Nõuanne versus Arvamus

Antud teema tuli päevakorda elu eesmärkide püstitamisel ning seda nii enda kui ka enda tutvusringkonna puhul. Seda töös ja isiklikus elus.

Mis neil siis vahet, kuigi esmapilgul võiks nende vahele "=" märgi panna. 

Nõuanne on nõuandmine, nõustamine, õpetus.  Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Need definitsioonid on võetud Eesti keele seletavast sõnaraamatust. 
Igapäevaelus suheldes jääb mulle küll mulje, et paljud ajavad need 2 definitsiooni omavahel segamini või siis keegi avaldab arvamust, mida võetakse nõuande pähe. Miks siis eluvalikud teevad osa inimesi õnnelikuks ja osasid mitte? Sest kedagi peetakse nõuandjaks, kuigi ta lihtsalt avaldab oma arvamust. Minu jaoks saab nõuandjaks olla inimene, kes nõuandvas valdkonnas on tegusid teinud või on tal selles valdkonnas kord majas, st. praktiline ja teoreetiline ettevalmistus. Kui antud eeldus täidetud ei ole, siis avaldatakse ainult arvamust. Arvamus võib olla asjalik, kuid võib olla ka teemal "naised saunas rääkisid". Samuti on oht, et nõuande andmisel ei pruugita nõuandvas valdkonnas kõiki nüansse avaldada ning poolikult või osaliselt antud valdkonnas otsuseid vastu võttes ei pruugita lõppeesmärgini jõuda.

Toon mõned näited:
1. Pangas töötavad nõustajad - nad annavad Sulle edasi neid teadmisi, mis neile on koolitus(t)el õpetatud. Nad ju tegelikult avaldavad arvamust, mitte ei anna nõuannet. Nõuannet saavad nad siis anda, kui neil endal on pangalaen, investeerimisportfell vms., st. elukogemus antud valdkonnas. Tähtis on, et finantsvaldkonnas oleks neil kord majas. Raha valdkonnas üldiselt on elus lihtsam hakkama saada nõuandjaid järgides kui arvamusavaldajate arvamusi kuulates. Mina isiklikult olen suure sammu astunud finantsvaldkonnas nõuandja rolli poole liikudes.

2. Perekonna teemadel näiteks saan mina ainult arvamust avaldada, sest mul pole naist ja lapsi, st. perekonda. Ma ei saa antud valdkonnas praegusel eluetapil nõuandja olla.

3. Miks hariduse (nii põhi, kesk, kutse, kõrg) kvaliteet nõrk on? Õpetajad, kes lastele tunde annavad, on paljud jäänud oma erialale väga pikaks ajaks truuks jäänud - eriala koolituse (st. seos teiste valdkondadega) tähtsus on tagaplaanil, praktiline kogemus kas puudub või on minimaalne. Seda on ajendanud hea läbisaamine kooli juhtkonnaga ning mugavustsooni laskumine. Õpilasele ei suudeta ainet põnevaks muuta või siis jäetakse nii karm mulje (õpetaja karmus - oma õppeaine on kõige tähtsam, õppeaine igavus või õppeaine mahukus) õppeainest, et lapsed kas ei taha õppida või neil tekib hirm. Hirmuga ei saa kahjuks õpilane iseseisvalt ise hakkama. Selle jaoks on vaja kooli, kodu ja ühiskonna toetust ja koostööd.
Mõnede näidetena olen isiklikud kogenud vene keele õppimist põhi- ja keskkoolis ning raamatupidamise õppimist ülikoolis. Veel ühe näitena toon riigieksamitulemused koolides, mille kohta koostatakse edetabeleid ja palju koolijuhid ei nõustu sellega. Jah arvesse tuleb võtta ka kooli üldist keskkonda, kuid õpetamiselt ei tehta viga kooli viimases 12. klassis, vaid õpetamises on viga tehtud 5.- 7. klassis.

4. Neljandaks näiteks tooksin avaliku ja erasektori koostööd. Miks nende koostöö ei toimi siis. Toon näite 3 Kagu-Eesti maakondade baasil. Kohalike omavalitsusi juhivad parteilise kuuluvusega inimesed on minimaalselt või pole üldse töötanud erasektoris (majanduse mootor). Vabandan kui kellegile teen liiga. Paljud on valitud alatest 199o-ndate algusest kohalikesse volikogudesse, tulnud ülikooli pingist ja saanud parteiliselt koha või on töötanud eluaeg avalikus sektoris. Nad oskavad riigi poolt antavat raha ümber jagada, kuid unustavad selle, kuidas raha riigi (kohalikku) eelarvesse saab. 2014.a. oktoobrikuust kui Maksu ja Tolliamet avalikustas maakondade viisi palju makse riigieelarvesse makstakse, siis 3 Kagu-Eesti maakonna osatähtsus on alla 5%. Ma ei ütleks, et regionaalpoliitika oleks aastaid vilets olnud, vaid omavalitsuste juhtide otsused ei põhine baasväärtustele, vaid kitsa ringkonna heaolule. Kui Valga maakonna suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis see ei ole regionaalpoliitiline viga, vaid maakonna juhtimise puudujääk viimase 20 aasta jooksul. 
Nüüdseks, et parandada mahajäämust muu Eestiga peab jõuga regionaalpoliitilsed otsused vastu võtma (AS Eesti Post, AS Swedbank, Rail Baltica ei ole peamised hoovad regionaalpoliitikas).
Miks erasektor, siis avaliku sektoriga koostööd ei tee? Üks peamistest põhjustest on teineteise mitte mõistmine ja ainult arvamuste avaldamine. Puudub konstruktiivne mõtete vahetamine ja ideede realiseerimine. Nõuandjaid on avalikus sektoris vähevõitu :(

Antud teema lõppu üks mõte: Selgelt oleks vaja rohkem inimesi, kes suudavad ise midagi reaalselt ära teha, mitte ei kommenteeri oma vabast ajast seda, mida teised teevad. (Madis Raaper). Eks see mõte annab ülevaate arvajatest ja nõuandjatest.

Antud peatüki (nõuanne vs arvamus) mõju ulatub ka järgmistesse blogi sissekannetesse.