Finantspõhimõtted

Raha on tavaliselt inimestele teema, millest väga avalikult ei räägita. Kas siis kadeduse või siis häbi tõttu? Jah väga raske on võrrelda inimeste finantside taset, sest see sõltub nii mitmeski tegurist - aktiivne või passiivne teenistus, laenudega või ilma, algkapital ise teenitud või saadud päranduseks. Kuna ise olen ligemale 15 aastat töötanud finantside sees, siis on mul välja kujunenud teatud finantspõhimõtted, millest allpool juttu. Rahalistesse numbritesse ei lasku, vaid pigem kirjutan põhimõtetest.

Igakuiselt säästmine.

Kui koguda raha 100 000 eurot ja igakuiselt kõrvale panna 100 eurot, siis aastaga on säästetud 1200 eurot, 10 aastaga 12 000 eurot ja 100 aastaga 120 000 eurot. Arvesse on võtmata inflatsiooni ja potensiaalse teenimisvõimaluse mõjud. Seega antud säästmisviis ei toimi. Tuleb järelikult teistmoodi läheneda säästmisele / kogumisele.

Tuleks püüda liikuda taseme poole, mis on mingi definitsiooni järgi “ühiskonna majandusliku mõõdupuu keskklassi” alampiiriks, st. netovara suurus (varade turuväärtus – kohustused): aastane brutosissetulek x vanus / 10-ga. Seega 10% säästmine iga-aastaselt oma sissetulekust. Ma olen sellest tasemest tänasel päeval 70%. (2015.a. oli see tase 83%, 2012.a. 87%, 2010 89%, 2007 27%) Selleks on peamiselt 3 põhjust miks see tase madalamaks on läinud – aastane sissetuleks on viimastel aastatel kiiremini kasvanud, vanust on juurde tulnud ning 20ndad eluaastad kuulusid elu mõtte otsinguile – õppimine, töökohtade vahetamine, oma ettevõtte asutamine, mistõttu sääste eriti ei tekkinud.

Säästmisel lähtun esmasest põhimõttest – kõigepealt maksan iseendale. Peamiselt väljendub see, et investeeringute kontodele sissemaksed tuleb teha kõigepealt – fondiosakud, eraldi pangakonto, sularaha. Kuulun 50% klubisse, st. sissetulekust üle 50% suudan säästa. See muidugi eeldab madalaid püsikulusid.

Suhtumine laenudesse ja liisingutesse.

Antud punkti lahtimõtestamiseks on oluline pidada eelarvet ja sellest tulenevalt teada oma rahavoogusid. Palju on teenistus ja kui suur osatähtsus on kuludel. Kui rahavood on positiivsed, siis laenud ja liisingud on väga head finantsvõimenduse allikad, sest tänasel päeval ja paaril järgneval aastal on laenuintressid madalad ja ei pea suuremate asjade soetamiseks niipalju oma raha kasutama. Samas on oluline omada rahalist puhvrit, et vajadusel kiiremas tempos laenukohustust vähendada. Kui inimene alles alustab tegevust ja ei paista turvalist sissetulekut, siis laenud ja liisingud suurendavad ebakindlust. Rahal on omadus teha tööd 24/7, kuid seda nii positiivsel poolel (kapitali kasvatamine) kui ka negatiivsel poolel (laenud ja liisingud). Tänasel päeval võimaldab Eesti seadusandlus asutada ettevõtte ilma osakapitali raha sisse maksmata. Minu jaoks on see väär, sest algusest peale hakatakse elama juba võlgu. Parem on alguses siiski raha kogumine ja siis tehingusse asuda. Rahaline piir laenu võtmiseks on igal inimesel erinev, kuid minu jaoks hakkab see piir summast 10 000 eurost, st. alla selle võiks asjad kohe välja osta (koguda senikaua) ja üle selle, siis kaaluda laenu võtmist.

Aeg investeeringute haldamisele

Mida jõukamaks saab inimene, seda hinnalisemaks muutub tema jaoks vaba aeg. Üks osa sellest ajast investeerib inimene oma investeeringute haldamisele. See ei ole mitte ainult aktsiate/osakute ost-müük, vaid täiendavate erialaste materjalide lugemine, finantsteemade arutamine endast targemate-kogemeustega inimestega, koolitustel osalemine, finantseesmärkide ülevaatamine ja uute püstitamine. See ei ole mitte ainult finantstehingud, vaid oluliselt tähtsam on mõtteviis.

Seega otseselt oma finantstehingute sooritamisele / ülevaatamisele kulub nädalas 1-2 tundi, aga mõtteviisi juurutamisele julgelt 20-30 tundi kuus.

Minu investeerimisstrateegia

Peamine strateegia on osta-hoia. Tänasel päeval on minu majanduslik kindlus piisav, et saan teha finantstehinguid rahaga, mida ma ei vaja. Investeerimisel olen lähtunud pikaajalisest strateegiast, st. üle 7-10 aasta. Fondidesse investeerin igakuiselt, aktsiaid soetan kaalutletud otsuse põhjal ja väljaspool regulaarseid tehinguid olen valmis ka ebaregulaarseteks tehinguteks – nt. võlakirjaemissioonid. Investeerimistehingute mahud on erinevad mõnekümnest eurost kuni tuhandete eurodeni. Oluline on igakuiste tehingute juures regulaarsus ning ebaregulaarsete tehingute juures finantsvõimekuse olemasolu (teadmised ja raha). Igakuisel investeerimisel maandan riski lühiajalist kahju kannatada - investeerin pikaajaliselt ja pikaajaline tootlus rahuldab mind.

Eesmärkidena on seatud lähema 3 aasta jooksul omada “keskklassi” alampiiri tase 120%. 10 aasta perspektiivis netopalk ja investeeringutest tulenev netotulu võiksid olla võrdsed ning 50 eluaastaks võiksin olla finantsiliselt vaba.

Rohkem säästa või rohkem teenida

Mõlemad filosoofiad on finantsmaailmas olulised. Tulude ja kulude skaalal on 2 suurt erinevust. Tulud võivad olla null ja neil ei ole ülemist piiri. Kulude puhul on püsikulud alati olemas (elamispind, riided, toit), kuid kuludel on ülemine piir olemas – teatud tasemest pole mõtet/võimalik rohkem kulutada. Rikastel on halb elustiili omadus – nad on väga head kliendid (nõudlikud, kuid maksavad hästi), kuid nad vajavad väga vähe.

Seega liikudes rohkem finantsvabaduse poole hakkab tulude teenimine rohkem meeldima kui kulude kontroll. Väiksemate sissetulekute puhul on vastupidi. Kuna ma olen teel finantsvabaduse poole, siis rakendan mõlemat strateegiat – rohkem säästmist ning otsides võimalusi ka rohkem teenida.

Lühidalt lähtud ülaltoodud põhimõtetest oma finantsasjade korraldamisel.