Pensionireformist emotsioonidega ja emotsioonideta

Kuigi antud kirjutis valmib alles 2022.a., siis seda aktuaalsem see on. 2020.a. läheb Eesti ajalukku reformiga, mille mõju on pikem kui üks inimpõlv. 2002.a. saadi aru, et Eesti kui riigi finantsvõimekus pole piisavalt suur, et tagada pensionipõlves elamisväärne elu. See on peamiselt tingitud 2000. aastast tekkinud olukorrast, kus inimese tulevikupension sõltub sotsiaalmaksu tasumisest, mitte niivõrd töötatud aastatest. Antud reformi mõju on oluline seetõttu et nõukogude ajal töötanud inimestel sõltub tööaastatest ning Eesti taasiseseisvumisperioodi noortel töötasust.

2020.a. oli rahandusminister Martin Helme (EKRE) ning erakond Isamaa juht Helir-Valdor Seeder viisid ellu erakond Isamaa valimislubaduse, et II pensionisambasse kogumine võiks olla vabatahtlik. Liberaalse maailmavaatega inimestele oli antud seisukoht vastumeelne, kuid kuna president Kersti Kaljulaid antud muudatustega seadust välja ei kuulutanud, siis vaieldi antud teema selgeks Riigikohtus. Riigikohtu otsusega jäi kõlama 3 peamist seisukohta:

a) igaüks vastutab tulevikus ise oma pensioni eest

b) riik tagab pensionipõlves minimaalse (loe: mitte mõnusa) äraelamise

c) väikese pensioni tõttu ei saa keegi riiki kohtusse kaevata

Mulle kui majandusinimesele oli sümpaatne ka see, et Riigikohtus jäid hääled 19:12 ning toimus ka diskussioon. Seega sai 2020.a. võimul olnud valitsus eesotsas Jüri Ratasega oma tahtmise, kes lubas, et Eesti inimesed saavad I sambast riiklikku pensioni piisavalt, et mõnusalt (loe: mõnusalt) ära elada. Toon alljärgnevalt erinevaid lähenemisi, miks see niimoodi ei pruugi olla. Keskerakonna lubadusi läbi aegade on olnud seista pensionäride eest.

 

Raha on alati olnud vaba. Eriti nende jaoks kellel seda on. Inimestel on alati olnud võimalus otsustada, mis oma rahaga teha. Pensionireformi silmas pidades, siis riigi tasandil 2% suunamine inimese sissetulekust II sambasse on siiski marginaalne summa. See on 1000 EUR palga juures 20 EUR. Kui inimese jaoks on see suur summa, siis see teeb kurvaks, sest õige säästmine (samm enne investeerimist) algab alles 10-30% oma sissetulekust. Kuna eestlaste reaalnefinantskirjaoskus on madal, siis on emotsionaalselt läbi poliitiliste otsuste võimalik inimestega manipuleerida. Süsteemi nõrk koht oli see, et investeerimishorisont oli suurusjärgus 40 aastat (nii pika horisondiga võib palju asjaolusid muutuda). Samas ei ole II pensionisammas hea seetõttu, et sealt ei saanud väljuda. Raha vabadusega seonduvalt oleks II pensionisammas üks paljudest (loe: mitte ainuke) investeerimisvõimalustest ning ka enamusele peamine (finants)vara.

 

II pensionisamba juurest tulles I samba juurde tulles on probleemiks selle sõltuvus sissemaksetest. Praegused pensionärid saavad pensioni tööl käivate inimeste sissemaksetest (loe: Ponzi skeem). Kui tõsta keskmist pensioni kiiremini kui tõuseb keskmine palk, siis jookseb riigieelarve tühjaks. Pensionid on riigile püsikulu. 15 aasta pärast on haigekassa eelarvest puudu 1 miljard eurot. See viitab vajadusele tasuliste meditsiiniteenuste järgi, mida saaksid inimesed finantseerida just II pensionisambast. II pensionisamba suurus peegeldab hästi ka I pensionisamba seisu. Kui II pensionisamba jääk on väike, siis ei ole loota ka suurt väljamakset I pensionisambast (I samba sotsiaalmaks on isikustatud ning väikese II samba mahu juures on ka I sammas väike). Riik ei tegele ju pensioniraha investeerimisega, vaid seda tehakse II ja III pensionisambas (sellest edaspidi). NB! Vanaduspensioni baasosa oli 2020.a. 235 EUR. 

 

Pensionireformi läbiviijad valisid reformiks õige aja, sest pensionisamba raha ei olnud veel korralikult kasvama hakanud, eriti peale muutusi 2018.a. Suurusjärke kõrvutades – Tallinna börsi väärtus 5 mlrd EUR, pensionifondi maht 5,5 mlrd EUR, eraisikute kontodel 10 mlrd EUR, riigieelarve kulud 13 mlrd EUR, Eesti SKP 31 mlrd EUR. Kui pensionifondide maht oleks reformi hetkeks 50 mlrd EUR ei oleks keegi antud reformi teinud. Eesti väiksust arvestades on riigieelarve osatähtsus SKPst suur  42% (Soomes on see 22%). Pensionifondide mahud OECD riikide võrdluses SKP-st on Taanis 208%, Hollandis 184%, Rootsis 90%, Soomes 60%, Eestis 17%, Norras 10%. (Allikas: Meie Tuleviku Rahaline Heaolu, Arenguseire Keskus 2019)

 

Pensionikulude osatähtsus SKT-st riigiti on Iirimaal 5,7%, Eestis 7,9%, Rootsis 11,3%, Šveitsis 11,9%, Soomes 13,5% ja Prantsusmaal 15,1% (Allikas: Meie Tuleviku Rahaline Heaolu, Arenguseire Keskus 2019). Iirimaa omapära on see, et SKT-sse annavad suure panuse Apple ja Google Euroopa peakontorid, mis asuvad Iirimaal. Samas kõrgema osatähtsusega pensioniga riikides on astmeline maksusüsteem. Soovides ka Eestis kõrgemaid pensione on maksudebatt vajalik.

 

Suurim häda pensionisüsteemis on see, et seal on liiga vähe raha, ükskõik millises sambas see raha asub. Väikese varaga ongi raske suurt ja kiiret tootlust teenida (rikkuse kasvamiseks on vaja 3 komponenti: kapital x tootlus x aeg). Ideaalis peaks inimene elama kapitalitulult, mitte akumuleerinud kapitali laiaks lööma. Eesti Panga andmetel on netovara mediaanväärtuse järgi eestlasel vara 43 500 EUR, kuid euroalal keskmiselt on 104 100 EUR, tipus oleval luksemburglasel on vara 437 500 EUR. Samas käärid rikaste ja vaeste vahel on euroalal kõige suuremad Lätis ja Saksamaal ning kõige väiksemad on need Slovakkias ja Hollandis. Lätis 5% rikkama leibkonna osakaal varadest on 49,1%, Eestis 43,2%, Hollandis 28,7%. (Allikas: Äripäeva vahendusel Eesti Pank). PS! Kasahstanis kuulus 162(!) inimesele 50% riigi varadest (elanikke 18,75 miljonit (2020a. Andmed)

 

Praegu on Eesti pensionisüsteemi plussiks, et see on jätkusuutlik, kuid miinuseks on see, et kõik pensionärid on ühtlaselt vaesed (saades on viimasest palgast 40% pensioni, süsteemi teises otsas on Holland, kus pensionile minnes kompenseeritakse vahe pensioni ja keskmise palga vahel ehk pensioni suurus keskmisest palgast on 100%). Süsteemi nõrk koht on see, et normaalse pensioni saamiseks loodetakse riigi abile. 2022-2023.a. suudab riik tõsta pensione 40 EUR kuus, ehk ligi 500 EUR aastas. 1500 EUR palga juures 2,7% (inflatsioon on sel perioodil 5-12% vahel). Kiire majanduskasvu tingimustes on tõepoolest riigi suutlikkus pensione tõsta madal.

