Võimalus - Valik - Otsus - Vastutus

Tänase blogi tähendus on 4 sõna - järjestikuses ahelas: võimalus, valik, otsus ja vastutus. Kui ahel läheb normaalset rada pidi, siis algab uus ahel uute võimaluste, valikute, otsuste ja vastutustega.

Võimalus on asjaolu, mis on vajalik millegi teostumiseks, millegi toimumise tingimused. Võimalus on eelduseks valiku tegemisel. Lapsepõlvega antakse vanemate poolt hulk võimalusi ellu kaasa - perekonna suhted, kodu hoidmine, hariduse olulisus, sõprade olemasolu, üldteadmised elust, harjumuste kujunemine. Need kõik mõjutavad meie võimalusi. Kaugel "kükametsas" elades on olulised puhas õhk, vaikus, linnulaul. Kuid miski jääb puudu. Linnas elades on rutt, töö, asjatoimetused. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad plussid ja miinused. Samuti on erinevad võimalused nii väike linnas elades kui ka suurlinnas toimetades. Üks on aga kindel - suuremas linnas on võimalusi rohkem valikute tegemiseks.

 Valik on väljavalimine teatud hulgast või mitme võimaluse korral. Valiku langetamisel valitakse välja üks tee. Peale valiku langetamist on teised valikud muutunud, st. esialgne olukord ei ole enam endine. Kõik on pidevas liikumises. Tuleb osata langetada valikuid. Olukorda kontrollides, peame tundma, et meil on võimu, et teha valikuid. Palju aitab sellele kaasa lapsepõlve kasvatus. Mis vahel võib paljud valikud langetada Sinu eest? Nt. vanuseliselt perekonna loomine, suhtumine rahasse, sõprade valik, töövõime. Valikut aitab langetada ka iseenda ja teiste kogemus. Teisi kuulates on oluline vahet teha arvamusel ja nõuandel. Sellest oli juttu ühes eelmises blogis. Üldjuhul nõuande kuulda võtmine aitab kergendada valikute tegemist. Samuti kergendavad valikute tegemist ahvatlused, kuid läbi selle on võimalik kasvatada endas iseloomu, mitte valida kergemat teed. Õnnelik on inimene, kes saab valikud ise langetada, mitte teised ega elu ei langeta Sinu eest valikuid. Kui meil on liiga palju valikuid, ei vali me üldse midagi. Aga kui meil pole üldse valikuid, kaotame motivatsiooni. Parim olukord on siis, kui saab valida kolme või nelja võimaluse hulgast.

Otsus on tulemus, milleni jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist; valiku langetamine. Iga otsusega kaasneb risk. Otsus kas ahendab või suurendab tuleviku valikuid ja võimalusi. Otsus on valiku langetamisel i-le punkti panek. Peale otsuse langetamist on võimalik otsust muuta, kuid olukord enam pole enam see, mis esmase otsuse langetamisel. Me võime langetada sarnase otsuse, kuid samasugust otsust me enam langetada ei saa. Saatus võib anda meile võimaluse otsust leevendada või siis võimendada seda. Vaba on inimene, kes saab langetada ise otsuseid, mitte et teised seda Sinu eest teevad. Siiski otsus elama hakata on igaühe enda kätes. See käib nii töö, puhkuse, finantsvabaduse, pere jms. kohta.

Vastutus on kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine, enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru andmine. Kui küsitakse, miks ühel läheb paremini kui teisel, siis see on paljuski tingitud vastutusest, mis inimene võtab. Vastutuse suurus sõltub eelnevalt kirjutatud võimalustest, valikutest ja otsustest. Oma elu eest vastutamine aitab elu kontrollida ja valmistada ennast ootamatuste eest. Mille eest saab vastutada? Peamiselt saab igaüks vastutada oma valikute eest. Näiteks koolis käimine, ülikoolis eriala valik, pere loomine, töö valik ja selle tegemine, finantsvabadus. Kõige selle eest saab vastutada. Kui inimene hakkab oma valikutes süüdistama teisi, siis ta ei vastuta ju oma elu ees. 

Kui vastutus on muutunud iseloomu omaduseks, siis tekivad uuel tasemel uued võimalused ning ring hakkab otsast peale. Iseenda elu eest vastutavad inimesed saavad nautida iseenese poolt esilekutsutud võimalusi. Ilma vastutust võtmata langevad ära paljud võimalused ning elu hakkab ise inimesele võimalusi pakkuma, kuid need ei pruugi olla enam need, mis inimene ise sooviks. 

Mõelgem siis ahela: võimalus - valik - otsus - vastutus peale. Paljuski saab inimene ise selles ahelas ära teha.

Kaks aastat silmaoperatsioonist

29. novembril 2012.a. oli üks verstaposte minu elus. Lasin teostada endal prillidest vabanemise (laser)operatsiooni. Ei oleks muidu ise uskunud, aga kui sai endale selline eesmärk püstitatud, siis sai see ka elluviidud.

Prille olin ma kandnud juba algklasside 2. klassist alates. Enne operatsiooni oli vasak silm -8 ja parem silm -6. Prille, mida ma kandsin olid plastikklaasidest, kõigi kaitsekihtide ja võimalikult õhukeseks lihvitud. Klaasid maksid rohkem kui raamid. Prillikandja olin ma kokku 24 aastat. Nägemisest niipalju, et põhimõtteliselt nägi häguselt 2 ülemist rida ja sellega piirdus mu nägemine. Autojuhi lube saades polnud see takistuseks.

