Eneseareng hõbekuuse näitel

Hõbekuusk on püramiidjas eluvorm, mis minu arvates iseloomustab inimarengut (või ühiskonna arengut) päris hästi. Miks see nii oluline teada on? Inimene saab enese valikute ja võimalustega ennast arendades elueesmärkides kaugemale jõuda kui tänasel päeval ahvatlustele järgi anda.

Kuusk hakkab arenema seemnest (inimene sünnist). Kuusel on oluline peale istiku kasvu tsenter - tüvi, millest edasi areneb latv. Konkureeriva ladva olemasolu korral toimub konkurents, mis venitab kuuse ladva välja, jättes juurte, tüve ja okste arengu tahaplaanile. Sellisel juhul tormi korral ei pruugi kuuse elu olla jätkusuutlik. Samuti kui inimene ei suuda valida kahe olulise eluvaliku vahel võib areng olla ohtlik / kaootiline.

Kui kuusel on üks latv ja areng toimub loomulikku teed pidi, siis iga aastal kasvatab kuusk ühe tasandi välja - ajab välja oksad. Igal aastal peavad alumised oksad rohkem ennast välja sirutama, et päikesevalgusest osa saada. Sedasi iga-aastaselt toimides moodustabki kuusk püramiidja kuju.

Oluline on teada  et kuuse ladva jaoks on alati päikesevalgust. Samuti käbid (milles paiknevad kuuse seemned) paiknevad ladvas, mis elu jätkamiseks on esmatähtsad. Kui mõni kuuse oks saab kannatada, siis pigem kuusk kuivatab selle oksa (ohverdab), kuid latv on viimane, mille kuusk ohverdab. Käbid on viimased, kes ennast ohvriks toovad. Päikesevalgus määrab ka kuuse arengu, sest kuuse keskosas (sisimas) kaovad haljad okkad, sest neid on vaja okste otstes.

Kuidas siis kuuse areng iseloomustab inimarengut. Inimarenguga pakub ühiskond ahvatlusi okste näol, sh. ka tüve näol - eneseareng. Kasvufaasis peab palju panustama (päike, vihm, toitained), et toimiks eneseareng. Ahvatlustele alla andes liigub inimene okste tippude poole - kui tüve juures ei soovita olla, siis ühiskond surub ise okste suunas. Kui okste tippu jõutakse, siis seal on ka küllalt päikest, kuid puuduvad käbid (ei saavutata vabadust, eneseteostust).

Tüve juures olles peab tööd tegema, et jõuda järgmise tasemeni. Mida kõrgemale tasandile jõuda, siis seda rohkem tööd peab tegema. Eesmärki silmas pidades (käbid) on võimalik jõuda tippu. Nagu öeldakse, et redeli ülemistel astmetel on alati ruumi nii ka kuuse puhul. Latv ja käbid on esimesed, kes toitained ja päikese saavad. Ka inimesed saavad enese puhul valida, kas valida tüve või oksa areng. Oksana kasvades võib küll kergem olla, kuid "see mingi" on elus puudu. Samuti on võimalik oksa pidi tagasi tulla tüve juurde, et otsustada, kas minna tüve pidi alla või minna üles. See tähendab õigeid valikuid ja suurt töötahet. Kui teha elupööret, siis see eeldab tüve juurde tagasi pöördumist. 

4 elu põhivaliku (haridus, töö, kodu, elukaaslane) teostamisel peaks hõbekuuse areng lihtsustama eesmärkide püsitamist. 

SUUR HOOG

Alustan seda kirjutist väljavõttega Donald J. Trump raamatust "Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus".

Et saavutada edu ükskõik millisel elualal, on vaja tekitada hoogu. Hoog seisneb energias ja ajastuses. Kui alustad millegi uuega, ei ole sul hoogu. Siis on kõik raske. Inimesed ei helista sulle. Sa tundud paigal tammuvat, aga kui jätkad päevhaaval oma eesmärkide poole rühkimast ja ei anna alla, siis satud sa üsna varsti inimeste- ja sündmustekeerisesse. Sul tekivad kontaktid, sind hakatakse usaldama, sa jõuad edu rajale ja asjad hakkavad sujuma. Miks? Sest sul on hoog, aga ära võta seda enesestmõistetavalt. Kui sa kaotad hoo, siis edu lõpeb ja asjad muutuvad keeruliseks. On väga ohtlik midagi teha, kui oled oma hoo kaotanud. Sinu hea ajastus on kadunud, inimesed ja tulemused ei ole enam sinu kasuks. Nii et ole ettevaatlik, et sa kunagi ei kaotaks oma hoogu.

