Liikluskultuurist

Antud postituse ajendiks on tähelepanekud igapäevasest liiklusest. Antud kirjutisele võib oodata järge, kuna liikluses kogu aeg midagi juhtub. Antud tähelepanekud on täheldatud Valgas, Tartus, Tallinnas. Minu jaoks on nende linnadega seoses liiklus jagunenud alljärgnevalt:
- Valga - Rõngu (sh. Valga linn, Valga maakond)
- Elva - Tartu (sh. Tartu linn)
- Tartu - Tallinn maantee (sh. kiiruskaamerad, neljarajaline Kose - Tallinna lõik, Tallinna linn).

Mina sain autojuhi load suhteliselt hilja - 28. aastaselt (2008.a.). Nüüd kohe saab 7 aastat staaži. Juhilubade tegemise surve oli tööalaselt, sest audiitori ametit on mugavam pidada kui saad iseseisvalt liikuda. Teine põhjus oli see, et Valga ja Tartu vahel saaks mugavamalt endaga kaasas kanda vahetusriideid ja elektroonikat. Algselt oli soov lihtsalt punktist A punkti B jõuda. Tänaseks päevaks kui sõidetud on suurusjärgus 180 000 km, võin öelda, et autoga sõit ei ole ainult sõitmine, see on kulgemine ja päeva eluosa (7 aasta jooksul olen ma autoroolis viibinud vähemalt üle 2500 tunni ehk 321 tööpäeva). See on igaühe enda teha kas see on rõõm või piin.

Autosid olen pidanud selle aja jooksul 3:
+ Volkswagen Golf IV (2004) mootor 1,4 manuaal 5 käiku, bensiin, esivedu- keskmine kütusekulu 7 ltr/ 100 km, paak 55 ltr
+ Volkswagen Passat (2007), mootor 2,0, manuaal 6 käiku, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 8 ltr / 100 km, paak 65 ltr
+ Audi A6 (2009), mootor 2,8, automaat, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 10 ltr / 100 km, paak 75 ltr

Golfiga sõites oli talvel tsemendikott autos - ei ma ei hakanud ehitajaks :) - vaid raskuseks. Nelikveoline on talvel turvalisem. Samuti kui Golfi ja Passatiga möödasõidule minna pidi kas hoog juba sees olema või siis madalama käigu minema (jõudu oli rohkem). Suurem kütusekulu on arvestatud nii linn kui maantee kokku. Eraldi ei oska öelda, sest sõite on suurusjärgus kogu aeg olnud 50 : 50. Suurem kütusekulu ei olegi rahaliselt nii oluline kui turvalisus ja mugavus ning teadmine, et Sa ei ole liikluses "jalus".

Kütusepaagi mahud tõin välja sest olen harrastanud sõitmist nii, et võtan paagi täis ja sõidan tühjaks. Ei saa kahjuks aru autojuhtidest kes võtavad kütust alla 10 euro korraga. Tanklasse sõitmiseks sõidetakse võetud kogus kütust maha. Samas poole paagi võtmine majanduslikult on vahetevahel mõistetav.
Seoses automarkidega on erinev sõidukogemus erinevate auto kabariitide, sõiduomaduste ja -mugavuse osas.

Panen lühidalt kirja mõned oma tähelepanekud liiklusest.

1) Fookus - autorooli istudes, Sa võid ju teistega rääkida, telefoni rääkida (jah see pole liiklusest kadunud) vms, kuid NB! kõige tähtsam on autoga sõites keskendumine liiklusele. Sellele aitab palju aitab kaasa liikluse tarkus, mis tuleneb teadmistest, oskustest, kogemustest. Neist kolmest võimegi ju kirjutama jäädagi, kuid liiklust vaadates, siis enamikul (sh. osaliselt ka minul) on alati mõnes nendes valdkondades puudujääk. Üks koht, kus unustatakse ära, et liikluses osaletakse on valgusfoori taga ootamine. Kui rohelise tule põledes alles pannakse käik sisse, siis ollakse juba hiljaks jäänud.