 

Eelnevalt on toodud erinevaid statistilisi fakte Eesti pensionisüsteemi kohta. Fakt on see, et riik ei ole võimeline kõigile vaesuses elavatele inimestele appi tulema. Selleks on vaja Eesti maksusüsteem üle vaadata. Keskerakond, kes arvab et on keskklassi toetaja, soovib kehtestada astmelist tulumaksu, siis see just puudutabki ju keskklassi (töötasu alusel ju rikkaid Eestis praktiliselt pole – maksuameti andmetel 2017/2018 andmetel teenis üle 3500 EUR bruto kuupalka umbes 15000-20000 inimest, s.o. 3% tööealistest inimestest). Isamaa kehtestatud astmeline tulumaksuvabastus (maksuvaba miinimum väheneb palgavahemikus 1200 – 2100 EUR) on tegelikult astmelise tulumaksu algus. Tervitatav on selle süsteemi juures see, et sissetulekutest said tulud, st. lisaks töötasule lähevad arvesse ka muud tulud. 

 

Palgatööga miljonäriks tõesti ei saa (sellele on ehitatud ju I samba süsteem). Kui Sa paned 100 EUR kuus kõrvale, siis aastas oled säästnud 1200 EUR, 10 a 12000 EUR ja 100a 120000 EUR. Järelikult see süsteem ei toimi. On vaja rakendada liitvõimendust. See raha on vaja panna kasvama. Samas pensionil oleku aeg on keskmiselt 20-25 aastat, s.o. vähemalt 1/3 elust.

Indrek Neivelt, kes on üks suurimaid II samba kritiseerijaid võiks hoopis õpetada kuidas rahva elatustaset tõsta. Endise pankurina (lahkus Swedbankist 2005, pensionifondid olid aastast 2002) finantsvabaduses elades kritiseerida süsteemi, mis aitas ka Swedbankil tehingutasudena kasumit teenida. Astmelise tulumaksu kehtestamisel finantstuludele see ei laiene.

 

Järgnevad väide, et lapsed on kõige suurem vara (Isamaa erakonna juht Helir-Valdor Seeder, kellel on 4 last). Ka mina olen pärit 4 lapselisest perest. Kui meie vanematel peaks olema majanduslikult abi vajama, siis reaalselt ei suudaks ükski neljast lapsest neid majanduslikult aidata, sest laste oma elu vajab elamist. Ja ma ei mõtle siin head ära elamist, vaid normaalset hakkama saamist. Süsteem toimib seni kuni vanemad iseseisvalt hakkama saavad. Finantsiliselt saavad hakkama vanemad inimesed, kellel on olemas maa ja mets, mille saavad vajadusel rahaks teha. Paar aastat tagasi oli Äripäevas artikkel, kus üksikema pangast laenu ei saanud. Huvitav on lähenemine, et lahutuse korral, saab naine lapsed ja mees materiaalse vara. Aga Isamaa erakonna juhi ütluse järgi on lapsed kõige suurem (loe: emotsionaalne) vara. Seega lastele vanematele hoolitsuskohustus peale panna on riigi poolt väga vastutustundetu, sest Maslow vajaduste püramiidi alumisel astmel (primitiivsed vajadused) pole emotsioonidega midagi teha.

 

Alljärgnevalt toon välja II sambasse jääjatele, sealt lahkujatele ning üldised psühholoogilised aspektid investeerimise kohta:

Pensionisambasse jääjad:

·      Minu kui majandusinimese jaoks oli II pensionisamast väljumis- ja jäämisepiirid alljärgnevad: kui pensionini on jäänud üle 30 aasta, siis jätkata kogumist. Kui vähem siis alla 4000 EUR jäägiga välja võtta ning üle 12 000 EUR jätkata kogumist. Alla 4000 EUR jäägiga inimesed ei suudaks riigi poolt pakutud iga-aastase pensioniindeksi tõusust rohkem teenida. Üle 12 000 EUR jäägiga inimestel tegemistel hakkab liitvõimendus just tööd tegema raha kasvatamisel. Tegelikult on nii, et üle 30 000 EUR saldoga inimestel on 50:50, sest investeerimisega sellist portfelli omades omatakse piisavalt finantsalaseid teadmisi, et väljavõetav raha enese jaoks paremini tööle panna. I voorus 2021.a. sügisel oli II pensionisambast raha väljavõtjatest alla 4000 EUR portfelliga 39 000 inimest (26%), üle 12000 EUR portfelliga 36000 inimest (24%) ja üle 30000 EUR portfelliga 2000 inimest (1,3%). Suure tõenäosusega üle 30 000 EUR suuruse portfelliga inimesed omavad ka finantsvara kasvatamise plaani.

·      Enne pensionireformi oli mure, et pensionisambal on madal tootlikkus. See oli tingitud seadusandlikul tasandil, et kaitsta investeeringut. Nagu ka spordis, siis kaitsemänguga mängu ei võideta. Kõrgema riski juures on kõrgem tootlus. Pensionireformi käigus leevendati piiranguid. Samas ka pensionisamba mahtude kasvades on langenud ka varahaldurite tasud protsentuaalselt, summaliselt ehk mitte. Seega tasub oodata 3-5 aastat, et uus süsteem saaks end tõestada.

·      Üks nüanss, mida räägitakse et pensionisambas on raha, mis põleb. Jah osa pensionisamba varadest on rahas, kuid üle 80% investeeringutest on aktsiates (osalus ettevõtetes), fondides (osalused mitmetes ettevõtetes / kaupvarades) või võlakirjades (riikidele ja ettevõtetele antud laenud, mis teenivad intresse). Seega pensionisambad ei koosne rahast, vaid finantsvarast.

·      II samba vara on samasugune kui muu kinnisvara inimesel, mis on pärandatav. See on samasugune testamendi osa nagu muud varad.

 

Pensionisambast lahkujad:

·      Väljamaksetelt peetakse kinni tulumaks 20%, sest töötasu arvestamisel on kogumispensioni makse tulumaksuvaba

·      Mis on väljamakse pikem eesmärk – edasi investeerida, laenud tagasi maksta või lihtsalt elu nautida. Väikse mahuga ei ole võimalik suurt summat teenida. Kodulaenu ei ole mõistlik tagastada, kiirlaenu küll. Ühekordne elunautimine on emotsionaalselt küll tore, kuid pikaajaliselt ei ole jätkusuutlik. Inimesed eelistavad lühiajalisi eesmärke pikaajalistele

·      Poliitiliselt võetakse II sammast kui iga teist kulutust, mitte kui investeeringut pikaajalises plaanis. Rõhutakse, et 2% võrra jääks inimesel rohkem raha kätte, et olla pigem tarbija mõtteviisiga (mitte tootja mõtteviisiga)

·      Väljavõetava summaga kahjuks kinnisvaraturul palju teha ei ole, eriti kui soove ülehinnatakse ning reaalsust alahinnatakse. Samas eluasemelaenu tagasimaksmisel on 2022.a. inflatsiooni arvestades laenuintressimäär selgelt laenuvõtja kasuks. Samas II sammas toodaks tulu pikaajaliselt rohkem kui eluasemelaenu intressikulu on.