1.     Kui alustad millegi uuega, puudub sul hoog.

2. Iga tegevuse ja ülesande sooritamisega suurendad sa oma hoogu.

3. Kui hoog on muutunud väga suureks, on kõik valvel ja jälgivad sind.

4. Kui inimesed näevad hoogu, tahavad nad sellest osa saada.

5. Et hoogu tekitada, keskendu kogu oma kire ja intensiivsusega kindlale eesmärgile.

6. Erialased teadmised suurendavad hoogu.

7. Kogenud juhendaja leidmine aitab hoole kaasa.

8. Et hoogu hoida, esita endale pidevalt uusi väljakutseid.

9. Pea meeles, et liiguksid edasi; kui sa peatud, peatub ka sinu hoog.

10. Kasuta ebasoodsaid olukordi ja suuri väljakutseid, sest need muudavad su tugevamaks.

11.   Ära kaota kunagi lootust.

12. Kui sa jõuad tippu, hoia oma hoog liikumises ja anna midagi ühiskonnale tagasi.

Nüüd minupoolsed kommentaarid ja tähelepanekud:

Inimese arengus mängib palju keskkond, kust saab alguse tema lapsepõlv - vanemad, kodu, õhkond, sõbrad, kool. Kuigi kui kõik eeltoodu on soodus, siis võib inimene kõik ise siiski ka ära rikkuda oma valikutega. Kehva lapsepõlvega võib teha ka ebasoodsaid otsuseid, kuid võib ka teistmoodi minna – tuleb olla avatud, omada eesmärke ja olla neile sihikindel, leida juhendaja (mentor) ning ma usun, et siis on kõik võimalik.

Istutasin 2,5 aastat tagasi maale kase - selle puhul, et ma Valga Spordihoonest ära tulin (tänan kõiki, kes selle sündmuse juures olid). Selle kase kasv ei olnud esimene aasta just suur - kask tegeles juurdumisega. Tänaseks on kask 2 korda suurem ning viimase aasta kasv on eriti kiire olnud. Teisel aastal tegeles kask umbrohuga võitlemisega, kuid tänaseks dikteerib kask ise umbrohu kasvu - suretab seda. Mis on jutu point? Kask sai kasvuks hoo sisse.

Olen jälginud inimesi kui nad teevad oma eluvalikud (mitte kõik, vaid pigem need kes ütlevad, et elu on ülekohtune) – esiteks vahetavad õpitut eriala mitu korda, teiseks vahetavad pidevalt töökohti, kolmandaks kolivad tihti ühest kohast teise (otsivad kodu), neljandaks ei suuda valida sobivat elukaaslast. 

Kui 40 aastaselt on Sul CV-s nö “põhjenduseta tühjad augud” või Sa ei ole ühelgil töökohal püsinud üle 3 aasta, siis tekib tahtmatult küsimus, kas Sind saab usaldada? Kas Sulle saab anda hoogu juurde? Kas Sind saab usaldada või mitte? Kas Sa juhid oma elu ise või mitte? Minul on tänaseks kolmas töökoht ning ma usun, et kuna see on töö–kirg–hobi üheskoos, siis ma võin õnnelik ja rahul olla.

Eelpool toodud 4 valikut (haridus, töö, kodu, elukaaslane) on baasvalikud, et elu saaks hoo sisse. Iga neljast toodust elu baasvaliku vangerdusest seisneb, kas see pidurdab või annab elule hoogu. Kui ei toimu idanemist, ei saa toimuda ka kasv. Kui piisavalt tihti tappa idualge, siis ükskord jõuab aeg, millal ümbritsev keskkond, mis on saanud kiirema kasvu sisse ning lämmatab varsti selle idualge. Ellu jäävad need, kes suudavad oma eluga edasi liikuda kiiremini kui ümbritsev keskkond. Nagu ütles Ärtu Emand Alice-le, et ühe koha peal püsimiseks tuleb joosta nii kiiresti kui võimalik. Samuti hilisemas eas tehtud valikud on aeglasema iseloomuga ning raskemini saavutatavad (kuid mitte võimatu). 