2) Auto kiiruse hindamine - palju jätavad meelde km/h, mis tundub inimmõistuse jaoks aeglasem kiirus (tund on pikk aeg), kui m/s. Sekundiga läbitud meetrite aeg. 90 km/h on ju 25 m/s. Antud kiirust alahinnatakse möödasõidule minnes. Möödasõidule minnes peab kiirus minema vähemalt +20 km/h mööduvast sõidukist. Siis on kiirus paras, et normaalse ajaga manööver lõpetada. Tallinn - Tartu maanteel üritas väike auto rekast möödasõitu, mis kestis ca 15-20 sekundit (see juhtus päriselt). Miks minna möödasõidule, kui mööduv auto pole Sind tähele pannud? Samuti on sõidukiiruse hindamine oluline vastutuleva sõiduki hindamiseks enne möödasõidu alustamiseks.

3) Tahavaate peegli kasutamine. Osad autojuhid on nii keskendunud ettepoole vaatamisega või siis muudele tegevustele, et neile ei lähe korda sõidukist tagapool toimuv. Viisakas autojuht annab suunatulega märku, et ees on vaba ja võib möödasõitu alustada (viisakate autojuhtide hulk liikluses on olematu, kahjuks). Miks veel on vaja tahavaate peeglit? Hindamaks, kas tekib kolonn või mitte? Kas ma olen liikluseks "pidur" või mitte? Kuni 2 autot enda sõiduki taga või ees, siis see on normaalne. 3 ja rohkem autot on liiast. Selle jaoks kas pead kiirust lisama või tagumised autod mööda laskma (ära ei tohi muidugi kiirust, millega kolonn ise sõidab) - selleks on ka võimalus korraks teeäärsesse bussipeatusesse sõita ja tagumised sõidukid mööda lasta. Kui Sinu ees on sõidukid, siis tuleb hinnata, kas tagumistel on võimalus mööda minna kogu kolonnist või mitte. Kui on, siis lasta kiirusel natuke allapoole, et tekiks sõiduki ees ruum, et tagumised saaksid vajadusel vahele sõita. Miks küll paljud juhid seda ei mõista?
Samuti saab läbi tahavaate peegli info tagant poolt tulevate sõidukite kiirusest, et neid vajadusel ohutus kohas suunatulega märku andes mööda lasta, mitte iga hinna eest liikluses oma nõuda.

4) Autotulede kasutamisest. Ma olen vist liiga kriitiline, aga autodele ise  paigaldatud diood tuled on siiski naeruväärne. Paljudel on paar täppi ja siis arvatakse, et jalakäijad peaksid neid märkama. Autode tuled ei põle selle jaoks, et väljas valge oleks. Selle jaoks autol tehase poolt paigaldatud päevatuled. Tehase paigaldatud dioodid on ok.

Teiseks sõitval sõidukil peavad põlema ohutuled pimedal ajal või halva nähtavuse korral, kui üks lähituli või vähemalt üks tagumine ääretuli ei põle. Küllalt on autojuhte, kes arvavad, et üks tuli pimedas, mis see ära ei ole, aga vastutulev juht ei tea kas on mootorrattur või auto - mina isiklikult olen antud olukorras olnud 2 korda, kui vastutulev auto oli ühe tulega ning ühe korra olen tulnud ise Tallinnast Tartusse ohutuledega.

Kolmandaks kaugtulede kasutamine. Kui möödasõitu alustades ollakse piisavalt lähedal ees liikuvale sõidukile, võib möödasõitu kavatsusest anda märku kaugtulede lühiajalise vilgutamisega. Ma usun, et ma olen vist ainuke liikleja oma tutvusringkonnas, kes rakendab liiklusseaduse § 41. Läbi selle saab möödasõidetav ju teada, et ma temast möödasõitu teen. Eriti oluline on see bussist või rekast mööda sõites - möödasõit võtab kauem aega.

