Eesmärkide seadmine

Osalesin Liisi Toom'i loengul Eesmärkide seadmine rööprähklejatele ettevõtlusnädala (07.10.2019 - 13.10.2019) raames. Kuna ise tegutsen finantsmaailmas, siis tihti leian enda olukorras, kus on mitmeid asju korraga käsil. Usun et igaüks on meist püüdnud eesmärke seada või siis kalendrisse teinud to-do listi. Liisi loeng aitas tuua antud teemasse ka psühholoogilise käsitluse. Ühel hetkel kui leiad ennast asjade hunniku alla mattununa, siis on hea tuletada meelde loengul räägitust.

Eesmärkide seadmise pidepunkt oled Sina ise ja Sinu prioriteet. Selleks et tunda enda tegemistest rõõmu ja naudingut tuleb teada enda oskusi, kogemusi ja teadmisi. Tavaliselt saab üks neist kolmest takistuseks eesmärkide seadmisel. Seega püüa leida võimalus tegutseda, et täiendada oskusi, saada kogemusi ja täiendada teadmisi.

Eesmärkide seadmisel jäi mulle rohkem meelde et oluline on teada oma (elu; töö) standardit  ning sellest lähtuvalt püstitada eesmärke. Selleks on vaja teada oma suurt unistust. Sealt edasi hakkad oma tegevusi prioritiseerima, sest kõigega Sa nii kui nii ei suuda tegeleda. Kõik, mis viib Sind oma unistustele lähemale on teretulnud ja mis viivad eemale, siis neid tegevusi pead analüüsima, kas need on vajalikud või mitte.

Kuna kõigil meil on ööpäevas samapalju tunde, siis tuleb teada vastust iga tegevuse juures küsimusele Miks? Miks ma seda teen? Algul võib see tunduda imelik, et pidevalt küsid, et miks ma seda teen, kuid teatud elustandardi juures hakkab see toimuma automaatselt. Peale seda tuleb küsimus Kuidas? Kuidas muuta oma tegevus efektiivsemalt? Ning iga eesmärk mis saab nende kahe küsimusega täidetud annab enesekindlust kõrgeimaid eesmärke seada.

Kuna käesoleval ajal on meid ümbritsevas maailmas palju informatsiooni ja võimalusi, siis Liisi loengust oli avastamisrõõm lühendist FOMO (fear of missing out) – ilma jäämise hirm. Kui Sa tead enda unistusi ja sellest lähtuvalt oma eesmärke, siis on lihtsam jõuda arusaamiseni, et Sa ei jõua igale poole ja tegelikult Sa ei peagi igale poole jõudma. Investeerimismaailmas on kaks emotsiooni, mis söövad investori tootluse – ahnus ja hirm. Need kaks emotsiooni tapavad naudingu ja rõõmu tegevusest ja tegevuse protsessist. Seega hinda enne tegevust, et kas see, mida ma teen viib mind mu enda unistustele lähemale. Kui Sa tead, mida Sa soovid, siis on lihtsam seada endale eesmärke.

Tänan Liisit antud teema käsitluse eest ning soovitan kindlasti osaleda analoogsetel Liisi koolitustel. See nõuab küll iseendaga tööd, kuid teadke et lõpptulemus üllatab Teid ennastki. Minuga on nii juhtunud 😊

Tartu Linnamaraton 2019

Laupäeval 05. oktoobril 2019 toimus järjekorras 8. Tartu Linnamaraton. Kuna ma pole piisavalt maratoni jaoks vaimses ja füüsilises vormis, siis taaskord startisin 21,1 km distantsil. Las 42 km distants ootab veel.
Sel jooksul oli järjekorras seitsmes kord startida, kuid kolmas kord poolmaratonil. Enne seda startisin 10 km distantsil. Arvestades enda vanust, kogemusi ja füüsilist vormi (sh. treenitust ja pulssi), siis jääb 10 km lühikeseks ja kiireks distantsiks.

Selle aasta jooksutulemused on jäänud ootustele alla, kuid viimase 2 kuu jooksul on mõningased treeningud ja elumuutused hakanud paremaid tulemusi näitama. Erilisi ootusi ei pannud antud jooksu tulemuse ega koha osas, kuid 1:45 tempomeistriga koos joosta peaks olema jõukohane küll.