Kontaktläätsi ma ei ole kandnud kunagi. Peamine nõrkuskoht oli mul steriilse puhtuse säilitamine ning kui kontaktlääts peaks maha kukkuma, siis oleksin üsna täbaras seisus. Prillidega oli lihtsam - neid oli ka kergem puhastada. Leige seebivesi oli kõige parem puhastaja.

Kes andsid mulle mõtte silmalõikuseks? 2004.a. tehti silmalõikus veel skalpelliga. Seda ma küll ei oleks endale soovinud. Füsioterpeut (keda ma külastasin 2012.a. augustis), auditialane kolleeg tegid skalpelliga antud operatsiooni 2004. Sisi peatus verevarustus silmas, kuid nüüd enam mitte. Tehnoloogia areneb. Füsioterpeut ütles, et suuremat muutust elus annab ette kujutada, kui ei pea enam prille kandma. Kuna ma tegelen ka spordiga päris aktiivselt (jooksmisega), siis prillid segasid päris palju - eriti vihmase ilmaga, talvel külmaga. Samuti polnud ma ka kunagi päikseprille ka kandnud - mida ma väga soovisin. Jah oleks olnud võimalik ka optilised päikseprillid, aga siis oleks prille niipalju paare pidanud kaasas kandma, mida ma ka ei soovinud. Sügisel 2012 panin aja kirja silmaarstile - soovisin nägemist kontrollida, aga mitte niisama teravust, vaid natukene põhjalikumalt. Selleks läksin ReFocus silmakliinikusse, mille juht on Pait Teesalu - pikka aega oli TÜ Silmakliiniku juhataja. Võtsin siis otsuse vastu 06. novembril 2012, et teen enda elus muutuse. Kuigi sellest hetkest väga vähesed teadsid seda, et ma lähen enese silmade kallale. Kui ma teile kinnitan, siis tõesti paremat silmaarsti kui Pait ei olnud ma veel kohanud. Minu ebameeldivad mälestused jäävad Valga Polikliinikusse, kus 1980-ndate lõpus ja 1990.ndate alguse silmaarstid oleks võinud päeva pealt lahti lasta. Nende negatiivne kogemus jäi eluks ajaks meelde. Pait suutis vastata kõikidele tekkinud küsimustele, tegi kõik proovid ja kui tema oli kindel operatsiooni tulemuses, siis miks mina ei pidanud olema. Muidugi lõpp otsuse tegin mina.

Oktoobris 2012 käsime (auditi)kolleegidega Tenerife-l puhkamas. Enne seda poleks silmi saanud uurida, sest soojamaa päike muudab silmade pupille. Peale novembrikuu konsultatsiooni, kinnitas Pait, et 2 asja peale operatsiooni küll muutub: Sa näed paremini kui ennem koos prillidega ning pimedaks Sa ei jää. Nii suure miinusega nagu mul olid kaasnesid omad ohud, aga neile ma väga ei mõelnud. Samuti ei mõelnud ma eriti teistele ohtudele - kõrvalnähtudele, silma kuivusele jms. Konsultatsiooni ja operatsiooni vahelisele ajale jäi ka üks ajalehe lugu, kus samuti silmaoperatsiooni teinud naisel lõi 6 kuud hiljem välja silma kuivuse sündroom. Kas ma oleks pidanud alla vanduma ja operatsiooni mitte tegema? Ma ei soovinud ka neile vähestele, kes teadsid minu sammust, pettumust valmistada. Seega tuli lõpuni minna.

29. novembri hommikul oli just maha sadanud 15-20 cm lund. Seega autoga ma lähemale kliinikule sõita ei saanud. Sõitsin taksoga. Kuna ma panin endale hommikuse kõige esimese aja, siis Pait kontrollis mu silmi veel korra. Ma ei tea kas ta ka teistel uuesti uuris, aga ta soovis ehk kindel olla. Minu küsimus oli selles, et kas ma näen pärast operatsiooni kontrolltabeli alumist rida (1,0). Miks näitajad olulised olid, aga just seetõttu, et need näitajad sisestati arvutisse. Operatsiooni teostas seade, inimene oli abiks.

Operatsioonitoas pandi alles masin sooja, kuna olin tol päeval esimene klient. Operatsioon toimus neljapäevasel päeval. Operatsioonitüübiks oli FemtoUltra. Taastumiseks pidi jääma vähemalt 3 päeva (reede, laupäev, pühapäev). Tabletidena anti rahustit ja valuvaigistit. Algul lõigati sarvkest pealt poolenisti maha (pidi vaatama rohelist täpikest) ja pärast operatsiooni ajal pidi punast täpikest vaatama (Pait luges protsente allapoole 100%, 90%, 80% ... ). Sarvkest asetati tagasi ja oligi operatsioon tehtud. Kui punase täpikese vaatamise ajal oleks silm paigast nihkunud, siis ei oleks midagi hullu, vaid oleks pidanud seda uuesti tegema. Kogu operatsioon kestis suurusjärgus 5-10 minutit. Peale seda pool tundi kliinikumis taastumist - silmad kinni ja siis hotelli. Kunstpisarate panek toimus 15 minuti tagant ja põletikuvastane tilgutamine tunni tagant. See oli oluline selleks, et pisarakanal ju lõigati katki ning silmi oli vaja pidevalt niisutada. Igaljuhul sain ma ise hakkama - üksi on seda kõike võimalik teha. Õhtul sai televiisorist suusahüppeid vaadata - hämmastav, kusjuures mitte selgelt, kuid ma nägin kohtunike stiilipunkte, mida ma ei näinud hästi isegi prillidega mitte. Hommikul silmade kontrolli minnes oli lumi ikka maas - ilma päikseprillideta oli raske käia (lumi peegeldas valgus päris oluliselt). Silmade teravus oli -0,5. Kuna mu prillid olid ka alakorrelatsiooniga, siis see oli täitsa ok. Edasi oligi auditi tööst nädal aega puhkuseks ja taastumiseks.