Suvisel ajal ehk mitte, aga sügis - talv - kevad perioodil on ka autojuhte, kes ei viitsi oma autol tulesid puhtaks teha. Kust seal läbi pori või lume peaks tagumine autojuht nägema siis pidurdus või suunatuld.

5) Liikluses osalejad: jalgratturid - autojuhid - jalakäijad. Ma julgen väita, et kõigist kolmest liiklejast aru saamiseks pead olema igaühe rollis olnud. Sportratturid, kes soovivad maanteel kahekesi kõrvu sõita, peavad siiski hindama tee olukorda ning liiklustihedust. Jah ma tean, et kõrvuti on hea sõita, saab juttu ajada, kuid autojuht ei peaks selle tõttu kiirust maha võtma, et ratturitest mööda saada. Samuti jalakäijad võiks ka ennast pimedal ajal nähtavaks rohkem teha. Helkul või helkurvest annab palju juurde ning on turvalisem liikuda. Sama on ka linnaliikluses - kõrvaklappidega liiklemine ei ole kellegile turvaline.

6) Vasakpöörde tegemine - paljud autojuhid on ära õppinud vasakpöörde tegemisel "kurvi lõikamise". Mis sellega küll võidetakse, ma ei saa aru, kuid üle pideva joone sõitmine nätab taas liikluskultuuri. Samuti tänaval, kuhu vasakpööret tehakse, pannakse kehva olukorda autojuht, kes soovib sõita peateele. Miks sellistes kohtade ei arvestata teiste liiklejatega. Huvitav on veel näiteks ka vasakpöörde tegemisel reastumine - mõnede autojuhtide jaoks pole seda lihtsalt olemas.

Teine vasakpöörde tegemise koht on valgusfooriga (võib ka ilma) olevad ristmikud, kus tehakse vasakpööret. Ei hinnata seda, et ristmikule saab niipalju välja sõita, et tagsumsied autod saaksid paremale või otse sõita. Jah ma tean, et igal pool pole see võimalik, kuid seal kus on võimalik võiks korralik autojuht seda teha. Muidu jõuab valgusfooriga ristmikul peale vasakpöörde tegijat üle ristmiku veel 1-2 autot. Ning teised jäävad uut rohelist tuld ootama...

7) Piduri kasutamine. Kõige esimene tegutsemine hoo maha saamiseks on jala maha võtmine gaasipedalilt jala ning tuleks hoida piisavat pikivahet. Samuti ei ole vaja pidurit vaja kasutada, kui osatakse liiklust lugeda. Pole mõtet sõita kiiresti järgmise valgusfoori punase tule alla ootama. Samuti kui nähakse politsei autot, siis jalg kohe pidurile. Mis on asja mõte? Liiklusvoo aeglustamine. Politsei teostab liiklusjärelvalvet... seda nii kihutajate kui ka pidurite jaoks. Samuti kui maanteel kasutatakse "lambist pidurit", siis ollakse lihtsalt "närviline liikleja", kes ei arvesta üldise liiklusvooga. Linnaliikluses pidev piduripedaali tallamine ei anna samuti liiklusele sujuvust juurde. Milleks siis üldse kiirust suureks ajada, kui kohe pidurit vajutada.