Tegelikult on sama ka finantsmaailmas. On vaja saavutada piisav finantsiline maht (mastaap), et hakkaks toimima külgetõmbeseadus. Raha armastab raha, mis hakkab tekkima siis, kui Su eluvalikud rahaga ümberkäimise osas on soodsad olnud / kulutada seda raha, mis jääb üle säästmisest, mitte säästa seda, mis jääb üle kulutamisest / ja Sa tõeliselt armastad seda, mida Sa teed.  Raha tunnetab selle ära, kuidas temaga umber käiakse. Ainuüksi raha pärast või tegu tegemise pärast pole ka mõtet rabada. 

Kui on saavutatud piisav hoog, siis pead Sa ka valmis olema tõusudeks ja mõõnadeks (suuremateks kõikumisteks, intervallideks). Jõuad faasi, kus võid palju võita, kuid võid ka palju kaotada (ei saa mõelda enam kui palgatöötaja tasemel, vaid pead mõtlema kui investor – kasumlikkus, eesmärgikindlus, pikaajaliselt, omama visiooni). Seetõttu on targem elamise jaoks hoida piisav finantstagavara (selle aitavad tagavad neli õiget elu põhivalikut: õpitu eriala, töökoht, kodu, elukaaslane) ning ülejäänu rahaga saad tekitada enesele hoogu või siis pidurdada seda.

Nõuanne versus Arvamus

Antud teema tuli päevakorda elu eesmärkide püstitamisel ning seda nii enda kui ka enda tutvusringkonna puhul. Seda töös ja isiklikus elus.

Mis neil siis vahet, kuigi esmapilgul võiks nende vahele "=" märgi panna. 

Nõuanne on nõuandmine, nõustamine, õpetus.  Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Need definitsioonid on võetud Eesti keele seletavast sõnaraamatust. 
Igapäevaelus suheldes jääb mulle küll mulje, et paljud ajavad need 2 definitsiooni omavahel segamini või siis keegi avaldab arvamust, mida võetakse nõuande pähe. Miks siis eluvalikud teevad osa inimesi õnnelikuks ja osasid mitte? Sest kedagi peetakse nõuandjaks, kuigi ta lihtsalt avaldab oma arvamust. Minu jaoks saab nõuandjaks olla inimene, kes nõuandvas valdkonnas on tegusid teinud või on tal selles valdkonnas kord majas, st. praktiline ja teoreetiline ettevalmistus. Kui antud eeldus täidetud ei ole, siis avaldatakse ainult arvamust. Arvamus võib olla asjalik, kuid võib olla ka teemal "naised saunas rääkisid". Samuti on oht, et nõuande andmisel ei pruugita nõuandvas valdkonnas kõiki nüansse avaldada ning poolikult või osaliselt antud valdkonnas otsuseid vastu võttes ei pruugita lõppeesmärgini jõuda.

Toon mõned näited:
1. Pangas töötavad nõustajad - nad annavad Sulle edasi neid teadmisi, mis neile on koolitus(t)el õpetatud. Nad ju tegelikult avaldavad arvamust, mitte ei anna nõuannet. Nõuannet saavad nad siis anda, kui neil endal on pangalaen, investeerimisportfell vms., st. elukogemus antud valdkonnas. Tähtis on, et finantsvaldkonnas oleks neil kord majas. Raha valdkonnas üldiselt on elus lihtsam hakkama saada nõuandjaid järgides kui arvamusavaldajate arvamusi kuulates. Mina isiklikult olen suure sammu astunud finantsvaldkonnas nõuandja rolli poole liikudes.

2. Perekonna teemadel näiteks saan mina ainult arvamust avaldada, sest mul pole naist ja lapsi, st. perekonda. Ma ei saa antud valdkonnas praegusel eluetapil nõuandja olla.

