Eesmärkide seadmine

Osalesin Liisi Toom'i loengul Eesmärkide seadmine rööprähklejatele ettevõtlusnädala (07.10.2019 - 13.10.2019) raames. Kuna ise tegutsen finantsmaailmas, siis tihti leian enda olukorras, kus on mitmeid asju korraga käsil. Usun et igaüks on meist püüdnud eesmärke seada või siis kalendrisse teinud to-do listi. Liisi loeng aitas tuua antud teemasse ka psühholoogilise käsitluse. Ühel hetkel kui leiad ennast asjade hunniku alla mattununa, siis on hea tuletada meelde loengul räägitust.

Eesmärkide seadmise pidepunkt oled Sina ise ja Sinu prioriteet. Selleks et tunda enda tegemistest rõõmu ja naudingut tuleb teada enda oskusi, kogemusi ja teadmisi. Tavaliselt saab üks neist kolmest takistuseks eesmärkide seadmisel. Seega püüa leida võimalus tegutseda, et täiendada oskusi, saada kogemusi ja täiendada teadmisi.

Eesmärkide seadmisel jäi mulle rohkem meelde et oluline on teada oma (elu; töö) standardit  ning sellest lähtuvalt püstitada eesmärke. Selleks on vaja teada oma suurt unistust. Sealt edasi hakkad oma tegevusi prioritiseerima, sest kõigega Sa nii kui nii ei suuda tegeleda. Kõik, mis viib Sind oma unistustele lähemale on teretulnud ja mis viivad eemale, siis neid tegevusi pead analüüsima, kas need on vajalikud või mitte.

Kuna kõigil meil on ööpäevas samapalju tunde, siis tuleb teada vastust iga tegevuse juures küsimusele Miks? Miks ma seda teen? Algul võib see tunduda imelik, et pidevalt küsid, et miks ma seda teen, kuid teatud elustandardi juures hakkab see toimuma automaatselt. Peale seda tuleb küsimus Kuidas? Kuidas muuta oma tegevus efektiivsemalt? Ning iga eesmärk mis saab nende kahe küsimusega täidetud annab enesekindlust kõrgeimaid eesmärke seada.

Kuna käesoleval ajal on meid ümbritsevas maailmas palju informatsiooni ja võimalusi, siis Liisi loengust oli avastamisrõõm lühendist FOMO (fear of missing out) – ilma jäämise hirm. Kui Sa tead enda unistusi ja sellest lähtuvalt oma eesmärke, siis on lihtsam jõuda arusaamiseni, et Sa ei jõua igale poole ja tegelikult Sa ei peagi igale poole jõudma. Investeerimismaailmas on kaks emotsiooni, mis söövad investori tootluse – ahnus ja hirm. Need kaks emotsiooni tapavad naudingu ja rõõmu tegevusest ja tegevuse protsessist. Seega hinda enne tegevust, et kas see, mida ma teen viib mind mu enda unistustele lähemale. Kui Sa tead, mida Sa soovid, siis on lihtsam seada endale eesmärke.

Tänan Liisit antud teema käsitluse eest ning soovitan kindlasti osaleda analoogsetel Liisi koolitustel. See nõuab küll iseendaga tööd, kuid teadke et lõpptulemus üllatab Teid ennastki. Minuga on nii juhtunud 😊

Tartu Linnamaraton 2019

Laupäeval 05. oktoobril 2019 toimus järjekorras 8. Tartu Linnamaraton. Kuna ma pole piisavalt maratoni jaoks vaimses ja füüsilises vormis, siis taaskord startisin 21,1 km distantsil. Las 42 km distants ootab veel.
Sel jooksul oli järjekorras seitsmes kord startida, kuid kolmas kord poolmaratonil. Enne seda startisin 10 km distantsil. Arvestades enda vanust, kogemusi ja füüsilist vormi (sh. treenitust ja pulssi), siis jääb 10 km lühikeseks ja kiireks distantsiks.

Selle aasta jooksutulemused on jäänud ootustele alla, kuid viimase 2 kuu jooksul on mõningased treeningud ja elumuutused hakanud paremaid tulemusi näitama. Erilisi ootusi ei pannud antud jooksu tulemuse ega koha osas, kuid 1:45 tempomeistriga koos joosta peaks olema jõukohane küll.