8) Piirkondade liiklus - hämmastav on vaadata autojuhte, kes on liikluses krampis. Tavaliselt on need autojuhid kas väiksest kohast pärit või siis on hirmul, et äkki juhtub midagi. Oma kogemuslikult võin öelda, et autojuhi mõtteviisis peab toimuma muutus kui liigeldakse Valgamaalt näiteks Tartusse. See muutus toimub peale Elva silda. Liiklustihedus kasvab, autodevoog suureneb ning iga aeglasem sõiduk põhjustab närvilisust. Tartu - Tallinn maanteel lisandub siia ka rekad. Enne Tallinnat 40 km Kose juures hakkab Euroopa - neljarealine tee. Tõesti miks ei võiks Tartu - Tallinna maantee ehitada neljarealiseks. Autodevoog muutub ühtlasemaks ning sujuvamaks, mis annab juurde majanduskasvule kui ka turvalisusele. Muidugi rongiliikluse arenedes ei konkureeri auto rongile, kuid  autosõitjate elu tehakse inimväärsemaks. Väikestes kohtades esineb situatsioone kus keeratakse suurele teele ette, et 200 m -2 km pärast suurelt teelt maha keerata. Miks seda ei võiks teha siis kui liiklusvoog on mööda läinud? Miks peab ette sõitma - ei ole nii, et "mina ja maailm". Samuti ei jõua ette sõitev auto kiirendada - 100 km/h kiiruseni tavaliselt kiirendatakse 10 s. Selleks on juba 100 km/h auto liikunud 250 m - 300 m või peab kiirust (oluliselt) maha võtma.

9) Kütuseaktsiisi tõusust. Jah praegune valitsus tõstab kütuseaktsiisi. Samuti võiks ju ka automaksu kehtestada või siis teemaksu. Kahe viimase jaoks ei ole kahjuks Eesti veel valmis. Mind isiklikult ei häiri, mitte see et kütuseaktsiisi tõus, vaid see et antud raha ei investeerida liikluseturvalisusse või teedeehitusse, vaid muude kulude katteks. Õige riigi peremees ei käituks sõidukijuhtidega nii... Kui läbi kütuseaktsiisi ehitatakse Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks oleks aktsiisitõusul rohkem toetajaid. Masu ajal oli huvitav, et autode hulk liikluses ei vähenenud - auto on eestlase jaoks viimane, millelt hakatakse kokku hoidma vist.

10) Kiiruse ületamine. Ka mind häirivad kihutavad autod. Ma pean silmas neid, kes sõidavad +20 km/h ja rohkem. Kui see juhtub möödasõidul, siis see ei ole patt, kui ollakse hinnanud möödasõidu turvalisust õigesti. Kui minnakse möödasõidule ohtlikus olukorras, siis see on huligaansus ja seda tuleb karistada. GPS- järgi sõites 90-95 vahel on liiklemine, kus ei sõideta eest ära ega jääda kellegile jalgu. See kui sõidetakse 85-ga (spidomeeter näitab 90), siis see takistab liiklust. Mitte just Valgamaal, aga Elva ja Tartu vahel kindlasti. Linnas on oluline siiski piirkiirusest kinni pidada. Viimasel ajal on 2 ühiskonda raputanud liiklusõnnetust - 200 km/h teisele autole tagant sisse sõitmine Tallinn - Narva mnt (hukkus 1 kuune imik) ning 100 km/h Tallinna linnas punase tulega 14 kannatanut. Oluline on siin teadlik kiiruse ületamine alkoholi joobes. Siin pole oluline joobe aste või kiiruse suurus. Siin on tegemist taparelvaga ja teadliku kurjategijaga. Sellised juhid on vaja ühiskonnast eraldada. See on haigus, mis jääb neile juhtidele eluks ajaks - ning nad kipuvad uuesti rooli.

Need 10 punkti on minu arvates praegusel ajal liikluskultuuris parandamist vajavad kohad või autojuhid võiksid ise neile rohkem tähelepanu pöörata. Liiklus muutuks läbi selle sujuvamaks ja turvalisemaks.

9 aastat tagasi

Elutempo nõuab ohvreid ning seoses sellega lisandub minu blogisse praegu ajaleheartikkel, mis avaldati 9 aastat tagasi ... ja kui suudad unistused kirja panna, siis mõni läheb ka täide. Kes mind tunnevad, siis need teavad, mis asjad täitunud on... Artikkel ilmub muutumatul kujul.

Tulevane audiitor lähtub elus “kõllidest”

Raul Lepik teab, kuhu ja kui kõrgele ta oma lati seab.