3. Miks hariduse (nii põhi, kesk, kutse, kõrg) kvaliteet nõrk on? Õpetajad, kes lastele tunde annavad, on paljud jäänud oma erialale väga pikaks ajaks truuks jäänud - eriala koolituse (st. seos teiste valdkondadega) tähtsus on tagaplaanil, praktiline kogemus kas puudub või on minimaalne. Seda on ajendanud hea läbisaamine kooli juhtkonnaga ning mugavustsooni laskumine. Õpilasele ei suudeta ainet põnevaks muuta või siis jäetakse nii karm mulje (õpetaja karmus - oma õppeaine on kõige tähtsam, õppeaine igavus või õppeaine mahukus) õppeainest, et lapsed kas ei taha õppida või neil tekib hirm. Hirmuga ei saa kahjuks õpilane iseseisvalt ise hakkama. Selle jaoks on vaja kooli, kodu ja ühiskonna toetust ja koostööd.
Mõnede näidetena olen isiklikud kogenud vene keele õppimist põhi- ja keskkoolis ning raamatupidamise õppimist ülikoolis. Veel ühe näitena toon riigieksamitulemused koolides, mille kohta koostatakse edetabeleid ja palju koolijuhid ei nõustu sellega. Jah arvesse tuleb võtta ka kooli üldist keskkonda, kuid õpetamiselt ei tehta viga kooli viimases 12. klassis, vaid õpetamises on viga tehtud 5.- 7. klassis.

4. Neljandaks näiteks tooksin avaliku ja erasektori koostööd. Miks nende koostöö ei toimi siis. Toon näite 3 Kagu-Eesti maakondade baasil. Kohalike omavalitsusi juhivad parteilise kuuluvusega inimesed on minimaalselt või pole üldse töötanud erasektoris (majanduse mootor). Vabandan kui kellegile teen liiga. Paljud on valitud alatest 199o-ndate algusest kohalikesse volikogudesse, tulnud ülikooli pingist ja saanud parteiliselt koha või on töötanud eluaeg avalikus sektoris. Nad oskavad riigi poolt antavat raha ümber jagada, kuid unustavad selle, kuidas raha riigi (kohalikku) eelarvesse saab. 2014.a. oktoobrikuust kui Maksu ja Tolliamet avalikustas maakondade viisi palju makse riigieelarvesse makstakse, siis 3 Kagu-Eesti maakonna osatähtsus on alla 5%. Ma ei ütleks, et regionaalpoliitika oleks aastaid vilets olnud, vaid omavalitsuste juhtide otsused ei põhine baasväärtustele, vaid kitsa ringkonna heaolule. Kui Valga maakonna suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis see ei ole regionaalpoliitiline viga, vaid maakonna juhtimise puudujääk viimase 20 aasta jooksul. 
Nüüdseks, et parandada mahajäämust muu Eestiga peab jõuga regionaalpoliitilsed otsused vastu võtma (AS Eesti Post, AS Swedbank, Rail Baltica ei ole peamised hoovad regionaalpoliitikas).
Miks erasektor, siis avaliku sektoriga koostööd ei tee? Üks peamistest põhjustest on teineteise mitte mõistmine ja ainult arvamuste avaldamine. Puudub konstruktiivne mõtete vahetamine ja ideede realiseerimine. Nõuandjaid on avalikus sektoris vähevõitu :(

Antud teema lõppu üks mõte: Selgelt oleks vaja rohkem inimesi, kes suudavad ise midagi reaalselt ära teha, mitte ei kommenteeri oma vabast ajast seda, mida teised teevad. (Madis Raaper). Eks see mõte annab ülevaate arvajatest ja nõuandjatest.

Antud peatüki (nõuanne vs arvamus) mõju ulatub ka järgmistesse blogi sissekannetesse.

Minu rahandusliku seisu ambitsioon

Ambitsioon - termin, mis peaks silmad särama panema. See on midagi, et iga päev oleks eelmisest parem... Kas see on võimalik ka finantsmaailmas? Minu hinnangul on see võimalik.

Esmalt raha on üks võimu liike, mis annab inimesele kindlustunde ja võimaluse eneseteostuseks. Kindlustunne aitab hoida eemale hirmudest. Hirmu tekitab teadmatus, ebapiisavad teadmised, negatiivsed kogemused. Kuidas saada siis hirmust lahti? Kindlasti on siin mitmeid võimalusi, kuid iseenda kogemus on kõige parem õpetaja. Üks tee, millest alustada on seada endale finantsiline eesmärk ning hakata selle poole püüdlema.