Repliik: enne minu jooksu starti olid lastejooksud. Rõõm on näha, et maast madalast süstitakse lastele spordipisikut, kuid miks osad lapsevanemad elavad laste peal välja oma enda teostamata unistusi. Laps ei tohiks läbi jooksu vastumeelselt või nuttes võis siis kas laps jooksis kiiresti. Samas finišis käib lapsest uhkem piltide tegemine lastevanemate poolt kui professionaalsed fotograafid suudaksid teha. Lapsel võiks jääda siiski ju meeldiv kogemus antud jooksust ja päevast. Vanemad võiksid ju ise liikumise ja sportimisega samas ka lastele eeskujuks olla.

Startisin stardikoridoris eeldatava lõpuajaga 1:30 - 1:45 ning lubasin endale et jooksen pulsi järgi ning taktikaga et püüan tempo ühtlase hoida. Lõpuaeg 1:45 tähendaks 5 min / km joosta ning iga sekund alla selle tähendaks reservaega distantsi lõpupoole. Ja aeg alla 1:40 oleks õnnestumine. Esimeste kilomeetritega saingi mõnusa rütmi sisse, kuid muret tegi 3 km keskel reie tagumine pikilihas, mis tegi valu tingituna vist kiirest algusest põhjustatud stardikiirusest - pidin natuke korrigeerima jooksustiili, et mitte liiga teha. Tegin seetõttu distantsi 7-8 km natuke aeglasemalt. Esimeses joogipunktis tundsin, et tegelikult janu pole, kuna stardis sai piisavalt joodud, siis joogipausi ei tee. Kusjuures sama tunne valdas samamoodi ka järgmistes joogipunktides, seega läbisin esmakordselt nii pika jooksudistantsi ilma peatusteta. 10 km vaheaja punktis oli aeg 47.01, enesetunne hea ning koht 266. Kurb oli lihtsalt see, et kellegiga polnud koos joosta. Need kes tagant tulid möödusid omas tempos, kuid need kellele mina järgi jõudsin, läksin mina mööda. Ja siit tekib küsimus, et miks stardis ikkagi päris suur osa jooksjaid valib endale esimese stardigrupi, kui nad tegelikult kuuluvad lõpuajaga 2 tundi ja peale gruppi. Esimestel kilomeetritel tehakse endale liiga ja pärast kannatatakse. Distantsidel üle 10 km tuleb ikka esmalt mõistusega joosta ja siis füüsisega (v.a. eliitgrupp).
Jooksu teinepool kulges samas taktis, et jooksin peamiselt üksi mõningate möödaminekutega. Keha oli tempoga harjunud ning pulss püsis 171-175 tasemel. Kuna õige poolmaraton algab 17 km-st, siis minul tegelikult algas see umbes 15 km. Pulsi suutsin ajada 180-ni ning tempo püsis 4.45 min/km ning sealt kuni lõpuni suutsin ainult 3st jooksjast mööda minna. Vaimselt olin valmis ka Lossi tänava tõusuks, mis paikneb 2 km enne lõppu. Tõusu suutsin täies ulatuses joosta, km aeg läks 5:00 ning pulss tõusis 193ni. Eks peale tõusu siledamale rajale üleminek on väljakutse, aga sain hakkama. Viimane km on juba allamäge. Kogu jooksu käigus kogunes tõusumeetreid 170 m, ja allamäge 150 m.

Seega jooks numbrites: 21,1 km, 246. koht (1258 lõpetajat) ajaga 1:39.12. Vanuseklassi koht 44.
Millega ma jäin rahule - tempo ühtlus keskmine km läbi jooksu oli 4.43 min/km. Rahulolu tekitab, et teine pool jooksust ei vajunud ära. Heaolu oli see, et sain ilma joogipausideta hakkama ning Lossi tänava tõusu jõudsin joostes võtta. Ja lõpuaeg tuli alla 1:40. 3 aastat tagasi oli isiklik rekord joostud samal rajal 1:38.50. Seega edasi saab minna ainult paremaks.

PS! Selleaastane maratonijärgne söömine oli eriline selle poolest et sai söödud oma nõudega (kauss + tops). Ökoloogiline mõtteviis on jõudnud ka spordimaailma. Ja oma nõusid ei olnudki üldse keeruline kaasa võtta.