Foto: Heino Käos

Kui Valga staadionil võistlusi peetakse, näitab end seal aeg-ajalt ikka ka üks kõhetu prillidega noormees. Vahel paistab ta kellegagi nõu pidavat või siis jagab hoopis mingeid pabereid. Need, kes külastavad linna spordihalli, tunnevad teda.
See noor mees on Raul Lepik (26), Valga spordirajatisi ühendava sihtasutuse Valga Sport peaadministraator-raamatupidaja ja märtsis asutatud OÜ RL Consult (raamatupidamisteenused, majandusalased konsultatsioonid, spordiürituste korraldamine) peremees.

Kõlav nimetus ei ava asjaosalise enda sõnul tema töö tegelikku olemust. Nii sisalduvad selles tegelemine majandus- ja haldusküsimustega, personaliga, spordihalli kasutusgraafikutega ning sekretäritöö ja loomulikult raamatupidamine, aga ka suhtlemine rahandusministeeriumi ja maksuametiga. “Sihtasutuse tegevjuhtimine,” nimetaks Raul seda kõike lühemalt.

Urbanik pani jooksma

Kui ta staadionil võistlustel vilksatab, on ta ikka ülikonnastatud. Ülikondi olevat tal kolm. Võiks rohkemgi olla, mõtiskleb ta. Nojah, kui ta juba staadionil ikkagi liigub, ei ole ta kohal kiiremate, kaugemate ja kõrgemate tulemuste püüdmise pärast. Ta peab seal hoopis võistluste peasekretäri ametit.

“Valgas on seda tööd hea teha,” kiidab ta. “Staadionil on peasekretärile oma kabinet, mul on oma isiklik tehnika.“ Mujal kipub olema nii, et mingit ruumi või muidu kohta ikka pakutakse, kuid seal ei pruugi rahulik tegutsemine alati võimalik olla. Tallinnas võib aga juhtuda, et kasutatavad programmid on võõrad.

"Spordivõistluse peasekretäri töö on suuresti seotud usaldusega – kuivõrd on see võimalik, mõeldes eelkõige peakohtunikule. “Tavaliselt on peakohtunikuks olnud Lembit Leppik. Siis pole mingit probleemi,” kõneleb Raul tunnustavalt.

1999. aastast on tal arvutis põhjalik arhiiv (protokollid, voldikumaterjalid, embleemid) võistlustest, mille juures ta osaline olnud.

Ent 1994. aastast peab ta päevikut oma võistlemiste kohta. Selle harjumuse sai ta legendaarselt jooksumehelt Kalev Urbanikult, kes ta omal ajal spordi juurde tõi. Päevik ütleb: siiani on olnud 342 starti, neist 128 suurjooksudel.

Raul väidab, et ta on ainus, kes Urbaniku algatatud kõik Paju suurjooksud algusest siiani läbi on teinud. Olgu või haigus kallal, see mees on kohal kui raudnael.

Rääkides Urbanikust, pakub ta, et manala teele lahkunud spordimehe mälestusüritus peaks olema mitte juunis, vaid sügisel – samuti tolle algatatud mardijooks võiks seda eesmärki täita.

“Kalevi juunis korraldatud ööjooks oli Eestis ainulaadne. Nüüd on see tema mälestusjooks, mille algus varasemal kellaajal. Pealegi on Valgas maikuus Loskutov Cup. Kahe kuulsa mehe jooksud on liiga lähestikku,” on ta rahulolematu.

Silm hakkas särama

Raul on neljalapselise pere teine laps. Talle ei pidavat mingit raskust valmistama suheldes välja raalida, kas tegemist on üksiklapsena või suurperes kasvanud inimesega.

“Olin suht vaba kasvatusega,” naerab toonase Esimese Mai kolhoosi keskuses ehk Soorus lapsepõlve mööda saatnud mees. Lasteaias ta ei käinud. Tema avastas enda jaoks hoopis kolhoosikontorit, sigalat, loomalauta ja kuivatit, ka sealsamas olevat metsa. “Augustis sai küllalt kombainiga sõidetud.”

