Aeg iseendale ehk kokkuvõte 2017. aastast

Lõppeb 2017.a. Aasta kokkuvõtet kirjutan Noorus Spaas. See on kirjutis möödunud aastast ning arusaamistest ühiskonnas toimivatest protsessidest.

Miks just Spaas? Sest usun, et vajasin aega üksi olemiseks ja eneseanalüüsiks koos läbi puhkuse. Samas Noorus Spaa asub Narva-Jõesuus, seega piisavalt kaugel, et oleks kiusatus tagasi igapäevaste asjade juurde pöörduda. Saavutasin enam-vähem eesmärgid, mis ma püstitasin 2017.a. alguses.

Samas viin läbi ka oma kolme ettevõtte (teenust osutava, investeerimisettevõtte, mittetulundusühingu) üldkoosoleku – kokkuvõte tehtust ning uute eesmärkide püstitamine. Repliigina öeldes, siis finantseesmärgi, mis ma 2017.a. alguses püstitasin täitus jõulude ajal. Ning see oligi minu kõige suurem jõulukink.

Isiklikus finantsilises plaanis olen seadnud endale teatud piirid, reeglid ja eesmärgid ning uskumatu, et kui ise uskuda oma edusse, siis eesmärgid ka täituvad. Täitsin ühiskonna keskklassi alampiiri (aasta sissetulek x vanus / 10), st. summa, mis peaks olema netovarade väärtuseks, et kuuluda keskklassi. Samas on rõõm ja heaolu selles, et selle eesmärgi täitmiseks minu isiklik elustiil ei kannatanud. Keskklass ei ole kohe kindlasti mitte sissetuleku järgi üle 1200 euro kuus teenivad inimesed. See peaks baseeruma varanduslikul tasemel, mitte sissetuleku baasil.

Annetusteks läks 1% sissetulekust (mis peale 40.ndat eluaastat tõuseb üle 2% sissetulekust). Minu kindlad valdkonnad annetusteks on haridus ja vastsündinud (väikesed lapsed). Hariduse puhul on oluline esialgu läbi  baashariduse enese isiksuse leidmine. Laienenud silmaring annab elus toimetulekuks palju.

Selleks on vaja teada, et väikesed inimesed räägivad teistest inimestest, keskmised inimesed räägivad sündmustest ja suured inimesed räägivad ideedest. Just viimasest on Eesti ühiskonnas puudu.

Hariduse puhul on oluline teada, et haridus koosneb kolmest komponendist: teadmised, oskused ja kogemused. Tippu jõudmiseks on vaja kõike kolme ning kõik kolm komponenti on omavahel seotud.

Vastsündinud on prioriteet seetõttu, et väikesed lapsed ei saa enesele vanemaid ise valida. Läbi Pelgulinna sünnitusmaja toetuse ehk pääseb nii mõnigi vastsündinu elule, mida ta väärib.

Investeerimismaastikul mõjutas mind 2017.a. kõige rohkem Investeerimisklubiga liitumine. See vaimuenergia, mida ma sealt saan on aidanud mind püsida minu eesmärkide täitmise juures. Olen saanud nii mõnegi uue lähenemise oma investeerimisotsuste tegemisel. Avasin ka 2017.a. alguses kasvukonto LHV Pangas. Muid uusi investeerimisvaldkondi juurde ei tekkinud kuid täiendasin täiendavate aktsiaostudega oma investeerimisportfelli. Tootlusega investeerimisettevõttes jään rahule, sest varade tootluse 10% eesmärk sai täidetud. Alati võib ju tahta rohkem, kuid turgu emotsioonid ei huvita (kahjuks meie poliitikuid huvitab). Tavaliselt juhib inimesi hirm ja ahnus. Ka mind (olen siiski ka inimene), kuid distsipliin ja eesmärgile pühendumus aitavad hoida mõistuse külmana – kuigi jah 2 investeeringu soetust sai tehtud ka emotsioonide najal.

Raamatupidamise valdkonnas tuleb käibe poolest parim aasta läbi aastate, arvestades asjaolu, et aasta esimeses pooles võtab palgatöö päris piisavalt aega. Numbriga joone all võib ka rahule jääda ja dividendide välja kuulutamine on taaskord aktuaalne.

Praegu aasta kokkuvõtet kirjutades, teen ka endale detailse kokkuvõte tööalastest edusammudest. Seda eelkõige neljast vaatevinklist: palgatöötaja, juhatuse liige, osanik ja investor. Need neli rolli on ühtemoodi kõik omavahel minu isiksuses olemas, kuid need mõtlevad ja lähenevad teemadele kõik erinevalt. Põhjalikult neist mõttemaailmadest tuleviku kirjutistes. Kuid siiski lühidalt:

1.     Palgatöötaja – isiksus, kes reaalselt aktiivset tulu loob

2.    Juhatuse liige – otsustab tööde üle, mida teha ja mida mitte, sõlmib lepinguid ja kokkuleppeid, vastutab töö eest, teeb müügitööd

3.    Omanik (osanik) – loodab omanikutulule (dividend), järgib juhatuse liikme töö tulemusi

4.    Investor – elatub passiivsest tulust. Eesmärk finantsiline vabadus.

Isikliku elu muutustes ei toimunud nii palju, kui 2016, sest siis toimus 10 tegevust mu elus esimest korda, kuid sellest perioodist said alguse minu elus spaa- ja kinokultuur, mis on saatnud mind ka 2017.a. Kuna mul televiisorit pole, siis kinokülastusi tuleb kord nädalas küll. Seega usun, et minu panus Eesti kinokülastustesse on rohkem kui keskmisel eestlasel.