·      Pensioniavalduse esitamise risk seisneb selles, et ei teata pensioniosaku reaalset väärtust, sest see hinnatakse väljamaksmise hetkel, mitte avalduse esitamise hetkel. 2022.a. alguses kui finantsturud langevad on see oluline teadmine, sest pensioniosaku väärtust arvestatakse väljamakse hetkest, mitte avalduse esitamisest.

·      II samba pensionisüsteemiga saab liituda alles 10 aasta pärast. Minu hinnangul õige säte, sest raha ei armasta, kui teda töö tegemise juures segatakse.

·      Üheks võimaluseks ise investeerimisel oli teha Pensioni Investeerimise Konto (PIK). Süsteemi miinus on et väikese mahuga pole võimalik pääseda suurtele turgudele. Arenenud riigid kasutavad pensionisüsteemi raha riiklike investeeringute elluviimiseks, mida kahjuks läbi PIK konto teha pole võimalik. Samas üksiküritajana pensionisüsteemi üle trumbata on suur kunst, kui oskused – teadmised – kogemused on puudulikud.

·      Raha väljavõtmisel on turul šaakalid, kes soovivad Sinu raha endale – reisibürood, kiirlaenufirmad, elektroonikapoed, ehitusmaterjalipoed, automüüjad, kohtutäiturid, samuti ka erinevad kiiret tulu lubavad investeeringud, sh. hoiulaenu ühistud, nt. Erial.

·      Täiendavalt saab riik tulumaksu pensionisambast lahkujate väljamaksetelt. I voorus väljujatel laekub riigieelarvesse 240 miljonit eurot. Kuid saamata jääb ka peatunud sissemaksete osa ning selle tootlus.

·      2022.a. on inflatsioon Eestis 18-22% aasta baasil, samas kui pool pensionisambast väljamakstud rahast seisab inimestel kontodel. Järelikult pole poliitikute poolt selgitustöö olnud piisav.

 

Investeerimise psühholoogilised aspektid:

·      Otsuse tegemisel lähtu ahelast: võimalus – valik – otsus – vastutus – vabadus. Vabaks (antud loo kontekstis loe: majanduslikult vabaks) saab ainult siis kui enda elu otsuste eest vastutus võtta.

·      Ise investeerimisel peab oskama hinnata oma kompetentsi ehk teadmised – oskused – kogemused – tahe. Kui üks komponent on null, siis on investeeringute tootlus madal. Ainult õnnega ei investeeri, sest turgu emotsioonid ei huvita.

·      Küsimus on kui suur osa inimese finantsvaradest on pensionisambad. Kui see on ainuke finantsvara, siis kui praegu 2022.a. on Eestis energiakriis (kõrged energiahinnad – elekter, gaas, kütus), tervisekriis (Covid-19 erinevad tüved) ja julgeolekukriis (Venemaa võimalik rünnak Ukrainas – osutus 2022.a. tõeks), siis isegi kui need kriisid lahenevad, tulevad uued kriisid. Finantsinimestel tekivad läbi kriiside uued võimalused, kuid kriisides kannatajatele ei suuda riik kogu aeg abikätt anda. Lihtsalt vabu ressursse pole. Covid-19 raames maksti Eesti töötukassa poolt inimestele välja üle 600 miljoni euro, ka neile ettevõtetele, kellele abi polnud vaja. Seda reservi ju riigil enam pole. 

·      Enefit Greeni börsile tulekuga suurenes Eestis investorite arv 60 000ni. Tänasel päeval hinnates on neist 75-80% passiivsed investorid, st. nad ei tegutse vara kasvatamise nimel. Investeerimismaastikul jäävad ellu need, kes arenevad kiiremini kui neid ümbritsev keskkond. Samas palgatöötaja suurim vastane on aeg, kuid investeeringutel on aeg suurim sõber.

 

Usun, et ülaltoodud punktid aitavad mõtestada pensionisambaid kui investeeringut, mitte kui raha, mille riik ühekordselt kingib inimestele. Parem on liikuda palgatöötajana investoriks kui jääda lootma populistlike poliitikute lubadusi elamisväärse pensioni tagamiseks.

 

 

 

Sammud uue koduni

04. aprillil 2020.a. möödub 1,5 aastat oma kodu soetamisest. Kirjutan alltoodud postituses teemadest, mis on toimunud viimased 4-5 aasta Tartu kinnisvaraturul ning teemadest mis kaanesid kodu ehitamisel. Allpool toodu on minu enda isiklik kogemus ja läbielatu ning ei pretendeeri absoluutsele tõele - emotsioon on ju igaühel erinev. Minu kodu on minu nägu ja lastud ehitada hoole ja armastusega arvestades minu ratsionaalsust. Algul oli küll minu soov, et saaks kodu valida koos kellegiga koos, kuid nagu ajalugu näitas, siis jäi palju kompromisse seetõttu tegemata, arvestades minu võimalusi ja nõudlikkust (ei soetanud ja sisustanud kodu põhimõttel "käib kah" või keskpärane). Samas iga uus kodu (maja, ridaelamuboks, korter) tekitab uuena positiivset emotsiooni. NB! Maaklerid kasutavad seda väga hästi ära 😊. (Samuti nagu autot ei osteta kütusekulu järgi).

Kirjutan punktide kaupa nii on ehk kergem jälgida. Soovitus on alustada visioonist ning kui on projektivalik tehtud, siis mõelda läbi esmajoones köök ja elektrilahendus. Tänapäeval soetatakse palju kodusid kahjuks paberilt.

Visiooni loomine

Olin enese jaoks loonud visiooni – milline peaks minu tulevane kodu olema – ehitaja ütles et ta pole varem näinud sellist koduostjat, kes käis oma kaustaga objektil 😊. Etteruttavalt võin öelda, et mu praeguses kodus on üle 90% loodud visioonist täidetud. Olen selles mõttes rahul, et 100% visiooni taga ajamine ei oleks õnnestunud, sest see on mu esimene kodu. Väga lihtne oleks detailides eksida.

Samamoodi aitas visiooni luua lapsepõlves läbi elatud elutingimused – ahiküte, pesemine kord nädalas saunas, WC väljas kuivkäimlana, ruumi puudus, loomade kasvatamisest tulenev ebamugavus. Ma ei kurda või ei heida ette oma lapsepõlve, vaid ma ise soovisin kõike teha teisiti, sest ainult läbi heaolu luuakse uut väärtust. Oluline oli mõista vanemate võimalusi ja mõttemaailma. Viinamarjad ei ole hapud või kättesaamatud – paljud suruvad oma unistused maha, sest nad ei usu piisavalt neisse. Samas need, kes olid suhelnud enne mu kodu soetust minuga, ei uskunud piisavalt minusse (PS! Egas ma ka ise kõike ei uskunud).

Kodu omamine või üürimine

Raamatus "Babüloni rikkaim mees" oli välja toodud mõttetera, et üks mehe ülesanne elus on pere jaoks kodu omamine. Olin elanud 13 aastat üürikorteris. Investeerimise ja vabaduse koha pealt on kõike soodsam üürida, kui välja osta. Kuid nagu tunnetasin naistega suhtlemisel, siis minu "poissmehe" üürikorter (oli mugavustega kööktuba koos magamistoaga suuruses 35m2) ei vastanud naiste ootustele. Tegelikult olin ju kogu Tartus oleku aja (alates maist 2012) vaadanud ringi kinnisvaraturul, kuid polnud sobivat leidnud. Sest oli valida - kellegi vana või uus arendus. Samas kellegi poolt sisustatud korteris tuleb leppida eelmise omaniku valikutega. Üürikorteri vahetamine on oluliselt lihtsam kui (pangalaenuga) ostetud korteril. Samas praegust kodu omades olen aru saanud, et selle hinna ja kvaliteediga kortereid ei üürita välja ning samas oleks üüri hinnatase olnud mõttetult kallis.