Miks ma tegin just silmaoperatsiooni 2012.a.?
1. Majandusliku kindluse mõttes ma sellist operatsiooni krediiti ei soovinud teha, vaid soovisin kohe kõik kinni maksta.
2. Silmade miinused olid viimased 7-10 aastat paigal püsinud.
3. Füsioterapeut pani mõtte pähe elumuutusest
4. Silmakirurg Pait Teesalu andis uuringutega kindlustunde, et kõige hullemat pole karta. Kindlustunde andis ka see, et ma polnud läätsekandja. Läätsed rikuvad silmi päris oluliselt. Läätsekandjaid on noorte seas päris palju. Tänavapildis seda pole näha, sest seda peaks nägema inimese lähedal olles teatud nurga alt silmi vaadates.

Lõppkokkuvõttes olen rahul sellepärast, et elumuutus toimus - palju mugavam elu on! Ning läbi selle on ka heaolu tõusnud. Kuigi igaüks langetab otsuse - kas minna operatsioonile või mitte ise, siis mina oma kogemusest soovitan. Asi on seda väärt!

NB! Nii põhjalikku silmaoperatsiooni käiku ma polnud veel kellegile rääkinud, vaid see on nüüd siin blogis kirjas. Tulevikus saab sellest lugeda veel minu eluloo raamatus.

Eneseareng hõbekuuse näitel

Hõbekuusk on püramiidjas eluvorm, mis minu arvates iseloomustab inimarengut (või ühiskonna arengut) päris hästi. Miks see nii oluline teada on? Inimene saab enese valikute ja võimalustega ennast arendades elueesmärkides kaugemale jõuda kui tänasel päeval ahvatlustele järgi anda.

Kuusk hakkab arenema seemnest (inimene sünnist). Kuusel on oluline peale istiku kasvu tsenter - tüvi, millest edasi areneb latv. Konkureeriva ladva olemasolu korral toimub konkurents, mis venitab kuuse ladva välja, jättes juurte, tüve ja okste arengu tahaplaanile. Sellisel juhul tormi korral ei pruugi kuuse elu olla jätkusuutlik. Samuti kui inimene ei suuda valida kahe olulise eluvaliku vahel võib areng olla ohtlik / kaootiline.

Kui kuusel on üks latv ja areng toimub loomulikku teed pidi, siis iga aastal kasvatab kuusk ühe tasandi välja - ajab välja oksad. Igal aastal peavad alumised oksad rohkem ennast välja sirutama, et päikesevalgusest osa saada. Sedasi iga-aastaselt toimides moodustabki kuusk püramiidja kuju.

Oluline on teada  et kuuse ladva jaoks on alati päikesevalgust. Samuti käbid (milles paiknevad kuuse seemned) paiknevad ladvas, mis elu jätkamiseks on esmatähtsad. Kui mõni kuuse oks saab kannatada, siis pigem kuusk kuivatab selle oksa (ohverdab), kuid latv on viimane, mille kuusk ohverdab. Käbid on viimased, kes ennast ohvriks toovad. Päikesevalgus määrab ka kuuse arengu, sest kuuse keskosas (sisimas) kaovad haljad okkad, sest neid on vaja okste otstes.

Kuidas siis kuuse areng iseloomustab inimarengut. Inimarenguga pakub ühiskond ahvatlusi okste näol, sh. ka tüve näol - eneseareng. Kasvufaasis peab palju panustama (päike, vihm, toitained), et toimiks eneseareng. Ahvatlustele alla andes liigub inimene okste tippude poole - kui tüve juures ei soovita olla, siis ühiskond surub ise okste suunas. Kui okste tippu jõutakse, siis seal on ka küllalt päikest, kuid puuduvad käbid (ei saavutata vabadust, eneseteostust).

Tüve juures olles peab tööd tegema, et jõuda järgmise tasemeni. Mida kõrgemale tasandile jõuda, siis seda rohkem tööd peab tegema. Eesmärki silmas pidades (käbid) on võimalik jõuda tippu. Nagu öeldakse, et redeli ülemistel astmetel on alati ruumi nii ka kuuse puhul. Latv ja käbid on esimesed, kes toitained ja päikese saavad. Ka inimesed saavad enese puhul valida, kas valida tüve või oksa areng. Oksana kasvades võib küll kergem olla, kuid "see mingi" on elus puudu. Samuti on võimalik oksa pidi tagasi tulla tüve juurde, et otsustada, kas minna tüve pidi alla või minna üles. See tähendab õigeid valikuid ja suurt töötahet. Kui teha elupööret, siis see eeldab tüve juurde tagasi pöördumist. 

4 elu põhivaliku (haridus, töö, kodu, elukaaslane) teostamisel peaks hõbekuuse areng lihtsustama eesmärkide püsitamist. 

SUUR HOOG

Alustan seda kirjutist väljavõttega Donald J. Trump raamatust "Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus".

Et saavutada edu ükskõik millisel elualal, on vaja tekitada hoogu. Hoog seisneb energias ja ajastuses. Kui alustad millegi uuega, ei ole sul hoogu. Siis on kõik raske. Inimesed ei helista sulle. Sa tundud paigal tammuvat, aga kui jätkad päevhaaval oma eesmärkide poole rühkimast ja ei anna alla, siis satud sa üsna varsti inimeste- ja sündmustekeerisesse. Sul tekivad kontaktid, sind hakatakse usaldama, sa jõuad edu rajale ja asjad hakkavad sujuma. Miks? Sest sul on hoog, aga ära võta seda enesestmõistetavalt. Kui sa kaotad hoo, siis edu lõpeb ja asjad muutuvad keeruliseks. On väga ohtlik midagi teha, kui oled oma hoo kaotanud. Sinu hea ajastus on kadunud, inimesed ja tulemused ei ole enam sinu kasuks. Nii et ole ettevaatlik, et sa kunagi ei kaotaks oma hoogu.