Mul tekkis investeerimise soov peale seda kui esimesest töötasust hakkas tekkima ülejääk ning ei soovinud seda niisama ära kulutada, sest asjade omamises ning hetke emotsioonide rahuldamises ju ei peitu õnn. Üks esimesi investeeringuid oli mul 13% intressiga tähtajaline hoius (aasta 1998). Antud raha sain õppelaenust. Praegu sellist intressi riskivabalt lähiajal panganduses ei maksta. Inimesel hakkab kindlustunne tekkima, siis kui töötasust hakkab tekkima ülejääk, investeeringutest on tekkinud tulu, enda loodud ettevõte toodab kasumit. Töötasust hakkab ülejääk tekkima, siis kui kõigepealt maksta iseendale. See on minu arvates üks parimaid soovitusi kindlustunde loomisel. Kusjuures see on võimalik iga sissetuleku juures. Inimesed on loonud endale illusiooni, et alla riigi keskmise palga ei ole võimalik investeerida. On küll, kui väga tahta ning ahvatlustele mitte alla anda.

Enne investeerimise alustamist peaks iseendale (perele) eelarve koostama ning läbi selle leidma oma püsi- ja muutuvkulude osatähtsuse / proportsiooni. Püsikulud on peamiselt kommunaalkulud, toit, transport, riided, (laen). Muutuvkulud on peamiselt sellised kulud, mida võid teha ilma, et elatustase kannataks - minu jaoks kuuluvad siia meelelahutus, kingitused, reisimine, raamatud, väljas söömine, paremad riided kui igapäevaselt vaja läheks jne.

3 kriteeriumit, millest olen ma lähtunud investeerimisel. Need kriteeriumid on aidanud mul püstitada finantsalaseid eesmärke. 

Esimeseks kriteeriumiks on inimese puhasväärtus, mis leitakse valemiga: aasta sissetulek x vanus / 10. Aasta sissetulekus tuleb arvesse võtta bruto töötasu, intressid, püsitoetused, dividendid jms. See peaks olema inimese varanduslik puhasväärtus, st. netovara (raha pangakontol + kinnisvara + väärtuslik käibevara miinus laenukohustused). Maja ja korteri turuväärtus ei ole üks ühele hinnatav varanduslikus koosseisus, sest kusagil peab inimene ju ka edasi elama, kui praegune elukoht maha müüa. 
Valemi mõte on selles, et vähemalt 10% inimese sissetulekust võiks moodustada säästud. Isiklikust kogemusest võin öelda, et sellise tempoga kogudes olete saavutanud väga hea harjumuse, kuid mitte piisava, et koguda piisav summa kindlustunde saavutamiseks. Seda eeltõttu sellepärast, et tavaliselt kuni 20 eluaastani pole inimesed säästmisega tegelenud ja see investeerimisfond on vaja tagant järgi koguda.
Valemiga leitav vastav investeerimisfondi maht on alustamiseks piisav, et tekitada endas kindlustunne finantsmaailmas ja igapäeva elus. Näiteks 1000€ bruto kuutasu 25 a inimesel, peaks netovarade väärtus olema 30 000 €, aga 30 aastaselt juba 36 000 €.

Teiseks kriteeriumiks on mul olla SEB Panga kuldklient - selleks on vaja täita üks kahest kriteeriumist: omada vähemalt 1250€ neto sissetulekut või siis 40 000 € finantsinvesteeringuid SEB Pangas. Kuna esimene tingimus on mul täidetud, kuid see võib-olla ebakindel, tuleb püüelda teise kriteeriumi (varade maht) poole.

Finantskindlusetunde saamiseks on kolmanda kriteeriumiks on vaja teada enda püsivkulude mahtu kuus. See tuleks korrutada 150-ga. Antud summa teadliku investeerimise korral teenib finantstulu, mis katab kuu püsivkulud. Näiteks 500 € kuu püsivkulude juures on juba teadliku investeerimise juures summalt 75 000 € (500 € x 150) teenida 500 € tulu kuus.

Need olid praegu minu 3 kriteeriumit, mis aitavat mul püüelda finantsvabaduse poole. Minu hinnangul esimeses kriteeriumis toodud puhasväärtuse mõõtühikust hakkab Eestis keskklass (inimesed kel on varandust rohkem kui enese puhasväärtus). See on minu arvates üsna objektiivne kriteerium. Täpsemalt oma investeerimisportfellist mõnes oma tuleviku sissekandes.