9 aastat tagasi

Elutempo nõuab ohvreid ning seoses sellega lisandub minu blogisse praegu ajaleheartikkel, mis avaldati 9 aastat tagasi ... ja kui suudad unistused kirja panna, siis mõni läheb ka täide. Kes mind tunnevad, siis need teavad, mis asjad täitunud on... Artikkel ilmub muutumatul kujul.

Tulevane audiitor lähtub elus “kõllidest”

Raul Lepik teab, kuhu ja kui kõrgele ta oma lati seab.

Foto: Heino Käos

Kui Valga staadionil võistlusi peetakse, näitab end seal aeg-ajalt ikka ka üks kõhetu prillidega noormees. Vahel paistab ta kellegagi nõu pidavat või siis jagab hoopis mingeid pabereid. Need, kes külastavad linna spordihalli, tunnevad teda.
See noor mees on Raul Lepik (26), Valga spordirajatisi ühendava sihtasutuse Valga Sport peaadministraator-raamatupidaja ja märtsis asutatud OÜ RL Consult (raamatupidamisteenused, majandusalased konsultatsioonid, spordiürituste korraldamine) peremees.

Kõlav nimetus ei ava asjaosalise enda sõnul tema töö tegelikku olemust. Nii sisalduvad selles tegelemine majandus- ja haldusküsimustega, personaliga, spordihalli kasutusgraafikutega ning sekretäritöö ja loomulikult raamatupidamine, aga ka suhtlemine rahandusministeeriumi ja maksuametiga. “Sihtasutuse tegevjuhtimine,” nimetaks Raul seda kõike lühemalt.

Urbanik pani jooksma

Kui ta staadionil võistlustel vilksatab, on ta ikka ülikonnastatud. Ülikondi olevat tal kolm. Võiks rohkemgi olla, mõtiskleb ta. Nojah, kui ta juba staadionil ikkagi liigub, ei ole ta kohal kiiremate, kaugemate ja kõrgemate tulemuste püüdmise pärast. Ta peab seal hoopis võistluste peasekretäri ametit.

“Valgas on seda tööd hea teha,” kiidab ta. “Staadionil on peasekretärile oma kabinet, mul on oma isiklik tehnika.“ Mujal kipub olema nii, et mingit ruumi või muidu kohta ikka pakutakse, kuid seal ei pruugi rahulik tegutsemine alati võimalik olla. Tallinnas võib aga juhtuda, et kasutatavad programmid on võõrad.

"Spordivõistluse peasekretäri töö on suuresti seotud usaldusega – kuivõrd on see võimalik, mõeldes eelkõige peakohtunikule. “Tavaliselt on peakohtunikuks olnud Lembit Leppik. Siis pole mingit probleemi,” kõneleb Raul tunnustavalt.

1999. aastast on tal arvutis põhjalik arhiiv (protokollid, voldikumaterjalid, embleemid) võistlustest, mille juures ta osaline olnud.

Ent 1994. aastast peab ta päevikut oma võistlemiste kohta. Selle harjumuse sai ta legendaarselt jooksumehelt Kalev Urbanikult, kes ta omal ajal spordi juurde tõi. Päevik ütleb: siiani on olnud 342 starti, neist 128 suurjooksudel.

Raul väidab, et ta on ainus, kes Urbaniku algatatud kõik Paju suurjooksud algusest siiani läbi on teinud. Olgu või haigus kallal, see mees on kohal kui raudnael.

Rääkides Urbanikust, pakub ta, et manala teele lahkunud spordimehe mälestusüritus peaks olema mitte juunis, vaid sügisel – samuti tolle algatatud mardijooks võiks seda eesmärki täita.

“Kalevi juunis korraldatud ööjooks oli Eestis ainulaadne. Nüüd on see tema mälestusjooks, mille algus varasemal kellaajal. Pealegi on Valgas maikuus Loskutov Cup. Kahe kuulsa mehe jooksud on liiga lähestikku,” on ta rahulolematu.

Silm hakkas särama

Raul on neljalapselise pere teine laps. Talle ei pidavat mingit raskust valmistama suheldes välja raalida, kas tegemist on üksiklapsena või suurperes kasvanud inimesega.