Seitsmeaastaselt sai temast linnapoiss – kui pere pärast vanaema surma linna kolis.

Kooliajast pajatab Raul niipalju, et algul oli ta pigem kolmemees olnud, gümnaasiumi lõpp tuli keskmise hindega 4,6.

“Gümnaasiumis olin tagasihoidlik. Silm ei säranud,” meenutab ta. Seevastu hakkasid ülikoolis ambitsioonid tekkima ja pead tõstma. Ta sai aru, et kõrgkoolis tuleb iga päeva väga tõsiselt võtta. Aktiivsust üles näidata, n-ö nokk lahti teha alati, kui õppejõud midagi auditooriumilt küsib. Olgu vastus või vale, aga oled näidanud, et sul on asja vastu huvi – selline oli Rauli põhimõte.

Kui oli vastamiste aeg, oli tema see, kes esimesena asja ette võttis, sest ta oli põhjalikult valmistunud.

Ülikooli saamine läks tal üsna kummalise stsenaariumi järgi. Raamatupidamise ja rahanduse erialale oli 20 riiklikku kohta, Raul pingereas 70. “Ka kõige suurem optimist poleks võinud arvata, et tervelt 50 eest ära läheb,” naerab ta. Temagi polnud optimist, pealegi olid tal dokumendid varuvariandina mujalgi sees. Ometi sai temast just selle eriala esmakursuslane.

Kaks nädalat tagasi täienes tema dokumendikogu EMÜ diplomiga, mis ütleb, et Raul Lepik on läbinud majandusarvestuse ja finantsjuhtimise magistriõppe ning talle on omistatud sotsiaalteaduste magistrikraad. Ehkki eriala nimetus vahepeal muutus, jäi sisu ja olemus samaks.

Kui ajas veidi tagasi vaadata, siis aastal 2002 käis Raul Lepiku majandusanalüüsi õppejõud välja soovituse, et noormees võiks mõelda Nõo lihatööstuse raamatupidaja kohale.

“Esimeses vestlusvoorus ma läbi ei läinud. Kahe nädala pärast helistati ja kutsuti tagasi,” seletab ta. Järgnenud vestlusvoor ettevõtte juhatajaga andis juba teistsuguse tulemuse. “Minuga on nii, et minu avanemist ei jõuta ära oodata. Paljud tutvusedki on selle nahka läinud.”

Nii siis pidaski toonane tudeng lihatööstuses kolm aastat raamatupidaja ametit. Tema tööülesannete hulka kuulus peale arvetega ja avansiaruannetega tegelemise, laekumiste jälgimise ja finantsjuhtimise ka võlgade sissenõudmine.

Seda viimast peab ta oma kõige tugevamaks küljeks. “Kolme aasta käive oli 250 miljonit. Selle ajaga kanti kulusse vaid 30 000. Küllalt oli kapriisseid kliente, aga sain nad ilusti maksma.” Pärast Rauli lahkumist võetud samade ülesannete täitmiseks tööle n-ö 1,5 inimest.

Eelmise aasta suvel pöördus tema poole praeguse sihtasutuse Valga Sport juht Kalev Luts ettepanekuga asuda ametisse kohale, kus ta praegu ongi. Et senises kohas oli üht-teist häirima hakanud ja ambitsioonid endast taas märku andsid, andis ta oma jah-sõna.

Samas on ta Nõo tööstusele väga tänulik sealt saadud äriettevõtte kogemuse eest, millele nüüd on lisandunud sihtasutuse raamatupidamise praktika.

“Äriettevõttes on oluline kasum. Sihtasutusele antakse eelarve ette ja majandamine käib täielikult selle järgi,” seletab Raul ja lisab, et teda on tugevalt aidanud riigi pearaamatupidaja Juta Maar ja Valga linnavalitsuse pearaamatupidaja Aita Adrat.