1.     Kui alustad millegi uuega, puudub sul hoog.

2. Iga tegevuse ja ülesande sooritamisega suurendad sa oma hoogu.

3. Kui hoog on muutunud väga suureks, on kõik valvel ja jälgivad sind.

4. Kui inimesed näevad hoogu, tahavad nad sellest osa saada.

5. Et hoogu tekitada, keskendu kogu oma kire ja intensiivsusega kindlale eesmärgile.

6. Erialased teadmised suurendavad hoogu.

7. Kogenud juhendaja leidmine aitab hoole kaasa.

8. Et hoogu hoida, esita endale pidevalt uusi väljakutseid.

9. Pea meeles, et liiguksid edasi; kui sa peatud, peatub ka sinu hoog.

10. Kasuta ebasoodsaid olukordi ja suuri väljakutseid, sest need muudavad su tugevamaks.

11.   Ära kaota kunagi lootust.

12. Kui sa jõuad tippu, hoia oma hoog liikumises ja anna midagi ühiskonnale tagasi.

Nüüd minupoolsed kommentaarid ja tähelepanekud:

Inimese arengus mängib palju keskkond, kust saab alguse tema lapsepõlv - vanemad, kodu, õhkond, sõbrad, kool. Kuigi kui kõik eeltoodu on soodus, siis võib inimene kõik ise siiski ka ära rikkuda oma valikutega. Kehva lapsepõlvega võib teha ka ebasoodsaid otsuseid, kuid võib ka teistmoodi minna – tuleb olla avatud, omada eesmärke ja olla neile sihikindel, leida juhendaja (mentor) ning ma usun, et siis on kõik võimalik.

Istutasin 2,5 aastat tagasi maale kase - selle puhul, et ma Valga Spordihoonest ära tulin (tänan kõiki, kes selle sündmuse juures olid). Selle kase kasv ei olnud esimene aasta just suur - kask tegeles juurdumisega. Tänaseks on kask 2 korda suurem ning viimase aasta kasv on eriti kiire olnud. Teisel aastal tegeles kask umbrohuga võitlemisega, kuid tänaseks dikteerib kask ise umbrohu kasvu - suretab seda. Mis on jutu point? Kask sai kasvuks hoo sisse.

Olen jälginud inimesi kui nad teevad oma eluvalikud (mitte kõik, vaid pigem need kes ütlevad, et elu on ülekohtune) – esiteks vahetavad õpitut eriala mitu korda, teiseks vahetavad pidevalt töökohti, kolmandaks kolivad tihti ühest kohast teise (otsivad kodu), neljandaks ei suuda valida sobivat elukaaslast. 

Kui 40 aastaselt on Sul CV-s nö “põhjenduseta tühjad augud” või Sa ei ole ühelgil töökohal püsinud üle 3 aasta, siis tekib tahtmatult küsimus, kas Sind saab usaldada? Kas Sulle saab anda hoogu juurde? Kas Sind saab usaldada või mitte? Kas Sa juhid oma elu ise või mitte? Minul on tänaseks kolmas töökoht ning ma usun, et kuna see on töö–kirg–hobi üheskoos, siis ma võin õnnelik ja rahul olla.

Eelpool toodud 4 valikut (haridus, töö, kodu, elukaaslane) on baasvalikud, et elu saaks hoo sisse. Iga neljast toodust elu baasvaliku vangerdusest seisneb, kas see pidurdab või annab elule hoogu. Kui ei toimu idanemist, ei saa toimuda ka kasv. Kui piisavalt tihti tappa idualge, siis ükskord jõuab aeg, millal ümbritsev keskkond, mis on saanud kiirema kasvu sisse ning lämmatab varsti selle idualge. Ellu jäävad need, kes suudavad oma eluga edasi liikuda kiiremini kui ümbritsev keskkond. Nagu ütles Ärtu Emand Alice-le, et ühe koha peal püsimiseks tuleb joosta nii kiiresti kui võimalik. Samuti hilisemas eas tehtud valikud on aeglasema iseloomuga ning raskemini saavutatavad (kuid mitte võimatu). 

Tegelikult on sama ka finantsmaailmas. On vaja saavutada piisav finantsiline maht (mastaap), et hakkaks toimima külgetõmbeseadus. Raha armastab raha, mis hakkab tekkima siis, kui Su eluvalikud rahaga ümberkäimise osas on soodsad olnud / kulutada seda raha, mis jääb üle säästmisest, mitte säästa seda, mis jääb üle kulutamisest / ja Sa tõeliselt armastad seda, mida Sa teed.  Raha tunnetab selle ära, kuidas temaga umber käiakse. Ainuüksi raha pärast või tegu tegemise pärast pole ka mõtet rabada. 

Kui on saavutatud piisav hoog, siis pead Sa ka valmis olema tõusudeks ja mõõnadeks (suuremateks kõikumisteks, intervallideks). Jõuad faasi, kus võid palju võita, kuid võid ka palju kaotada (ei saa mõelda enam kui palgatöötaja tasemel, vaid pead mõtlema kui investor – kasumlikkus, eesmärgikindlus, pikaajaliselt, omama visiooni). Seetõttu on targem elamise jaoks hoida piisav finantstagavara (selle aitavad tagavad neli õiget elu põhivalikut: õpitu eriala, töökoht, kodu, elukaaslane) ning ülejäänu rahaga saad tekitada enesele hoogu või siis pidurdada seda.