Repliik: enne minu jooksu starti olid lastejooksud. Rõõm on näha, et maast madalast süstitakse lastele spordipisikut, kuid miks osad lapsevanemad elavad laste peal välja oma enda teostamata unistusi. Laps ei tohiks läbi jooksu vastumeelselt või nuttes võis siis kas laps jooksis kiiresti. Samas finišis käib lapsest uhkem piltide tegemine lastevanemate poolt kui professionaalsed fotograafid suudaksid teha. Lapsel võiks jääda siiski ju meeldiv kogemus antud jooksust ja päevast. Vanemad võiksid ju ise liikumise ja sportimisega samas ka lastele eeskujuks olla.

Startisin stardikoridoris eeldatava lõpuajaga 1:30 - 1:45 ning lubasin endale et jooksen pulsi järgi ning taktikaga et püüan tempo ühtlase hoida. Lõpuaeg 1:45 tähendaks 5 min / km joosta ning iga sekund alla selle tähendaks reservaega distantsi lõpupoole. Ja aeg alla 1:40 oleks õnnestumine. Esimeste kilomeetritega saingi mõnusa rütmi sisse, kuid muret tegi 3 km keskel reie tagumine pikilihas, mis tegi valu tingituna vist kiirest algusest põhjustatud stardikiirusest - pidin natuke korrigeerima jooksustiili, et mitte liiga teha. Tegin seetõttu distantsi 7-8 km natuke aeglasemalt. Esimeses joogipunktis tundsin, et tegelikult janu pole, kuna stardis sai piisavalt joodud, siis joogipausi ei tee. Kusjuures sama tunne valdas samamoodi ka järgmistes joogipunktides, seega läbisin esmakordselt nii pika jooksudistantsi ilma peatusteta. 10 km vaheaja punktis oli aeg 47.01, enesetunne hea ning koht 266. Kurb oli lihtsalt see, et kellegiga polnud koos joosta. Need kes tagant tulid möödusid omas tempos, kuid need kellele mina järgi jõudsin, läksin mina mööda. Ja siit tekib küsimus, et miks stardis ikkagi päris suur osa jooksjaid valib endale esimese stardigrupi, kui nad tegelikult kuuluvad lõpuajaga 2 tundi ja peale gruppi. Esimestel kilomeetritel tehakse endale liiga ja pärast kannatatakse. Distantsidel üle 10 km tuleb ikka esmalt mõistusega joosta ja siis füüsisega (v.a. eliitgrupp).
Jooksu teinepool kulges samas taktis, et jooksin peamiselt üksi mõningate möödaminekutega. Keha oli tempoga harjunud ning pulss püsis 171-175 tasemel. Kuna õige poolmaraton algab 17 km-st, siis minul tegelikult algas see umbes 15 km. Pulsi suutsin ajada 180-ni ning tempo püsis 4.45 min/km ning sealt kuni lõpuni suutsin ainult 3st jooksjast mööda minna. Vaimselt olin valmis ka Lossi tänava tõusuks, mis paikneb 2 km enne lõppu. Tõusu suutsin täies ulatuses joosta, km aeg läks 5:00 ning pulss tõusis 193ni. Eks peale tõusu siledamale rajale üleminek on väljakutse, aga sain hakkama. Viimane km on juba allamäge. Kogu jooksu käigus kogunes tõusumeetreid 170 m, ja allamäge 150 m.

Seega jooks numbrites: 21,1 km, 246. koht (1258 lõpetajat) ajaga 1:39.12. Vanuseklassi koht 44.
Millega ma jäin rahule - tempo ühtlus keskmine km läbi jooksu oli 4.43 min/km. Rahulolu tekitab, et teine pool jooksust ei vajunud ära. Heaolu oli see, et sain ilma joogipausideta hakkama ning Lossi tänava tõusu jõudsin joostes võtta. Ja lõpuaeg tuli alla 1:40. 3 aastat tagasi oli isiklik rekord joostud samal rajal 1:38.50. Seega edasi saab minna ainult paremaks.

PS! Selleaastane maratonijärgne söömine oli eriline selle poolest et sai söödud oma nõudega (kauss + tops). Ökoloogiline mõtteviis on jõudnud ka spordimaailma. Ja oma nõusid ei olnudki üldse keeruline kaasa võtta.

Sel aastal oli see spordivõistlustel 14. start ning enesehinnangu poolest oli antud poolmaraton kordaminek. Spordiaasta kokkuvõte tuleb aasta lõpu kokkuvõttes.