“Olin suht vaba kasvatusega,” naerab toonase Esimese Mai kolhoosi keskuses ehk Soorus lapsepõlve mööda saatnud mees. Lasteaias ta ei käinud. Tema avastas enda jaoks hoopis kolhoosikontorit, sigalat, loomalauta ja kuivatit, ka sealsamas olevat metsa. “Augustis sai küllalt kombainiga sõidetud.”

Seitsmeaastaselt sai temast linnapoiss – kui pere pärast vanaema surma linna kolis.

Kooliajast pajatab Raul niipalju, et algul oli ta pigem kolmemees olnud, gümnaasiumi lõpp tuli keskmise hindega 4,6.

“Gümnaasiumis olin tagasihoidlik. Silm ei säranud,” meenutab ta. Seevastu hakkasid ülikoolis ambitsioonid tekkima ja pead tõstma. Ta sai aru, et kõrgkoolis tuleb iga päeva väga tõsiselt võtta. Aktiivsust üles näidata, n-ö nokk lahti teha alati, kui õppejõud midagi auditooriumilt küsib. Olgu vastus või vale, aga oled näidanud, et sul on asja vastu huvi – selline oli Rauli põhimõte.

Kui oli vastamiste aeg, oli tema see, kes esimesena asja ette võttis, sest ta oli põhjalikult valmistunud.

Ülikooli saamine läks tal üsna kummalise stsenaariumi järgi. Raamatupidamise ja rahanduse erialale oli 20 riiklikku kohta, Raul pingereas 70. “Ka kõige suurem optimist poleks võinud arvata, et tervelt 50 eest ära läheb,” naerab ta. Temagi polnud optimist, pealegi olid tal dokumendid varuvariandina mujalgi sees. Ometi sai temast just selle eriala esmakursuslane.

Kaks nädalat tagasi täienes tema dokumendikogu EMÜ diplomiga, mis ütleb, et Raul Lepik on läbinud majandusarvestuse ja finantsjuhtimise magistriõppe ning talle on omistatud sotsiaalteaduste magistrikraad. Ehkki eriala nimetus vahepeal muutus, jäi sisu ja olemus samaks.

Kui ajas veidi tagasi vaadata, siis aastal 2002 käis Raul Lepiku majandusanalüüsi õppejõud välja soovituse, et noormees võiks mõelda Nõo lihatööstuse raamatupidaja kohale.

“Esimeses vestlusvoorus ma läbi ei läinud. Kahe nädala pärast helistati ja kutsuti tagasi,” seletab ta. Järgnenud vestlusvoor ettevõtte juhatajaga andis juba teistsuguse tulemuse. “Minuga on nii, et minu avanemist ei jõuta ära oodata. Paljud tutvusedki on selle nahka läinud.”

Nii siis pidaski toonane tudeng lihatööstuses kolm aastat raamatupidaja ametit. Tema tööülesannete hulka kuulus peale arvetega ja avansiaruannetega tegelemise, laekumiste jälgimise ja finantsjuhtimise ka võlgade sissenõudmine.

Seda viimast peab ta oma kõige tugevamaks küljeks. “Kolme aasta käive oli 250 miljonit. Selle ajaga kanti kulusse vaid 30 000. Küllalt oli kapriisseid kliente, aga sain nad ilusti maksma.” Pärast Rauli lahkumist võetud samade ülesannete täitmiseks tööle n-ö 1,5 inimest.

Eelmise aasta suvel pöördus tema poole praeguse sihtasutuse Valga Sport juht Kalev Luts ettepanekuga asuda ametisse kohale, kus ta praegu ongi. Et senises kohas oli üht-teist häirima hakanud ja ambitsioonid endast taas märku andsid, andis ta oma jah-sõna.

Samas on ta Nõo tööstusele väga tänulik sealt saadud äriettevõtte kogemuse eest, millele nüüd on lisandunud sihtasutuse raamatupidamise praktika.

