma kogemusest soovitan. Asi on seda väärt!

NB! Nii põhjalikku silmaoperatsiooni käiku ma polnud veel kellegile rääkinud, vaid see on nüüd siin blogis kirjas. Tulevikus saab sellest lugeda veel minu eluloo raamatus.