Nõuanne versus Arvamus

Antud teema tuli päevakorda elu eesmärkide püstitamisel ning seda nii enda kui ka enda tutvusringkonna puhul. Seda töös ja isiklikus elus.

Mis neil siis vahet, kuigi esmapilgul võiks nende vahele "=" märgi panna. 

Nõuanne on nõuandmine, nõustamine, õpetus.  Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Need definitsioonid on võetud Eesti keele seletavast sõnaraamatust. 
Igapäevaelus suheldes jääb mulle küll mulje, et paljud ajavad need 2 definitsiooni omavahel segamini või siis keegi avaldab arvamust, mida võetakse nõuande pähe. Miks siis eluvalikud teevad osa inimesi õnnelikuks ja osasid mitte? Sest kedagi peetakse nõuandjaks, kuigi ta lihtsalt avaldab oma arvamust. Minu jaoks saab nõuandjaks olla inimene, kes nõuandvas valdkonnas on tegusid teinud või on tal selles valdkonnas kord majas, st. praktiline ja teoreetiline ettevalmistus. Kui antud eeldus täidetud ei ole, siis avaldatakse ainult arvamust. Arvamus võib olla asjalik, kuid võib olla ka teemal "naised saunas rääkisid". Samuti on oht, et nõuande andmisel ei pruugita nõuandvas valdkonnas kõiki nüansse avaldada ning poolikult või osaliselt antud valdkonnas otsuseid vastu võttes ei pruugita lõppeesmärgini jõuda.

Toon mõned näited:
1. Pangas töötavad nõustajad - nad annavad Sulle edasi neid teadmisi, mis neile on koolitus(t)el õpetatud. Nad ju tegelikult avaldavad arvamust, mitte ei anna nõuannet. Nõuannet saavad nad siis anda, kui neil endal on pangalaen, investeerimisportfell vms., st. elukogemus antud valdkonnas. Tähtis on, et finantsvaldkonnas oleks neil kord majas. Raha valdkonnas üldiselt on elus lihtsam hakkama saada nõuandjaid järgides kui arvamusavaldajate arvamusi kuulates. Mina isiklikult olen suure sammu astunud finantsvaldkonnas nõuandja rolli poole liikudes.

2. Perekonna teemadel näiteks saan mina ainult arvamust avaldada, sest mul pole naist ja lapsi, st. perekonda. Ma ei saa antud valdkonnas praegusel eluetapil nõuandja olla.

3. Miks hariduse (nii põhi, kesk, kutse, kõrg) kvaliteet nõrk on? Õpetajad, kes lastele tunde annavad, on paljud jäänud oma erialale väga pikaks ajaks truuks jäänud - eriala koolituse (st. seos teiste valdkondadega) tähtsus on tagaplaanil, praktiline kogemus kas puudub või on minimaalne. Seda on ajendanud hea läbisaamine kooli juhtkonnaga ning mugavustsooni laskumine. Õpilasele ei suudeta ainet põnevaks muuta või siis jäetakse nii karm mulje (õpetaja karmus - oma õppeaine on kõige tähtsam, õppeaine igavus või õppeaine mahukus) õppeainest, et lapsed kas ei taha õppida või neil tekib hirm. Hirmuga ei saa kahjuks õpilane iseseisvalt ise hakkama. Selle jaoks on vaja kooli, kodu ja ühiskonna toetust ja koostööd.
Mõnede näidetena olen isiklikud kogenud vene keele õppimist põhi- ja keskkoolis ning raamatupidamise õppimist ülikoolis. Veel ühe näitena toon riigieksamitulemused koolides, mille kohta koostatakse edetabeleid ja palju koolijuhid ei nõustu sellega. Jah arvesse tuleb võtta ka kooli üldist keskkonda, kuid õpetamiselt ei tehta viga kooli viimases 12. klassis, vaid õpetamises on viga tehtud 5.- 7. klassis.

4. Neljandaks näiteks tooksin avaliku ja erasektori koostööd. Miks nende koostöö ei toimi siis. Toon näite 3 Kagu-Eesti maakondade baasil. Kohalike omavalitsusi juhivad parteilise kuuluvusega inimesed on minimaalselt või pole üldse töötanud erasektoris (majanduse mootor). Vabandan kui kellegile teen liiga. Paljud on valitud alatest 199o-ndate algusest kohalikesse volikogudesse, tulnud ülikooli pingist ja saanud parteiliselt koha või on töötanud eluaeg avalikus sektoris. Nad oskavad riigi poolt antavat raha ümber jagada, kuid unustavad selle, kuidas raha riigi (kohalikku) eelarvesse saab. 2014.a. oktoobrikuust kui Maksu ja Tolliamet avalikustas maakondade viisi palju makse riigieelarvesse makstakse, siis 3 Kagu-Eesti maakonna osatähtsus on alla 5%. Ma ei ütleks, et regionaalpoliitika oleks aastaid vilets olnud, vaid omavalitsuste juhtide otsused ei põhine baasväärtustele, vaid kitsa ringkonna heaolule. Kui Valga maakonna suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis see ei ole regionaalpoliitiline viga, vaid maakonna juhtimise puudujääk viimase 20 aasta jooksul. 
Nüüdseks, et parandada mahajäämust muu Eestiga peab jõuga regionaalpoliitilsed otsused vastu võtma (AS Eesti Post, AS Swedbank, Rail Baltica ei ole peamised hoovad regionaalpoliitikas).
Miks erasektor, siis avaliku sektoriga koostööd ei tee? Üks peamistest põhjustest on teineteise mitte mõistmine ja ainult arvamuste avaldamine. Puudub konstruktiivne mõtete vahetamine ja ideede realiseerimine. Nõuandjaid on avalikus sektoris vähevõitu :(

Antud teema lõppu üks mõte: Selgelt oleks vaja rohkem inimesi, kes suudavad ise midagi reaalselt ära teha, mitte ei kommenteeri oma vabast ajast seda, mida teised teevad. (Madis Raaper). Eks see mõte annab ülevaate arvajatest ja nõuandjatest.