Samas on keeruline hinnata, kas kodu on investeering või kulu. Samas kogu üürikorteri perioodi sain kasvatada oma investeerimisportfelli, mis tänaseks päevaks toimib juba päris korralikult. Huvitav et rohkem hinnatakse seda, mis on käega katsutav ja vähem seda mis on virtuaalne, kuigi kodu pigem nõuab igapäevaselt investeeringuid, investeerimisportfell aga toodab rahavoogu.

Elukoha finantseerimine.

Üldjuhul võiks olla esimene sissemakse olla kuni 20% kodu müügihinnast. Samas noorpere (vanuses kuni 35a) või noore spetsialisti (vanuses kuni 40a, kodu soetus A, B, C energiamärgisega kodu) laenu saamiseks on võimalik kaasata Kreedexi käendus, seega saaks 10% sissemaksega. Panga seisukohalt võiks teha enda finantsvõimekuse test – kas 7% intressiga oleks laenu tagasimakse maksimaalselt kuni 40% netosissetulekust. Muidugi kaaslase sissetulek ning täiendav panditav vara tõstab finantsvõimekust. Noorte seisukohast peaks hindama seda, et kui „liblikad kõhus“ periood läbi saab, et kas siis ollakse võimelised koos laenu teenindama. Samas panka huvitab väga kas finantseeritava objekti väärtus ajas kasvab, jääb samaks või langeb. Šveitsis antakse laenu ka 100 aastaks, Eestis maksimaalselt 30 aastaks. Tean, et kvaliteetselt ehitatud betoon maja väärtus pigem ajas kasvab kui langeb. Seda iseloomustab kõige paremini Warren Buffet’i mõte: „Hind on see, mis Sa maksad, väärtus on see, mis Sa saad“.

Minu jaoks oli oluline, et oma investeerimisportfelli ma ei puutu – sest selle uuesti taastamine samale tasandile tähendab kaotatud aega. Samas vanemate juurde täiendava tagatise küsimine ei tulnud ka päevakorda. Samas ei soovinud ka ülejala teha. Kuigi jah esimese sissemakse kokku saamine võttis veidi aega, kuid pangas läks laenu saamine piisavalt kiiresti tänu minu korrektsele oma finantside haldamisele. Võtsin pangalaenu maksimaalse tähtajaga, sest alati saab laenu varem tagasi maksta. Samas senikaua kui laenuintress on madalam kui inflatsioon, saab keskenduda elus teistele väärtustele.

Finantsvõimekus

Samas finantsvõimekus seadis ka omad piirid. Korralik maja maksab suurusjärgus 250 000 - 300 000 eurot (st. vähemalt 1500 EUR/m2) ja ei pidanud võimalikuks sellist investeeringut teha. Lääne-Euroopa ja USA seisukohalt võiks kodu maksumus olla inimese 3-4 aasta sissetulek. Kuna Eestis on elatustase madalam võiks kodu maksimaalne maksumus olla 5- 6 aastasissetulekut. Usun, et see on üsna objektiivne hinnang inimeste krediidivõimekusele. Samas eestlastele on piltlikult kombeks omada 200 000 EUR autot ja 20 000 EUR kodu, mis tegelikult võiks olla vastupidi. Lähtusin endal kodu soetamisel sellest argumendist, et kodu on püsiva väärtusega ja pikaajaline ning auto on tarbeese.

Asukoht

Kodule olid asukohalised piirangud – Emajõest põhja poole jäävad piirkonnad oli välistatud (Annelinn, Ihaste, Raadi, Jaamamõisa, Eesti Rahva Muuseum ümbrus) ning asukoha poolest oleks kodu asukoht olla Tartu lõuna poolses osas. Üks põhjustest oli, et kõik asuks käe-jala juures, et ei peaks kogu aeg autot või ühistransporti kasutama. Linnast väljas elades on siiski vaja liikumiseks perele 2 autot (autode maksumused tuleb arvestada kodu maksumusele juurde). Samas ei oleks tööstust ligi (Tõrvandi), kõrgepingeliine, suurt maanteed. Samas tuleb arvestada, et Tartu ümbruses toimub vilgas ehitustegevus, st. linna äärde soetatud kodu on mõne aasta pärast päris korralikult linnas asuv.

Vanade arendused ja hinnatase

Huvitav on asjaolu, et paljusid eelmise buumi (2007 – 2008) ajal ehitatud maju ja kortereid on tulnud praegu müüki sama m² hinnaga, mis on praegu uusarenduste hinnad. Arvestades 10 aastat tagasi keskmist palka ja nüüd, siis on ostujõud praegu kõrgem. Paljudel tol ajal soetatud kinnisvara pangalaenu jääk on võrdsustunud kinnisvara turuhinnaga, millest püütakse nüüd lahti saada. Oluline on märkida, et 10 aastat tagasi ehitatud hoonetel puudub energiamärgis, st. ülalpidamiskulud on oluliselt kõrgemad kui tänasel päeval ehitatud majadel. Samas tänastel majadel on kõike tüüpilisem elamu „C“ energiamärgisega. Uskuge 1300-1500 EUR/m² müügiga elamul ei saa olla „A“ või „B“ energiamärgist (* ühel arendusel oli kirjas, et esitatud energiamärgis kehtib ainult 2 aastat). „A“ energiamärgis on passiivmaja ning siin ei piisa ainult maaküttest ning müügihind on kindlasti üle 2500 EUR/m². Samas 2007-2008 ehitati ka kehvema kvaliteediga materjalidest rohkem.

Elukoha tüüpide võrdlus ja kodu planeering

Imelik, et kinnisvara turul ostetakse kõike mida kätte saab. Peamine müügi-ostu kriteerium, et kui Te praegu ei osa, siis jääte päris ilma. Arvestamata kinnisvara asukohta, praktilisust, ehituskvaliteeti, planeeringut, energiamärgist. Ja seda kõike käsitlen alljärgnevana nii korteri, ridaelamuboksi kui ka maja seisukohalt. Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Mart Kalm ütles ühes intervjuus, et kodu planeering paneb paika seal elamise energeetika. Kui korter on näiteks 100 m², millest esik ja koridor on 30 m2 ja lastetoad alla 10 m2, siis on midagi viltu (rõhk on pandud üldruumidele, mida ei kasutata piisava koormusega). Samas soovivad kõik kinnisvara arendajad läbi arhitekti silmade silma paista atraktiivsuse ja unikaalsusega. Uskuge mind vähestel arendajatel on see õnnestunud. Objektid vähemalt Tartus ja linna lähedal hakkavad planeeringud korduma.

Elekter. Tegelikult kui on juba teada kodu planeering, siis võiks läbi mõelda elektrilahenduse, juhul kui saab sel teemal veel kaasa rääkida. Pigem olgu mõni pistikupesa rohkem kui vähem. Samas kui kodus on koridor üle 2 m pikk, siis võiks olla veksellülitid. Pistikute lahendus on eraldi lahendusena nii suures toas televiisori taga, kabinetis kui ka magamistoas. Suures toas ja magamistoas lahendasin valgustuse läbi dimmertatavate valgustite. Televiisori taha lasin panna 8 pistikupesa. Uskuge kõik need lähevad käiku. Kabinetis on minimaalselt vaja kirjutuslaua ümber 6-7 tk. Lasin muuta tubades ka valgustite asukohta ning lisasin kohtvalgusteid juurde.