“Äriettevõttes on oluline kasum. Sihtasutusele antakse eelarve ette ja majandamine käib täielikult selle järgi,” seletab Raul ja lisab, et teda on tugevalt aidanud riigi pearaamatupidaja Juta Maar ja Valga linnavalitsuse pearaamatupidaja Aita Adrat.

Ta peab tähtsaks praeguse koha pakutavat juhtimiskogemustki – struktuuris töötavast 14 inimesest allub talle otse kümme. “Juhtimiskogemus siin ja rohkem suhtlemist näost näkku kaalub üles eelmises kohas pakutud suurema töötasu,” teatab ta.

Varsti jälle ülikooli

Ehkki noor inimene, ei poolda Raul suhtlemisel internetti – messengerid ja muud teed virtuaalselt kontakteeruda jäägu lihtsalt infovahetuseks. Kui tahad inimest tundma õppida, siis kohtu temaga näost näkku.

Ta ütleb, et tema eluviis on 80% projekti- ja 20% kodupõhine. Iga spordivõistlus, mille lõpuprotokollid ta on ära vormistanud ja asjaosalistele jaganud, on temale projekt. Nagu magistriõpegi.

Ehkki tema määratluse järgi päris sajaprotsendilisi eluviisitüüpe ei eksisteeri, on peaaegu kodupõhine ikka see, kui tööl käiakse kellast kellani, nädalavahetused puhatakse ja veedetakse perega. Temal veel peret pole, õhtuti pole kunagi kindel, mis kell töölt minema saab ning nädalavahetused (ka tööpäevade õhtud) mööduvad sageli võistluste tähe all.

Tema kahest järgmisest teadaolevast projektist üks on seotud meditsiiniga ja teine on puhtpraktiline – autojuhiloa saamine.

Raul teab, et pühapäeval sündinutel – aga seda tema just ongi – on omad suhted õnnega. Et kui oma võimaluse ära tajud ja seda kasutad, ongi fortuuna naeratamas. Temal on väidetavasti nii olnud.

Kust võib teda leida näiteks viie aasta pärast, ei tea keegi. Kindel on aga tema veendumus, et liiga kauaks samale kohale pidama ka ei saa jääda, siis ei suuda lihtsalt ajas toimuvate muudatustega kaasa minna. Ja kui “kõll kukub” ja see tundub olevat õige, on aeg midagi ette võtta.

Olgu mis on, aga kindlalt näeb ta end varsti jälle ülikoolis õppimas. Arhitektuuri näiteks. Või psühholoogiat. See on siis pigem nii enesetäienduse või hobi korras. Aga audiitoriamet on see, mis kunagi leiba peab hakkama andma!

Toon välja siis teemad, mis on muutunud ja mis muutumas... (22. veebruar 2015):

+ Kõhetu ja prillidega on muutunud parajalt vormis ja prillideta.

+ Enam ei tööta sihtasutuses Valga Sport (21. mai 2015.a. saab 3 aastat)

+ RL Consult OÜ saab sel aastal 9 aastaseks (27. märts)

+ Spordivõistluste peasekretäri ametit enam aktiivselt ei pea, kuigi tung seda teha on olemas.

+ Paju lahingu aastapäeva jooks oli see aasta 22. ning see traditsioon jätkub, et ma olen siiski ainukene, kes kõik jooksud osa on võtnud

+ Nüüdne elukool on maailmapilti oluliselt avardanud. Akadeemilist haridust pole juurde saanud.

+ Facebooki ja Messengeri kontot ei ole seniajani olemas

+ Projektipõhine eluviis kestab seniajani

+ Meditsiiniline projekt on lõppenud - breketitega hammaste rihti saamine

+ Autojuhi load said tehtud esmased 2008, pärisload 2010. Parem hilja, kuid sealt said alguse paremad eluvalikud

+ Audiitori ametis algas praegu 8 aasta - seega ühel kohal üle 5 aasta püsida ei pea enam kahjuks paika

+ Soov arhitektuuri või psühholoogiat õppida on endiselt alles

+ Audiitori ameti poole on väga suur samm astutud.

Tore on ennast meenutada 9 aastat tagasi. Eks jõuan aega, kui tuleb uued sihid seada.