Kits kui intelligentne loom

Antud postitus baseerub kitsele ning tähelepanekutele, mis kaasneb selle loomaga.

Kitsed said meil maale võetud 2009.a. lõpus. Esimene kits (nimeks Kiku) pidi olema pruuni värvi, aga see pruun oli "vaesusest". Kitse pruun karv oli tingitud sellest, et ta oli karjas peksukott ning kõrvaleheidetud. Sellisel juhul kits ei suuda enese eest hoolitseda ja kogu energia kulub enese elus hoidmisele. Kits Kikul sündis 3 talle, millest ta ühe eemale tõukas - puhalt füsioloogiliselt (24 tunni jooksul). 3 talle toitmine 2 nisa abil on keeruline ettevõtmine. Samas tähtsam on liigi säilitamine, mitte karja suurus. Ellu jäävad ainult tugevamad (kahju et inimühiskonnas on vastupidi). Tallede nimeks said Tiku (kits) ja Taku (sokk). Alltoodud pilt kits Tikust 2 kuu vanusena.

Kits Printsess 2 kuu vanusena

Igal kevadel toimub karja juhtkitse proovile panek liidri positsioonil. Esimesel aastal sai kits Tiku vana kitse käest peksa. Kuid järgmisel kevadel positsioon muutus. Kitsekarjal on esikohal kits, mitte sokk. Sokk pigem ajab karja närviliseks, sest kits ei otsi sokku kogu aeg, vaid lühikesel ajaperioodil sügisel. Ülejäänud aja ajab kits soku minema. Samuti on kitsekarjas hierharhia võrreldes lambakarjaga. Sama on ka kristlikus ja katolikus maailmas. Kristlikud inimesed maetakse samamoodi olenevalt staatusest (vaadake erineva usuga surnuaedades ringi), katolikus usu järgi maetakse lahkunud positsiooni järgi. Hierharhia karjas on oluline karja jätkusuutlikkuse seisukohalt. Juhtkits (tugevam) saab esmalt söögi, paremad magamis- ja söögikohad, tal kasvavad tugevamad talled, inimese poolne esmane tähelepanu jne. Samas kui igaüks teab karjas oma kohta püsib kari ka koos. Kits ei ole keti loom - pigem hoida teda koplis või aedikus, kui keti otsas. Samuti on kari oluline seltskonna mõttes - kits talub halvasti üksindust. Seega vanemale inimesele sobib kits seltskonna mõttes hästi.

Toitumine. Kitse põhitoiduks on hein, kuid kui võimalik, siis mitte kultuurhein. Kuivatatud heinast meeldib talle leheline pehme hein, kuid kui mõni ohakas, malts sisse satub siis see on kui magustoit. Karjamaal ei söö kits järjest oma piirkonda puhtaks nagu seda teevad lehm või lammas. Kits on pidevas liikumises. Kits on hirvlastega sama päritolu - hirve ninas on 300 miljonit retseptorit lõhnade tundmiseks, inimesel 5 miljonit. Kitsel on haistmismeel olulisel kohal. Samas käib neil suhtlemine läbi nuusutamiste. Läbi nuustamiste leiab ta endale vajalikud taimed karjamaal ülesse - malts, ohakas, orashein. Hästi meeldib mahajäetud karjamaa, kus need taimed kõik kasvavad. Kultuurhein, võilill, timut jms ta sööb, kuid mitte põhitoiduna. Samuti oluline toiduratsiooni osa on puutüved, lehed ja oksad (kask, mänd, kuusk, paju). Eriti hästi maitsevad õunapuud ja marjapõõsad. Põhimõtteliselt on kits elu hävitaja. Talle meeldib taimest see osa, mis on suunatud kasvule (sh. seemned). Samas ka aedvili ja teravili on olulised toidukomponendid. Kits sööb inimesele vastupidiselt - ennem süüakse magustoit (mineraalained, leib, teravili), siis praad (kartul, porgand, nö umbrohi, oksad) ja kõige viimasena supp (tava hein). Pajuoksa suudavad kitsed ära puhastada nii lehtedest kui puukoorest niimoodi, et jääbki alles kooritud puu täies hiilguses. Suuremate puude (sellised mis siiski tormi tagajärjel murduksid) mahavõtmisel vigastatakse puutüvi ümberringi ning oodatakse tormi ning puu ümberkukkumist. Samuti suudab kits seista ka kahel jalal, et saada kätte parem sööta kõrgemalt.

Samuti on kits puhas loom. Ninaga sorteeritakse sööt läbi ja mis ei maitse, see jäetakse järele. Mahakukkunud leivaviil ei sobi enam söögiks. Vett ei juua, kui see pole puhas ja õigel temperatuuril (külma vett ei jooda). Kui teraviljal on kõrvallõhn, siis pikapeale näljaga süüakse ära, kuid suure isuga alguses ei sööda. Kuivatatud heinas sorteerimise käigus süüakse ennem ära paremad palad ja alles siis ülejäänud. 