Köök on kodu süda. Enamik planeeringuid on avatud köögina. Ise oleksin eelistanud eraldi ruumina kööki, kuid saab ka avatud köögiga hakkama. Üldjuhul on planeeringu viga see, et köögi jaoks jäetakse liialt väike pind, kuhu peab ära mahutama külmkapp, nõudepesumasin, pliit, ahi, kubu. Samuti peab olema piisavalt tasapinda. Õige tulemuseks soovitan kasutada sisekujundajat, kes oskab näha proportsioone ning soovitada õigeid materjale ja tasapindade ja köögitehnika asetust.

Palju tehakse kodudesse nurgataguseid ja väikseid panipaiku. Mis eesmärki need täitma peaksid? Parem teha üks korralik ruum või tuba, mitte ei hakka panipaikadega tubade suuruseid väiksemaks tegema. Korraliku suurusega tuppa on võimalik tellida korralik kapp või riiul kuhu saab asjad hoiule panna.

Samamoodi on planeeringutes tehtud teravnurgad või kaares seinad, mitte täisnurkadega tubasid. Üldjuhul jäävad need alakasutusega või siis tuleb tellida erimööbel. Või siis on tubadel mõistlik suurus, aga tehakse ristkülik, kus on piklik tuba, aga ei saa korralikult ära paigutada voodit, lauda ja kappi.

Garderoobid on kõige efektiivsemad kui on see on integreeritud ruumi, mitte eraldi ruumina. Ka ainult riidekapp ei ole efektiivne. Eraldi ruum annaks efekti siis kui see oleks vähemalt 6-8 m² suur. Tavaliselt on see alla 4m2. Nii väikses ruumis läheb pool pinda ju kaotsi tänu sellele, et inimene peab ka sinna ruumi ära mahtuma. Samas ettevaatlik peaks olema ka erimööbli tegijatega - paljud on siiski ainult müügimehed.

Samuti kas liiga väiksed või liiga suured rõdud. Väike rõdu on alla 3m2 ja suur rõdu (terass) on üle 15m2. Kumbki on olemuselt ebaratsionaalne - esimest ei saa kasutada sihtotstarbeliselt ning suur rõdu kasutamine jääb suure tõenäosusega ala kasutusega. Või kui rõdu ongi mõistliku suurusega, siis liiga kitsas selleks, et seal elu nautida (istuda 4 inimesega). Kõrgematel korrustel terass on küll taevale (loe päikesele) lähemal, kuid talvel pole lund kusagile panna. Samas tuleb tähelepanelikult jälgida kas rõdu on arvestatud korteri pinna sisse või mitte. Läbi selle langetatakse korteri müügi m² hinda.

Saun vs vannituba. Seda võib ka pesemisruumiks nimetada. Olen näinud ridaelamubokse suurusega 120m², kus polnud sauna. Miks nimetan ka seda ruumi pesemiseruumiks, sest osades kodudes on see alla 4m² suur ruum. Minu arust on see ruum just see, kus luuakse emotsioon hommikul terveks päevaks või õhtul magamaminekuks. Kui see ruum on väike, siis see hakkab ängistama. Saunaks on vaja leiliruumi. Ka siin on arendaja erinevalt lahendanud. Leiliruum alla 2m² ei ole mugav lõõgastumiseks. Samas püütakse võimalusel nii saun kui ka vann paigutada ühte ruumi. Samas alla 100m² kodusse ei ole mõistlik mõlemat paigutada. Saunakeris võiks olla ka moodsam, st. kas seinalt juhitav või läbi äpi, kuid mitte kerise juurest nuppudega reguleeritav (odavam lahendus). Vannituba ei sobinud mulle, sest minu jaoks on ebamugav vannis duši all käia. Saunakerise juures on oluline ka selle võimsus - mul on 8kW 2,8 m2 jaoks. See on minu jaoks paras. Väiksem keris ei oleks piisav olnud.

Vannitoas on oluline ka äravoolutrapp. Kui vähegi kannatab pange renntrapp. Seda tuleb muidugi ehitajale öelda ehituse alguses, kuid uskuge selle töökindlus ja ilu on oma hinda väärt.

Arenduste puhul ei ole mõeldud vannitoas ribiradiaatorite ehk käterätikuivatite peale. Ei tea mismoodi peale pesemist see rätik kuivaks peaks saama. Pidevalt rõdule kuivatama viima.

Järgmise pidepunktina panipaiga olemasolu. Ridaelamuboksis on tavaliselt välisukse juures kamber kuni 3m². Peale muruniiduki ja jalgrataste sinna ju midagi rohkem ei mahu. Samas muruplats mida niita, asub teisel pool maja (järelikult viiakse muruniiduk platsile läbi suure toa). Uutes kortermajades on tavaliselt panipaik samuti soklikorrusel maksimaalselt 2-4 m2. Samas keldri otstarbekust sel ei ole (liiga soe ruum).

Majadel ei ehitata enam keldrit. Panipaigana kasutatakse kas garaaži või siis tuleb abihoone eraldi ehitada. Uuema aja mood on parkimiskoha ja panipaiga eest küsida täiendavalt raha (tavaliselt see läheb läbi, sest ostja emotsioon on juba laes 😊). Samas arvestage panipaik ja parkimine korteri hinna sisse, mis on tegelikult ju marginaalsed (10% ringis) kodu maksumust arvestades.

Trepi olemasolu. Usun et selles küsimuses jagunevad arvamused kaheks – ühed pooldavad ja teised mitte. Tänapäeval on ka populaarne ka isegi kortermajas ehitada korter läbi kahe korruse. Puhtalt emotsionaalne otsus, ratsionaalsusega vähem pistmist. Eriti just kui on tegemist laisa inimesega. Samuti võiks keelustada, et treppi ei ehitata kui elamispind on alla 120 m2. Olen näinud ka planeeringuid, kus 70m2 korterisse ehitatakse läbi kahe korruse trepp – trepikoda moodustab vähemalt 7m2 pinda, mis on ebaratsionaalne. Samas pensionieas pole trepp liikumisel kõige praktilisem. Samas ehitada horisontaalselt veidi suurem pind ilma trepita elamispind kui kitsama pinna trepp ning kahe korruselisene. Paljude jaoks on trepp vajalik selleks, et allkorrusel oleks elu ja ülalkorrusel puhatakse. See tundub algul vajalik, kuid pikas plaanis ei ole see vajalik.

Uutes majades on valikuliselt ehitatud ka lift. See on kindlasti boonuseks, kuigi seaduses on kirjas, et see on vajalik alates 5. korruselistes majades. Uskuge see on tõesti lisavõimalus, mis aitab elukorraldust mugavamaks teha. Nii lastekärudega või poest tulles kottidega liikumiseks.

Tubade planeering. Paljud müüvad planeeringut päikese poole. Teadke et valgus ja soojus on tähtsad, kuid juba „C“ energiamärgisega lähevad toad päikese käes piisavalt soojaks (loe palavaks), kus see hakkab segama igapäeva elamist. Mis mõte on tõmmata ruloo ette, et tuba palavaks ei läheks ning elada pimedas.

Samuti on oluline ukse asukoht ruumis. Ühes toas lasin ust nihutada, sest varasemas planeeringus avanes uks keset seina, kus mõlemale poole ust jäi ruum, mida oleks väga raske täita (kivi arhitekti kapsaaeda).

Uksed. Uksed on sisustuselement, mis on pidevalt kodus kasutuses. Seetõttu on oluline, et need oleksid kvaliteetsed. Mina lasin oma ustel panna peidetud hinged, magnetlukud ja ka ukse käepidemed vahetasin võrreldes standardlahendusega ära.