Ta peab tähtsaks praeguse koha pakutavat juhtimiskogemustki – struktuuris töötavast 14 inimesest allub talle otse kümme. “Juhtimiskogemus siin ja rohkem suhtlemist näost näkku kaalub üles eelmises kohas pakutud suurema töötasu,” teatab ta.

Varsti jälle ülikooli

Ehkki noor inimene, ei poolda Raul suhtlemisel internetti – messengerid ja muud teed virtuaalselt kontakteeruda jäägu lihtsalt infovahetuseks. Kui tahad inimest tundma õppida, siis kohtu temaga näost näkku.

Ta ütleb, et tema eluviis on 80% projekti- ja 20% kodupõhine. Iga spordivõistlus, mille lõpuprotokollid ta on ära vormistanud ja asjaosalistele jaganud, on temale projekt. Nagu magistriõpegi.

Ehkki tema määratluse järgi päris sajaprotsendilisi eluviisitüüpe ei eksisteeri, on peaaegu kodupõhine ikka see, kui tööl käiakse kellast kellani, nädalavahetused puhatakse ja veedetakse perega. Temal veel peret pole, õhtuti pole kunagi kindel, mis kell töölt minema saab ning nädalavahetused (ka tööpäevade õhtud) mööduvad sageli võistluste tähe all.

Tema kahest järgmisest teadaolevast projektist üks on seotud meditsiiniga ja teine on puhtpraktiline – autojuhiloa saamine.

Raul teab, et pühapäeval sündinutel – aga seda tema just ongi – on omad suhted õnnega. Et kui oma võimaluse ära tajud ja seda kasutad, ongi fortuuna naeratamas. Temal on väidetavasti nii olnud.

Kust võib teda leida näiteks viie aasta pärast, ei tea keegi. Kindel on aga tema veendumus, et liiga kauaks samale kohale pidama ka ei saa jääda, siis ei suuda lihtsalt ajas toimuvate muudatustega kaasa minna. Ja kui “kõll kukub” ja see tundub olevat õige, on aeg midagi ette võtta.

Olgu mis on, aga kindlalt näeb ta end varsti jälle ülikoolis õppimas. Arhitektuuri näiteks. Või psühholoogiat. See on siis pigem nii enesetäienduse või hobi korras. Aga audiitoriamet on see, mis kunagi leiba peab hakkama andma!

Toon välja siis teemad, mis on muutunud ja mis muutumas... (22. veebruar 2015):

+ Kõhetu ja prillidega on muutunud parajalt vormis ja prillideta.

+ Enam ei tööta sihtasutuses Valga Sport (21. mai 2015.a. saab 3 aastat)

+ RL Consult OÜ saab sel aastal 9 aastaseks (27. märts)

+ Spordivõistluste peasekretäri ametit enam aktiivselt ei pea, kuigi tung seda teha on olemas.

+ Paju lahingu aastapäeva jooks oli see aasta 22. ning see traditsioon jätkub, et ma olen siiski ainukene, kes kõik jooksud osa on võtnud

+ Nüüdne elukool on maailmapilti oluliselt avardanud. Akadeemilist haridust pole juurde saanud.

+ Facebooki ja Messengeri kontot ei ole seniajani olemas

+ Projektipõhine eluviis kestab seniajani

+ Meditsiiniline projekt on lõppenud - breketitega hammaste rihti saamine

+ Autojuhi load said tehtud esmased 2008, pärisload 2010. Parem hilja, kuid sealt said alguse paremad eluvalikud

+ Audiitori ametis algas praegu 8 aasta - seega ühel kohal üle 5 aasta püsida ei pea enam kahjuks paika

+ Soov arhitektuuri või psühholoogiat õppida on endiselt alles

+ Audiitori ameti poole on väga suur samm astutud.

Tore on ennast meenutada 9 aastat tagasi. Eks jõuan aega, kui tuleb uued sihid seada.