On olemas kõnekäänd: Kits kahe heinakuhja vahel. Antud kõnekäänd peab paika. Kui panna kahele kitsele sama sööt erinevatesse nõudesse, siis on kogu aeg hirm, et äkki teine sai midagi paremat ning peab kontrollima pidevalt mis teisele anti või kui palju anti. Loomalik kadedus eksisteerib. Samuti eksisteerib ka otsustamatus. Kui inimene karja ees on, siis on valiku langetamine vastavalt inimese soovile, kuid omapäi on otsustamatus suur.

Talvitumine. Kits on harjunud ka talvise ilmaga. Kõik mis on uudne (nagu lumi), siis see teeb nad ettevaatlikuks. Talvel sündinud tallede jaoks on olulised esimesed paar tundi - et nad saaksid kuivaks. Nende karv on võrreldav naiste naaritsanahksete kasukatega. Kui loomal on soe karv ja kõht piima täis, siis ei ole muud muret kui ainult kasvada. Kitse jaoks ei pea olema laut soe - pigem jahe laut on meeldivam. Kits vahetab karvkatet. Talveks kasvatab kits endale selga sooja kasuka. Samuti suurte külmade korral ajab karva turri - õhk on väga hea soojusfaktor ning vajadusel aetakse karvkate rasuseks - rasv on samuti hea soojahoidja. Oluline on, et kitsel oleks liikumisruumi ja kuiv koht, kus ta saab magada. Suveks vahetab kits kogu karvkatte.

2014.a. detsembri sündinud talled 1 kuu vanustena

Kitsepiim. Kits on kordades väiksem kui lehm, seetõttu ta sööb vähem kui suur loom. Samas annab ka samapalju vähem piima. Kuid seejõuures annab kvaliteetset piima. Ekslik on arvamus, et piim on rasvasem kui lehmapiimal. Pigem kitsepiima rasv on väiksema konsistentsiga, mis on organismile paremini omandatav ning kitsepiimast omandab inimene 2/3 ja lehmapiimast 1/3. Üldjuhul on kitsepiim toitvam, sest kits paneb karjamaal iseendale söödaratsiooni kokku, lehm sööb järjest eneseümbruse tühjaks. Seega kits muruniidukiks ei sobi võrreldes lehma või lambaga. Inimorganisimile on kitsepiimas rohkem vajalikke komponente kui lehmapiimas.
Samas lehm oma suure piimaanniga on kapriissem igasugu haigustele kui kits. Samuti kitsega ei juhtu midagi kui lüpsmise kellaaeg nihkub või lüps jääb vahele (mitte tipp-perioodil muidugi), kuid lehmal tekib udarapõletik. Vanaema kitsepiima imelik maitse tulenes paljuski söödast ja hoitingimustest. Kui kits saab enese eest hoolitseda ning lisaks heinale ja veele on lisaks kõik muud lisaained olemas, siis kitsepiimal olulist lisamaitset võrreldes lehmapiimaga pole.

Iseloom. Mina kutsun karja juhtkitse Printsessiks. Tal on printsessile iseloomulikud iseloomu omadused. Kui ta solvub või midagi ei meeldi, siis ta näitab seda välja.

Iseensest on kits saakloom. Sööda lapsepõlves teda kuidas teda tahad või kaitse teda kuidas tahad, siis kits otsib pidevat turvalisust. Lage karjamaa talle ei sobi - keegi võib rünnata. Kui metsas mõni lind tõuseb õhku, jookseb kari kokku. Samuti antakse turtsutamistega üksteisele märku ohust. Inimese / karjase juuresolekul tulevad nad ennast kindlalt, kuid kõrvad käivad pidevalt nagu lokaatorid. Eelpool toodud hirved kuulevad väiksemagi krabina ära 100 m raadiusest ning annavad kabjaga vastu maad toksimisega märku hädaohust.

Inimese juures kõndimisega on kits väga uudishimulik. Kõik uus on vaja ära nuusutada ja tekitab alguses hirmu. Kui on aru saadud, et ohtu pole, siis muututakse julgemaks. Samas kõik kännud, pütid, hunnikud on vaja ära vallutada - tegemist on mägisel maastikul pärit loomaga. Vabalt ringi jalutades on kitsel kogu aeg vaja tegevust. Igavus ei ole talle talutav. Ja kui saaks mõne lille, lehe, taime, puuoksa vms varastada, siis tunneb end hästi. Kõik keelatud asjad on meeltmööda.

Vihmase ilmaga kitsele väljas ei meeldi olla. Pigem ta oma sõrgadega ja keelega hoolitseb oma puhtuse eest. Märjaks ei meeldi talle saada.

Karjalaske päev 2015. Üleval Printsess oma 3 tallega ning kits Memmekas koos oma talle Bonzaga.

All kits Memmekas koos Bonzaga. Kuidas valgel kitsel must tall sündis, vot see on mõistatus.

Tänasel päeval on alles kits Printsess koos Bonzaga. Kuna Bonza ei ole Printsessi tall, siis on pidev proovivõtt, kes on tugevam ning kohtade paikapanek.

Eeltoodud oli lühikokkuvõte 6 aastasest kitsekasvatusest minu silmade läbi.