Autode parkimine. Tavaliselt küsitakse selle eest eraldi tasu juba. Suurte korterite puhul on boonuseks 2 parkimiskoha olemasolu. Kurb on see, et kuna maja juures on vähe ruumi, siis on üldjuhul parklakohad kitsad. Samuti ei ole arvestatud ka saabuvate külalistega.

WC nüansid. Ka siin on eri lahendusi. Lisaboonuseks on 2 WC olemasolu suuremas korteris. Samas väiksema WC planeerimisel eelistaksin seda, et WC uks avaneks külje pealt – siis oleks ühes otsas WC pott ja teises otsas normaalmõõtmetes kraanikauss. Otsast avanev WC uks seab valiku ette väiksema kraanikausi, mida on ebamugav kasutada. Samas jätsin praegu ehitaja poolt paigaldatud äärega WC potid, kuigi kaasajal on ilma ääreta WC-potid olemas, mis WC poti puhastamist kergendab. Vaikselt sulguvad WC poti kaaned on vist juba loomulik kaasaegsetes arendustes. WC võiks siiski ka olla bideedušš – lisaboonusena (seda pidid kasutama arstid ja välismaalased).

Arendaja ja ehitaja

Enne investeeringu tegemist tuleks arendaja ning tema poolt välja valitud ehitajale teha taustauuring. Üldiselt on internetis piisavalt infot arendaja eelnevate objektide, finantsnäitajate, juhtkonna, kogemuste kohta. Üldjuhul tuleb selgeks teha, kas ehitatakse müügiks (teadke selleks hoitakse materjalide ja kvaliteedi arvelt kokku) või ehitatakse reaalselt kellegile kodu. Üldjuhul alla 5 miljonilise aastakäibega arendaja / ehitaja pigem klassifitseerub müügi peale. Oluline on arendaja juures ka see, et kas saab kaasa rääkida materjalide ja planeeringute teemal. Seetõttu tänan ka ehitajat selle eest, et peale seinte, WC pottide ja leiliruumi läks kõik vahetusse.

Arendaja ja ehitaja oluline kriteerium on ka nende vaimne võimekus. Milliseid lahendusi on pakutud ja kas neid on võimalik vahetada? Üldjuhul saab aru materjalide kvaliteedi ja hinna järgi aru tegelikust kodu väärtusest.

Sisekujundaja

Mina kasutasin oma kodu sisustamisel sisekujundajat. Antud asjaolu tingis see, et kuna kodu ehitati suures osas veebruarist augustini, siis tööalaselt ning ka isiklikult ei olnud ajapuudusel võimalik osaleda materjalide ja värvide valikul. Ma olen väga tänulik oma sisekujundajale, kes tegi peamised valikud minu eest, et kodu oleks ühes tükis tervik. Siia kuulus nii köögimööbel, parkett, seina ja laevärvid, efektseinad, garderoobikapid. Arvestades kodu maksumust, siis sisekujundaja summa on marginaalne arvestades lõpptulemust.

Sisustus

Olen kodu sisustanud elemntaarsega -köögimööbel, suure toa diivan, magamistoas voodi ja garderoob ning kabineti sisustus. Kodu sisustamisel peab lähtuma üldisest kontekstist. Ei saa odava mööbliga sisustada kõrgema kvaliteediga ehitatud kodu. Seega olen sisustanud tasa ja targu. Palju jääb ka tulevase kaaslase valida, sest põhiasjad on soetatud, milles ma hinnaalandust ei teeks. Üldjuhul pool kodu maksumusest läheb sisustuse peale. Enne uue kodu soetamist käisin naabermajas sooviga soetada sama planeeringuga korter. Kuigi nii mees kui naine olid tegevad kinnisvara valdkonnas, ei suutnud nad mulle oma kodu müüa. See lihtsalt nägi "odav" välja. Palju oli standard lahendusi ja korteri sisustus ei olnud kooskõlas ümbritsevaga.

Ülalpidamiskulud

Korteri kommunaalkulud vastavad minu ootustele. Arvestades küttekulu – 88m² suurusega korteriga on selle talve küttekulu (maja on ühendatud linna keskküttesüsteemi) 40-45 EUR, mis on tõesti soodne („C“ energiamärgisega hoone). Tartu linnas on joogivesi küll kvaliteetne, aga muu tarbevesi on katlakivi täis. Seega peaks olema igal kodul ka kodufond, mille suuruseks on suurusjärgus 4% kodu turuväärtusest. Selle raha abil saab katta jooksvad hooldus- ja remondikulud. Tervele majale vee pehmendajat ei saa panna, sest paar korterit on sellele vastu.

Kokkuvõte

Kodu soetusega saabus uus eluetapp mu ellu. Kodu ehituse- ja sisustamisele kulus minimaalselt 200 tundi. Aga lõpptulemus on seda väärt, arvestades et see on mu esimene kodu ning ehitaja jõudis rohkem küsida kui mina vastuseid anda. Ülalpool toodud nüansid olid peamiselt, millele oli vastuseid vaja, kuid uskuge kõiki detaile pole siin välja toodud. Oma maja ehitamisel oleks nüansse oluliselt rohkem Tänud ehitajale osutatud panuse eest, sest ma polnud kõige lihtsam klient, kuid ma sain endale kodu, mida soovisin nii kvaliteedi kui ka energeetika poolest.

Ja neile, kes ei uskunud minusse - suured asjad võtavadki aega, eriti kui lõpptulemus on ootamist väärt. Surve all olemisega tavaliselt head lahendused ei teki.

Loodan et nii mõnigi minu blogi lugeja saaks ülaltoodud näpunäidetest kasu oma kodu soetamisel ja sisustamisel.

Eesmärkide seadmine

Osalesin Liisi Toom'i loengul Eesmärkide seadmine rööprähklejatele ettevõtlusnädala (07.10.2019 - 13.10.2019) raames. Kuna ise tegutsen finantsmaailmas, siis tihti leian enda olukorras, kus on mitmeid asju korraga käsil. Usun et igaüks on meist püüdnud eesmärke seada või siis kalendrisse teinud to-do listi. Liisi loeng aitas tuua antud teemasse ka psühholoogilise käsitluse. Ühel hetkel kui leiad ennast asjade hunniku alla mattununa, siis on hea tuletada meelde loengul räägitust.

Eesmärkide seadmise pidepunkt oled Sina ise ja Sinu prioriteet. Selleks et tunda enda tegemistest rõõmu ja naudingut tuleb teada enda oskusi, kogemusi ja teadmisi. Tavaliselt saab üks neist kolmest takistuseks eesmärkide seadmisel. Seega püüa leida võimalus tegutseda, et täiendada oskusi, saada kogemusi ja täiendada teadmisi.

Eesmärkide seadmisel jäi mulle rohkem meelde et oluline on teada oma (elu; töö) standardit  ning sellest lähtuvalt püstitada eesmärke. Selleks on vaja teada oma suurt unistust. Sealt edasi hakkad oma tegevusi prioritiseerima, sest kõigega Sa nii kui nii ei suuda tegeleda. Kõik, mis viib Sind oma unistustele lähemale on teretulnud ja mis viivad eemale, siis neid tegevusi pead analüüsima, kas need on vajalikud või mitte.

Kuna kõigil meil on ööpäevas samapalju tunde, siis tuleb teada vastust iga tegevuse juures küsimusele Miks? Miks ma seda teen? Algul võib see tunduda imelik, et pidevalt küsid, et miks ma seda teen, kuid teatud elustandardi juures hakkab see toimuma automaatselt. Peale seda tuleb küsimus Kuidas? Kuidas muuta oma tegevus efektiivsemalt? Ning iga eesmärk mis saab nende kahe küsimusega täidetud annab enesekindlust kõrgeimaid eesmärke seada.