Antud peatüki (nõuanne vs arvamus) mõju ulatub ka järgmistesse blogi sissekannetesse.

Minu rahandusliku seisu ambitsioon

Ambitsioon - termin, mis peaks silmad särama panema. See on midagi, et iga päev oleks eelmisest parem... Kas see on võimalik ka finantsmaailmas? Minu hinnangul on see võimalik.

Esmalt raha on üks võimu liike, mis annab inimesele kindlustunde ja võimaluse eneseteostuseks. Kindlustunne aitab hoida eemale hirmudest. Hirmu tekitab teadmatus, ebapiisavad teadmised, negatiivsed kogemused. Kuidas saada siis hirmust lahti? Kindlasti on siin mitmeid võimalusi, kuid iseenda kogemus on kõige parem õpetaja. Üks tee, millest alustada on seada endale finantsiline eesmärk ning hakata selle poole püüdlema.

Mul tekkis investeerimise soov peale seda kui esimesest töötasust hakkas tekkima ülejääk ning ei soovinud seda niisama ära kulutada, sest asjade omamises ning hetke emotsioonide rahuldamises ju ei peitu õnn. Üks esimesi investeeringuid oli mul 13% intressiga tähtajaline hoius (aasta 1998). Antud raha sain õppelaenust. Praegu sellist intressi riskivabalt lähiajal panganduses ei maksta. Inimesel hakkab kindlustunne tekkima, siis kui töötasust hakkab tekkima ülejääk, investeeringutest on tekkinud tulu, enda loodud ettevõte toodab kasumit. Töötasust hakkab ülejääk tekkima, siis kui kõigepealt maksta iseendale. See on minu arvates üks parimaid soovitusi kindlustunde loomisel. Kusjuures see on võimalik iga sissetuleku juures. Inimesed on loonud endale illusiooni, et alla riigi keskmise palga ei ole võimalik investeerida. On küll, kui väga tahta ning ahvatlustele mitte alla anda.

Enne investeerimise alustamist peaks iseendale (perele) eelarve koostama ning läbi selle leidma oma püsi- ja muutuvkulude osatähtsuse / proportsiooni. Püsikulud on peamiselt kommunaalkulud, toit, transport, riided, (laen). Muutuvkulud on peamiselt sellised kulud, mida võid teha ilma, et elatustase kannataks - minu jaoks kuuluvad siia meelelahutus, kingitused, reisimine, raamatud, väljas söömine, paremad riided kui igapäevaselt vaja läheks jne.

3 kriteeriumit, millest olen ma lähtunud investeerimisel. Need kriteeriumid on aidanud mul püstitada finantsalaseid eesmärke. 

Esimeseks kriteeriumiks on inimese puhasväärtus, mis leitakse valemiga: aasta sissetulek x vanus / 10. Aasta sissetulekus tuleb arvesse võtta bruto töötasu, intressid, püsitoetused, dividendid jms. See peaks olema inimese varanduslik puhasväärtus, st. netovara (raha pangakontol + kinnisvara + väärtuslik käibevara miinus laenukohustused). Maja ja korteri turuväärtus ei ole üks ühele hinnatav varanduslikus koosseisus, sest kusagil peab inimene ju ka edasi elama, kui praegune elukoht maha müüa. 
Valemi mõte on selles, et vähemalt 10% inimese sissetulekust võiks moodustada säästud. Isiklikust kogemusest võin öelda, et sellise tempoga kogudes olete saavutanud väga hea harjumuse, kuid mitte piisava, et koguda piisav summa kindlustunde saavutamiseks. Seda eeltõttu sellepärast, et tavaliselt kuni 20 eluaastani pole inimesed säästmisega tegelenud ja see investeerimisfond on vaja tagant järgi koguda.
Valemiga leitav vastav investeerimisfondi maht on alustamiseks piisav, et tekitada endas kindlustunne finantsmaailmas ja igapäeva elus. Näiteks 1000€ bruto kuutasu 25 a inimesel, peaks netovarade väärtus olema 30 000 €, aga 30 aastaselt juba 36 000 €.

Teiseks kriteeriumiks on mul olla SEB Panga kuldklient - selleks on vaja täita üks kahest kriteeriumist: omada vähemalt 1250€ neto sissetulekut või siis 40 000 € finantsinvesteeringuid SEB Pangas. Kuna esimene tingimus on mul täidetud, kuid see võib-olla ebakindel, tuleb püüelda teise kriteeriumi (varade maht) poole.

Finantskindlusetunde saamiseks on kolmanda kriteeriumiks on vaja teada enda püsivkulude mahtu kuus. See tuleks korrutada 150-ga. Antud summa teadliku investeerimise korral teenib finantstulu, mis katab kuu püsivkulud. Näiteks 500 € kuu püsivkulude juures on juba teadliku investeerimise juures summalt 75 000 € (500 € x 150) teenida 500 € tulu kuus.

Need olid praegu minu 3 kriteeriumit, mis aitavat mul püüelda finantsvabaduse poole. Minu hinnangul esimeses kriteeriumis toodud puhasväärtuse mõõtühikust hakkab Eestis keskklass (inimesed kel on varandust rohkem kui enese puhasväärtus). See on minu arvates üsna objektiivne kriteerium. Täpsemalt oma investeerimisportfellist mõnes oma tuleviku sissekandes.