Sel aastal oli see spordivõistlustel 14. start ning enesehinnangu poolest oli antud poolmaraton kordaminek. Spordiaasta kokkuvõte tuleb aasta lõpu kokkuvõttes.

Meenutusi aastast 2018

Täna riigikogu valimiste õhtul kirjutan hilist kokkuvõte 2018. aastast. Eks see oli muutuste ja vundamendi rajamise aasta. Kuna teatud elukorralduste tõttu olen siiani elus edasi läinud üksi, siis tekkis 2018. a. alguses võimalus kodu soetada. Mitte lihtsalt kodu, vaid kodu mis oleks minu moodi. Keskpärasus, mida Eestis on niigi palju, siis seda püüdsin niipalju vältida kui minu võimuses. Võib-olla kirjutan kodu soetamisest isegi eraldi peatüki. Vähemalt keskpärasust aitasid mul vältida sisekujundaja ja objektijuht. Olen neile tõesti tänulik. Püüdsin sisustada kodu ehitada / sisustada nii, et sellel oleks väärtus ka 10-15 aasta pärast. Kodu ehituse ja sisustuse peale kulus julgelt üle 200 tunni. Ja rahulolu tõstab just see et on ehitatud hinge ja armastusega. Ja nüansid, mis kodu juures minu jaoks olema pidid on siin täidetud. Ehitasin ja sisustasin kodu põhimõtte järgi "Less is more".

Eelmistest suhetest naistega olen kokkuvõtvalt järeldanud 3 suuremat teemat – mees peab kodu omama, mees peab olema vormis ning mehe teenistus peab olema piisav, et naine ei pea raha pärast tööl käima. Kõik kolm valdkonda on toredad, kuid kõigi nimel peab ka vaeva nägema. Ja usun, et kõik 3 valdkonda on vähestel meestel ette näidata. Mina suudan need kõik realiseerida, kuid teadmisega et minust ei saa dressi, jope, tossu meest.

Kodu omamine sõltub kui suur ja kus asub. Jah siin ma tunnistan, et armastus on suurem kui materiaalsed väärtused, kuid armastus üksi saab otsa kui väärtused paigas pole. Jõudsin elus etappi, kus võisin osta sobiva kodu, kuid oli palju asjaolusid igas müügipakkumises, mis oleks hinge kriipima jäänud. Maja jaoks ei oleks ma veel valmis olnud, samas linna äärde maja ehitamine väiksele krundile (all 5000 m2) ei ole investeering, vaid kulu.

Vormis olek. Mees ei pea just kohe jõusaali minema, et sixbacki omama. Palju harjutusi saab ka kodus oma keharaskusega tehtud. Samas varsti saabub kevad, kus saan keskenduda jooksmas käimisele. Samas spordinarkomaaniks hakkamine ei kuulu ka minu prioriteetide hulka.

Raha teenimine. Nendest kolmest teemast vist kõige emotsionaalsem, kuid kõige olulisem ehk neist kolmest. Kodu ostmine oli veninud ka seetõttu, et sissemakse oli vaja kokku saada ning investeerimisportfell vajas kasvatamist. Sellel aastal tunnetan esimesi vilju investeerimisest nagu noor õunapuu. Teadmine et iga järgnev päev on eilsest parem annab kindlustunnet ja rahulolu. Eriti just seetõttu, et investeeringute on alusatud nullist ja on õpitud ka oma eksimustest.

Investeerimisest. Portfell kasvas 20%. Aasta viimane kuu oli ränk turgude volatiivsuse tõttu. Portfelli tootlus jäi aasta kokkuvõttes 3% juurde, kuid kuna ma olen pikaajaline investor, siis ei tee sellest numbrit. Jaanuar 2019 on see-eest 3 aastase investeerimisperioodi kõige tulusam kuu olnud tootluse poolest. Inimesed kardavad investeerimist, sest ajavad selle segi spekuleerimisega. Investeerimises on oluline ajastada soetushetke, spekuleerimises on vaja ajastada nii soetushetk kui ka müügihetk. 2018.a. lisandusid portfelli Tallinna Sadama aktsiad ja LHV võlakirjad. Kõik teised positsioonid said ka täiendust. Rahul olen just sellega, et portfell suurenes olenemata sellest, et ma kodu ehitasin. Siit saab ainult ülesmäge minna.