Kuna käesoleval ajal on meid ümbritsevas maailmas palju informatsiooni ja võimalusi, siis Liisi loengust oli avastamisrõõm lühendist FOMO (fear of missing out) – ilma jäämise hirm. Kui Sa tead enda unistusi ja sellest lähtuvalt oma eesmärke, siis on lihtsam jõuda arusaamiseni, et Sa ei jõua igale poole ja tegelikult Sa ei peagi igale poole jõudma. Investeerimismaailmas on kaks emotsiooni, mis söövad investori tootluse – ahnus ja hirm. Need kaks emotsiooni tapavad naudingu ja rõõmu tegevusest ja tegevuse protsessist. Seega hinda enne tegevust, et kas see, mida ma teen viib mind mu enda unistustele lähemale. Kui Sa tead, mida Sa soovid, siis on lihtsam seada endale eesmärke.

Tänan Liisit antud teema käsitluse eest ning soovitan kindlasti osaleda analoogsetel Liisi koolitustel. See nõuab küll iseendaga tööd, kuid teadke et lõpptulemus üllatab Teid ennastki. Minuga on nii juhtunud 😊

Tartu Linnamaraton 2019

Laupäeval 05. oktoobril 2019 toimus järjekorras 8. Tartu Linnamaraton. Kuna ma pole piisavalt maratoni jaoks vaimses ja füüsilises vormis, siis taaskord startisin 21,1 km distantsil. Las 42 km distants ootab veel.
Sel jooksul oli järjekorras seitsmes kord startida, kuid kolmas kord poolmaratonil. Enne seda startisin 10 km distantsil. Arvestades enda vanust, kogemusi ja füüsilist vormi (sh. treenitust ja pulssi), siis jääb 10 km lühikeseks ja kiireks distantsiks.

Selle aasta jooksutulemused on jäänud ootustele alla, kuid viimase 2 kuu jooksul on mõningased treeningud ja elumuutused hakanud paremaid tulemusi näitama. Erilisi ootusi ei pannud antud jooksu tulemuse ega koha osas, kuid 1:45 tempomeistriga koos joosta peaks olema jõukohane küll.

Repliik: enne minu jooksu starti olid lastejooksud. Rõõm on näha, et maast madalast süstitakse lastele spordipisikut, kuid miks osad lapsevanemad elavad laste peal välja oma enda teostamata unistusi. Laps ei tohiks läbi jooksu vastumeelselt või nuttes võis siis kas laps jooksis kiiresti. Samas finišis käib lapsest uhkem piltide tegemine lastevanemate poolt kui professionaalsed fotograafid suudaksid teha. Lapsel võiks jääda siiski ju meeldiv kogemus antud jooksust ja päevast. Vanemad võiksid ju ise liikumise ja sportimisega samas ka lastele eeskujuks olla.

Startisin stardikoridoris eeldatava lõpuajaga 1:30 - 1:45 ning lubasin endale et jooksen pulsi järgi ning taktikaga et püüan tempo ühtlase hoida. Lõpuaeg 1:45 tähendaks 5 min / km joosta ning iga sekund alla selle tähendaks reservaega distantsi lõpupoole. Ja aeg alla 1:40 oleks õnnestumine. Esimeste kilomeetritega saingi mõnusa rütmi sisse, kuid muret tegi 3 km keskel reie tagumine pikilihas, mis tegi valu tingituna vist kiirest algusest põhjustatud stardikiirusest - pidin natuke korrigeerima jooksustiili, et mitte liiga teha. Tegin seetõttu distantsi 7-8 km natuke aeglasemalt. Esimeses joogipunktis tundsin, et tegelikult janu pole, kuna stardis sai piisavalt joodud, siis joogipausi ei tee. Kusjuures sama tunne valdas samamoodi ka järgmistes joogipunktides, seega läbisin esmakordselt nii pika jooksudistantsi ilma peatusteta. 10 km vaheaja punktis oli aeg 47.01, enesetunne hea ning koht 266. Kurb oli lihtsalt see, et kellegiga polnud koos joosta. Need kes tagant tulid möödusid omas tempos, kuid need kellele mina järgi jõudsin, läksin mina mööda. Ja siit tekib küsimus, et miks stardis ikkagi päris suur osa jooksjaid valib endale esimese stardigrupi, kui nad tegelikult kuuluvad lõpuajaga 2 tundi ja peale gruppi. Esimestel kilomeetritel tehakse endale liiga ja pärast kannatatakse. Distantsidel üle 10 km tuleb ikka esmalt mõistusega joosta ja siis füüsisega (v.a. eliitgrupp).
Jooksu teinepool kulges samas taktis, et jooksin peamiselt üksi mõningate möödaminekutega. Keha oli tempoga harjunud ning pulss püsis 171-175 tasemel. Kuna õige poolmaraton algab 17 km-st, siis minul tegelikult algas see umbes 15 km. Pulsi suutsin ajada 180-ni ning tempo püsis 4.45 min/km ning sealt kuni lõpuni suutsin ainult 3st jooksjast mööda minna. Vaimselt olin valmis ka Lossi tänava tõusuks, mis paikneb 2 km enne lõppu. Tõusu suutsin täies ulatuses joosta, km aeg läks 5:00 ning pulss tõusis 193ni. Eks peale tõusu siledamale rajale üleminek on väljakutse, aga sain hakkama. Viimane km on juba allamäge. Kogu jooksu käigus kogunes tõusumeetreid 170 m, ja allamäge 150 m.

Seega jooks numbrites: 21,1 km, 246. koht (1258 lõpetajat) ajaga 1:39.12. Vanuseklassi koht 44.
Millega ma jäin rahule - tempo ühtlus keskmine km läbi jooksu oli 4.43 min/km. Rahulolu tekitab, et teine pool jooksust ei vajunud ära. Heaolu oli see, et sain ilma joogipausideta hakkama ning Lossi tänava tõusu jõudsin joostes võtta. Ja lõpuaeg tuli alla 1:40. 3 aastat tagasi oli isiklik rekord joostud samal rajal 1:38.50. Seega edasi saab minna ainult paremaks.

PS! Selleaastane maratonijärgne söömine oli eriline selle poolest et sai söödud oma nõudega (kauss + tops). Ökoloogiline mõtteviis on jõudnud ka spordimaailma. Ja oma nõusid ei olnudki üldse keeruline kaasa võtta.

Sel aastal oli see spordivõistlustel 14. start ning enesehinnangu poolest oli antud poolmaraton kordaminek. Spordiaasta kokkuvõte tuleb aasta lõpu kokkuvõttes.

Meenutusi aastast 2018

Täna riigikogu valimiste õhtul kirjutan hilist kokkuvõte 2018. aastast. Eks see oli muutuste ja vundamendi rajamise aasta. Kuna teatud elukorralduste tõttu olen siiani elus edasi läinud üksi, siis tekkis 2018. a. alguses võimalus kodu soetada. Mitte lihtsalt kodu, vaid kodu mis oleks minu moodi. Keskpärasus, mida Eestis on niigi palju, siis seda püüdsin niipalju vältida kui minu võimuses. Võib-olla kirjutan kodu soetamisest isegi eraldi peatüki. Vähemalt keskpärasust aitasid mul vältida sisekujundaja ja objektijuht. Olen neile tõesti tänulik. Püüdsin sisustada kodu ehitada / sisustada nii, et sellel oleks väärtus ka 10-15 aasta pärast. Kodu ehituse ja sisustuse peale kulus julgelt üle 200 tunni. Ja rahulolu tõstab just see et on ehitatud hinge ja armastusega. Ja nüansid, mis kodu juures minu jaoks olema pidid on siin täidetud. Ehitasin ja sisustasin kodu põhimõtte järgi "Less is more".