Minu seos finantsmaailmaga

Püüan lahti seletada oma seose finantsmaailmaga. Olles finantsmaailmaga seotud juba 16 aastat, siis see on minu jaoks muutunud eluviisiks. Olen selles suhtes õnnelik inimene, et minu jaoks on finantsmaailm - töö, kirg ja hobi.

Miks selline arvamus, siis seletus on alljärgnev:

Ülikooli minnes 1998.a. ei avaldanud raamatupidamine erilist vaimustust. Muud (üld)ained olid põnevamad. Võib-olla ei suutnud õppejõud finantside valdkonda põnevaks teha. Minu jaoks seisneb põnevus finantsmaailmas seoste otsimises ja leidmises ning kõik on põhjus - tagajärg seoses. Mida mina raamatupidamise valdkonna hariduse mõttes ümber teeksin, sellest mõnes tuleviku blogis?

Teise kursuse jõulude ajal kinkis rühmakaaslane mulle jõuludeks raamatu "Eesmärk" (Goldratt, Eliyahu M.). Ma olen kinkijale seniajani selle eest tänulik. Seda raamatut võib lugeda kui ilukirjanduslikku teost või kui majandusalast raamatut. Selle raamatu peamine idee kannab mõtet, et äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida. Kõik, mis toob raha sisse on kasulik, ja mis viib välja on kahjulik. Eesmärki ei tohi silmist lasta. Mina võin tänaseks väita, et see raamat muutis minu mõttemaailma ning soovitan teistelgi seda raamatut lugeda. Ka sel aastal sai see korra läbi loetud.

2002.a. algusest AS-s Nõo Lihatööstuses töötamisel oli põnev mitte niivõrd töö ise (müügiarvete kinni kandmine laekumiste näol, võlgade sisse nõudmine, arvete kausta panek), vaid pigem see, et ma sain tulemust ise mõjutada - hoida võlgade taset madalal. Õppetund äriettevõtte raamatupidamises on see, et müügiprotsess on siis lõppenud, kui raha on koju toodud.

2002.a. sai ennast registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE) raamatupidamise ning spordiürituste korraldamise valdkonnas. Arvepidamise seisukohalt on FIE valdkonnas oluline kassapõhine aruandlus, st. kui raha liigub, siis tekivad tulud-kulud ning majandusperioodiks on kalendriaasta. Iga majandusaastale järgneva aasta 31. märtsiks tuleb maksuametile oma tulud ja kulud deklareerida ning kasum maksustatakse. Laias laastus iga aasta alustatakse nullist. FIE ja füüsilise isiku vahe on see, et FIE saab ka kulusid oma tuludest maha arvata, aga füüsiline isik seda ei saa.

2005.a. sügisel alustasin tööd sihtasutuses Valga Sport. Siin tuli alustada süsteemi ülesehitamist nullist. 2005.a. aastal valmis Valga Spordihoone, mis kuulub sihtasutusele. Tol ajal oli see üks esimesi enne buumiaegaseid spordihooneid Eestis. Järgmine aasta saab sellest 10 aastat. Kuna sihtasutus kuulub Valga Linnavalitsuse kontserni (avalik sektor), siis sihtasutuse raamatupidamine toimis(b) riigi raamatupidamise üldeeskirja järgi. Selle valdkonna peamine erinevus äriettevõttest on see, et majandatakse eelarve järgi. Sihtfinantseerimisena (toetusena) saadud vahendid tegevuskuludeks kantakse üldjuhul kohe tuludesse. Riigile peab aru andma kord kuus saldoandmiku näol. 2012.a. maikuus lõppes minu jaoks sihtasutuses töötamise faas poliitilise vastutöötamise tõttu.

2006.a. õnnestus peale 2 aastat taas ülikoolis käimist omandada magistrikraad majandusarvestuse ja finantsjuhtimise erialal. Miks mitte omandada juurde doktorikraad? Sellepärast, et ma ei kujuta end ette teaduse valdkonnas ning igapäevases elus pole finantsvaldkonna doktorikraadiga midagi peale hakata, sest paljud teemad finantsmaailmas seletab inimese jaoks lahti "isiklik kogemus". Kogemust ei saa teooriaga selgeks.

2006.a. märtsis sai lõpetatud FIE tegevus ja alustatud ettevõtjana - asutatud ettevõte RL Consult OÜ. Eesti maksusüsteem on positiivne selles mõttes, et väljavõtmata kasumit ei maksustata. Ettevõtjana teenuste osutamine on oluline mõtteviisi muutus. Ettevõtlust ei saa arendada palgatöötaja tasandilt, see hakkab takistama juhtimisotsuste langetamist. Suure kirega tööalases valdkonnas tegutsemine muudab inimest. Minuga on nii juhtunud.

Suur muutus tuli 2006.a. sügisel OÜ Audiitorbüroo RKT poolt - hakata audiitoriks. Suurimaks väljakutseks oli tühjalt kohalt audiitoriks pürgimine (koolis seda kahjuks ei õpetatud). Audiitori mõtteviis on (peaks olema) erinev raamatupidaja mõtteviisist. Audiitor kontrollib peamiselt ettevõtete majandusaasta aruandeid, et seal avaldatud finantsandmed vastaksid Eesti (kui kohaliku riigi) seadusandlusele ja arvestuspõhimõtetele. Ettevõtja üldjuhul soovib, et tema varad oleksid suuremad ja kohustused väiksemad, kuid audiitor hindab vastupidist situatsiooni, kas varad ei ole ülepaisutatud ja kohustused alahinnatud. See mõte on mulle andnud palju juurde nii audiitori ametist aru saamisel kui ka raamatupidamise korraldamisele teenuse korras. Audiitori valdkonnaga tegelen tänase päevani ning kuna selles valdkonnas saan tegeleda eneseteostusega, siis karjäär selles valdkonnas ka jätkub...