2019.a. saadavad dividendid vastavad juba minu ootustele. Eks saadavad dividendid lähevad uuesti investeerimisse.

Investeerimisklubis osalemisega osalesin jaanuaris 2018 investeerimisgalal Cantervilla lossis ja juulis 2018 investeerimisfestivalil Kallaste Turismitalus Harjumaal (Padise lossi lähedal). Jäin üldjoontes mõlema üritusega rahule. 2018.a. sügisest investeerimisklubi aktiivselt enam koos ei käi, vaid tegutseb interneti avarustes. Oli väga lahe periood mu elus.

Jooksmine. Võistlusi oli möödunud aastal 12. Seda oli 3 võrra rohkem kui 2017.a. Eesmärgiks on 15 võistlust aastas. Ma teen sporti vastavalt võimalustele nii et jooksmise maht ei sega isiklikku elu. Paju lahingu aastapäeva jooksus olin taas rajal. Olen ainus, kes kõik 25 korda on osa võtnud. Uute jooksude lisandusid Skechersi suvejooks (10 km), Tallinna Maratoni 21 km ja Treilhunti Vooremäe 1000 (16 km). Vormi saamise nimel osalesin ka Pekist Priiks üritusel Otepäält Tartusse. Antud üritus oli intervall jooksmine (5 min kõndimine, 5 min jooks – tempo 6:00 min / km tempo). Distantsi pikkuseks oli 45 km ja lõpu aeg 5 tundi ja 45 min. Jäin tõesti selle katsumusega rahule. Ühtegi raja rekordi parandust ei tulnud, aga see polnudki möödunud aasta eesmärk sest kodu ehitamine võttis oma. Et 2018. a. oleks olnud rohkem iseenda jaoks tegin endale ka 2 kingitust – sünnipäevaks tõukeratta ja jõuludeks uue spordikella. Hindan kvaliteeti, mitte kvantiteeti.

Meelehutus. Kinokultuur jätkus oma tavapärases rütmis. Kokku sai 38 korda kinos käidud. Mõned head filmid, mida tooksin esile olid „Kogu maailma raha“, „Punane varblane“, „Täht on sündinud“, „Bohemian Rhapsody“. Teatrisse ei jõudnud, kuid kontserditel sai käidud – Tanel Padar, Fix 50, Terminaator, Smilers ja Alen Veziko. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem Smilersi kontsert. Teistega esinejatega tuleb kuidagi taseme vahe sisse.

Raamatud. Kokku sai neid kokku loetud 8. Oleks võinud rohkem, kuid kui mõttega raamatuid läbi töötada, siis ei jõudnud rohkem. Iga raamat on oma jälje jätnud minu väärtushinnangutele – Erakordse elu kood, Raha valitse mängu, Krahv Monte Cristo (neljas kord juba), Vastus, Ärata endas hiiglaslik vägi. Raamaturiiul on täienenud nii mõnegi uue raamatuga, mis tuleb 2019.a. läbi lugeda.

Inimene muutub selliseks nagu inimesed, kes on tema ümber ja milliseid raamatuid ta loeb. 

Rahvatants. 2018.a. läheb ajalukku juba seetõttu, et ühinesin rahvatantsurühmaga. Minu soov oli näha, kas „karu pannakse tantsima“. Ja uskuge, pannakse. Läbi rahvatantsu saan endale ka autentsed Maarja-Magdaleena rahvariided ning esinemiskogemuse. Eesmärk on pääseda 2019.a. üld rahva- ja tantsupeole. Tants Tuljak on selge 😊

Tulles 2017.a. raamatus „Miljonäri Kiirtee“ toodud 3 FFF juurde – Freedom, Fitness ja Family. Siis ka siin on arenguid toimunud. Tegelikult on mulle on öeldud, et läbi nende 3 F ei saa olla õnnelik. Sinisilmsete inimeste õnn seisneb liblikates kõhus. Õnn seisneb rohkem võimaluste ja soovide tasakaalus. Huvitav on see, et mulle on ette heidetud, et miks ma oma võimalusi tarbimiseks ei pööra. Teadke et minu puhul kehtib raamatus „Väike Prints“ toodud mõttetera, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Liigun vaikselt aga kindlalt oma eesmärkide poole.

Ka 2019.a. toob muutuseid, et saaksin aasta lõpus öelda, et aasta läks korda 😊