Eelmistest suhetest naistega olen kokkuvõtvalt järeldanud 3 suuremat teemat – mees peab kodu omama, mees peab olema vormis ning mehe teenistus peab olema piisav, et naine ei pea raha pärast tööl käima. Kõik kolm valdkonda on toredad, kuid kõigi nimel peab ka vaeva nägema. Ja usun, et kõik 3 valdkonda on vähestel meestel ette näidata. Mina suudan need kõik realiseerida, kuid teadmisega et minust ei saa dressi, jope, tossu meest.

Kodu omamine sõltub kui suur ja kus asub. Jah siin ma tunnistan, et armastus on suurem kui materiaalsed väärtused, kuid armastus üksi saab otsa kui väärtused paigas pole. Jõudsin elus etappi, kus võisin osta sobiva kodu, kuid oli palju asjaolusid igas müügipakkumises, mis oleks hinge kriipima jäänud. Maja jaoks ei oleks ma veel valmis olnud, samas linna äärde maja ehitamine väiksele krundile (all 5000 m2) ei ole investeering, vaid kulu.

Vormis olek. Mees ei pea just kohe jõusaali minema, et sixbacki omama. Palju harjutusi saab ka kodus oma keharaskusega tehtud. Samas varsti saabub kevad, kus saan keskenduda jooksmas käimisele. Samas spordinarkomaaniks hakkamine ei kuulu ka minu prioriteetide hulka.

Raha teenimine. Nendest kolmest teemast vist kõige emotsionaalsem, kuid kõige olulisem ehk neist kolmest. Kodu ostmine oli veninud ka seetõttu, et sissemakse oli vaja kokku saada ning investeerimisportfell vajas kasvatamist. Sellel aastal tunnetan esimesi vilju investeerimisest nagu noor õunapuu. Teadmine et iga järgnev päev on eilsest parem annab kindlustunnet ja rahulolu. Eriti just seetõttu, et investeeringute on alusatud nullist ja on õpitud ka oma eksimustest.

Investeerimisest. Portfell kasvas 20%. Aasta viimane kuu oli ränk turgude volatiivsuse tõttu. Portfelli tootlus jäi aasta kokkuvõttes 3% juurde, kuid kuna ma olen pikaajaline investor, siis ei tee sellest numbrit. Jaanuar 2019 on see-eest 3 aastase investeerimisperioodi kõige tulusam kuu olnud tootluse poolest. Inimesed kardavad investeerimist, sest ajavad selle segi spekuleerimisega. Investeerimises on oluline ajastada soetushetke, spekuleerimises on vaja ajastada nii soetushetk kui ka müügihetk. 2018.a. lisandusid portfelli Tallinna Sadama aktsiad ja LHV võlakirjad. Kõik teised positsioonid said ka täiendust. Rahul olen just sellega, et portfell suurenes olenemata sellest, et ma kodu ehitasin. Siit saab ainult ülesmäge minna.

2019.a. saadavad dividendid vastavad juba minu ootustele. Eks saadavad dividendid lähevad uuesti investeerimisse.

Investeerimisklubis osalemisega osalesin jaanuaris 2018 investeerimisgalal Cantervilla lossis ja juulis 2018 investeerimisfestivalil Kallaste Turismitalus Harjumaal (Padise lossi lähedal). Jäin üldjoontes mõlema üritusega rahule. 2018.a. sügisest investeerimisklubi aktiivselt enam koos ei käi, vaid tegutseb interneti avarustes. Oli väga lahe periood mu elus.

Jooksmine. Võistlusi oli möödunud aastal 12. Seda oli 3 võrra rohkem kui 2017.a. Eesmärgiks on 15 võistlust aastas. Ma teen sporti vastavalt võimalustele nii et jooksmise maht ei sega isiklikku elu. Paju lahingu aastapäeva jooksus olin taas rajal. Olen ainus, kes kõik 25 korda on osa võtnud. Uute jooksude lisandusid Skechersi suvejooks (10 km), Tallinna Maratoni 21 km ja Treilhunti Vooremäe 1000 (16 km). Vormi saamise nimel osalesin ka Pekist Priiks üritusel Otepäält Tartusse. Antud üritus oli intervall jooksmine (5 min kõndimine, 5 min jooks – tempo 6:00 min / km tempo). Distantsi pikkuseks oli 45 km ja lõpu aeg 5 tundi ja 45 min. Jäin tõesti selle katsumusega rahule. Ühtegi raja rekordi parandust ei tulnud, aga see polnudki möödunud aasta eesmärk sest kodu ehitamine võttis oma. Et 2018. a. oleks olnud rohkem iseenda jaoks tegin endale ka 2 kingitust – sünnipäevaks tõukeratta ja jõuludeks uue spordikella. Hindan kvaliteeti, mitte kvantiteeti.

Meelehutus. Kinokultuur jätkus oma tavapärases rütmis. Kokku sai 38 korda kinos käidud. Mõned head filmid, mida tooksin esile olid „Kogu maailma raha“, „Punane varblane“, „Täht on sündinud“, „Bohemian Rhapsody“. Teatrisse ei jõudnud, kuid kontserditel sai käidud – Tanel Padar, Fix 50, Terminaator, Smilers ja Alen Veziko. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem Smilersi kontsert. Teistega esinejatega tuleb kuidagi taseme vahe sisse.

Raamatud. Kokku sai neid kokku loetud 8. Oleks võinud rohkem, kuid kui mõttega raamatuid läbi töötada, siis ei jõudnud rohkem. Iga raamat on oma jälje jätnud minu väärtushinnangutele – Erakordse elu kood, Raha valitse mängu, Krahv Monte Cristo (neljas kord juba), Vastus, Ärata endas hiiglaslik vägi. Raamaturiiul on täienenud nii mõnegi uue raamatuga, mis tuleb 2019.a. läbi lugeda.

Inimene muutub selliseks nagu inimesed, kes on tema ümber ja milliseid raamatuid ta loeb. 

Rahvatants. 2018.a. läheb ajalukku juba seetõttu, et ühinesin rahvatantsurühmaga. Minu soov oli näha, kas „karu pannakse tantsima“. Ja uskuge, pannakse. Läbi rahvatantsu saan endale ka autentsed Maarja-Magdaleena rahvariided ning esinemiskogemuse. Eesmärk on pääseda 2019.a. üld rahva- ja tantsupeole. Tants Tuljak on selge 😊

Tulles 2017.a. raamatus „Miljonäri Kiirtee“ toodud 3 FFF juurde – Freedom, Fitness ja Family. Siis ka siin on arenguid toimunud. Tegelikult on mulle on öeldud, et läbi nende 3 F ei saa olla õnnelik. Sinisilmsete inimeste õnn seisneb liblikates kõhus. Õnn seisneb rohkem võimaluste ja soovide tasakaalus. Huvitav on see, et mulle on ette heidetud, et miks ma oma võimalusi tarbimiseks ei pööra. Teadke et minu puhul kehtib raamatus „Väike Prints“ toodud mõttetera, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Liigun vaikselt aga kindlalt oma eesmärkide poole.

Ka 2019.a. toob muutuseid, et saaksin aasta lõpus öelda, et aasta läks korda 😊