Üks seos veel finantsmaailmaga - minu isiklik finantsportfell - minu investeeringud. Selleks on mul olemas lapse ülikoolifond (kuigi mul lapsi pole, ei takista see mind ju antud fondi omamast), aktsiafondid (4 tk), II ja III pensionisammas. Need investeeringud on  selleks, et aru saada kuidas finantsmaailm toimib ning kindlustada tulevikku ning saada isiklikku kogemust.

Kõik eelpool toodu kinnitab minu mõtteviisi, et finantsmaailm on mul töö-kirg-hobi. Selleks, et omal alal edukas nõuandja olla, peabki tegelema erinevate finantsvaldkondadega, et teemadega kursis olla ja tööst rõõmu tunda.

"Elu nagu lill" tähendus

Kulus paar päeva enese jaoks väljendi "elu nagu lill" tähenduse üle juurdlemiseks. Lill on looduse üks osa (mitte loodus ise) ning lill elab loodusseaduste järgi. Elu kulgeb aga inimese poolt loodud seaduste järgi. Inimene loeb ennast looduse krooniks.

Mis on lille mõte? Inimese jaoks on oluline lille ilu, mida lill pakub. Aga mis lillel sellest? Lille õie mõte on jätkata elu missiooni, st. mitte välja surra. Lillel on (ilusat) õit vaja, et mesilased aitaksid teda tolmendada ning läbi tulevaste seemnete abil uut lille luua. Palju sõltub keskkonnast, kus lill kasvab, kas teda ümbritsevad umbrohi või kultuurtaimed, kas on päikest või vihma, kas on viljakas maa või väeti maa. Samuti kas inimene sekkub lille ellu - seemne mulda panek, väetise lisamine, kastmine, umbrohu tõrjumine, lille noppimine... Aga kui avaneb võimalus, siis lill soovib igal juhul silma paista paljude teiste lillede seast :). Muidugi kui lilli ühe koha peale palju saab, hakkavad nad iseennast ise hävitama - peamiselt ressursside puuduse tõttu.  Miks neid siis palju peab olema? Sest keegi siiski neist ikka täidab elu missiooni - jääda liigina ellu.
See sai natuke bioloogilise alatooniga lõik, aga on oluline selleks, et lille elu mõte välja tuua...

Mis siis elus oleks teistmoodi kui inimene ei oleks looduse kroon? Ei oska kahjuks öelda... Inimesel on aga lillelt õppida seda, et kuidas katsumusi trotsides jõuda eesmärgini - eneseteostuseni jõuda. Lillel on selleks seemned. Eneseteostus on midagi, mille poole on vaja ise püüelda. Keegi teine seda teiste eest ära teha ei saa, seda saab igaüks ise tunda ja saavutada. Teised saavad ainult luua võimalusi, et eneseteostuseni tee nii kaua aega ei võtaks ning sinna tee nii konarlik ei oleks. Eneseteostuse äratundmiseni peab igaüks ise jõudma. Alustuseks on üks võimalus eneseteostuseni jõudmiseks - unistamine. Unistamine on tore seetõttu, et unistustel on vahel kombeks täituda.

Loo mõte oli see, et elu on lill, siis kui inimene ise seda soovib ja tahab ennast realiseerida - jõuda eneseteostuseni. Selleks peab oskama unistada ja õppida loodusest, et üksi asi ei juhtu ilma põhjuseta. Ühiskonna kontekstis elu on lill kui inimene suudab elada muretut elu - vajaduste püramiidis on vähemalt 2 või veel parem 3 alumist astet täidetud.

Eelpool toodud mõtetest tuleb juttu ka järgmistes sissekannetest. Järgmine kord kirjutan enda seosest finantsmaailmaga ja kuidas ma sinna jõudsin.

Algus

Minu esimene blogi... Miks? Aeg ja ruum said alguse Suure Paugust. Enne seda oli mitte midagi. Blogi loomise mõte sai alguse sellest, et viimaste aastate jooksul on tekkinud palju elu valdkondi, mis on mu elu mõjutanud. Minu jaoks oleks huvitav seda ka teistega jagada.

Millised valdkonnad saavad blogis tähelepanu: eluvalikud, unistused, raha kõige laiemas mõttes investeerimisest kuni laenamiseni, sh. majandusest, spordist, elust linnas ja maal, liiklusest, haridusest... Valdkonnad on valitud elukogemusest lähtuvalt.

Minust endast: 34 aastane poissmees, pärit Valgamaalt. Nädala sees elan Tartus, nädalavahetusel käin maal - Valgamaal. Haridus on omandatud Eesti Maaülikoolist - magistrikraad majandusarvestuse ja finantsjuhtimise valdkonnas 2006. aastal.
Igapäevaselt tegelen auditeerimisega ning olen RL Consult OÜ ettevõtte omanik ja juht, vahelduva eduga tegelen tervisespordiga. Eraisiku tasandil oman tagasihoidlikku investeerimisportfelli, mis igakuiselt kasvab. Samuti osalen MTÜ MiSiMe tegevuses - läbi selle MTÜ on plaanitud tegeleda suurte asjadega...

Need ja palju muud teemad leiavad kajastamist blogis "Elu nagu lill". Miks selline blogi pealkiri, sellest järgmine kord. Toredat blogi jälgimist :)