Samuti sai Eestis piisavalt ka ringi sõidetud – Võrumaa, Lüübnitsa laat, Saaremaa 3 päeva reis, Peipsi äärne külastus. Esmakordselt sai külastatud ka Maanteemuuseumi ja Taevaskoda.

Investeeringuna tegin 2017.a. uuenduse Apple toodetesse. Pidin saatuse tahtel ostma uue MacBook Pro ja iPhone SE. Eks olen tänaseks mõlematega harjunud ja mõlemad on saanud mu elu igapäevaseks osaks.

Ja kuna need on mu igapäeva töövahendid (teenin nendega enesele sissetulekut), siis on asjakohane teatud aja tagant töövahendeid uuendada.
Pika otsimise peale leidsin endale ka sobiva portfelli ka, mis on kooskõlas minu töökommete ja tavadega. Sellega ma olen ka rahul.

Raamatute lugemine on saanud igapäeva traditsiooniks. See on aeg, mis tuleb leida iseendale. Eriti raamatud, mis avardavad silmaringi. Kui 1998.a. muutis minu mõtte maailma raamat “Eesmärk”, siis sama mõttemaailma muutev raamat on 20.a. hiljem “Miljonäri kiirtee”. Raamatus toodud väärtushinnangud ei ole kõik toodavad Eesti ühiskonda, kuid annavad kindlasti ülevaate, miks Eesti liigitub kolmeks: esimene, teine ja kolmas. Esimese ja teise Eesti piir jookseb Kose juures Tallinna poole, teine Eesti asub Kose ja Rõngu vahel ning kõik, mis jääb alla Rõngut on kolmas Eesti. Inimeste käitumise protsesside mõistmine jääb distsipliini ja mõtteviisi taha.

Raha iseenesest ei ole probleemide lahendaja. Raha võib pigem tekitada neid juurde. Seega poliitikud ei peaks Eestis tegelema ümberjagamise, vaesuse ja keskpärasuse tootmisega, vaid hakkama probleeme lahendama. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei täida juba tükk aega oma funktsiooni, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine lahendab väheste probleemi, sest nende inimeste probleem pole seotud üldse rahaga. Haridus iseenesest hakkas taandarenema kui 15.a. tagasi mindi üle 3+2 õppesüsteemile. Ja ühiskonna liikmete vananedes tekib probleeme juurde. Neid probleeme ei lahenda rahaga. Ja rõhutada, et tuleb näha suurt pilti ei ole veel aluseks lähenemiseks Põhjamaade heaolu ühiskonnale. Soomes on küll elanikke 3 korda rohkem, kuid nende majandus on 10 korda suurem kui Eestis. Poliitikute puhul on praegu esikohal tarbimismeelne (kulupõhine) mõtteviis, mitte tootja (tulupõhine) mõtteviis. Ainult tootjapõhine mõtteviis loob rikkust, läbi mille liigutakse jõukuse poole. See kui sissetulek suureneb ei tähenda, et selle kõik kohe ära peaks kulutama.

“Miljonäri kiirtee” raamatus toodud õnne definitsioon vastab päris hästi tegelikkusele. Õnn koosneb FFF, st. Fitness (tervis, vormisolek), Family (perekond, suhted), Freedom (vabadus, võimaluste olemasolek). Antud kontekstis puudub termin Finance (raha), sest raha on abivahend kõige eelneva loomiseks.  Seega ühiskond kui tervik peaks liikuma kolme FFF poole.

Spordivaldkonnas sai see aasta läbitud 9 jooksu. Aastaplaani ei täitnud, kuid tekkis stabiilsus. Parandasin Tartu Parkmetsa (7 km) jooksu ning Tartu Linnamaratoni (21,1 km) tulemust. Seega keskpärane aasta. Sooviksin 2018.a. lisada nii mõnegi uue stardi oma jooksude nimekirja. Kuid regulaarselt olen avastanud Tartumaal Roiu lähedal asuva Vooremäe suusakeskuse rajad treeningute läbiviimiseks.

Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et 2017.a. läks korda. Olen rahul eespool toodud Freedomi ja Fitnessi valdkonnaga, kuid Family valdkond vajab 2018.a. järgi aitamist. Iga eneseareng nõuab ohvreid ning antud valdkond on jäänud tahaplaanile. See vist jäi seetõttu, et arengus pead jälgima end ümbritsevaid inimesi, kes Sulle mõju avaldavad. Kes avaldavad halba mõju või takistavad elus edasi liikumast lihtsalt nendega tuleb vähem suhelda. Samas uued inimesed saavad ellu tulla kui oled valmis neid oma ellu lubama.

Seega head aasta lõppu ning uute eesmärkide täitumist uuel aastal J Ja uskuge, nii mõningi suur muutus on mul lähiajal varuks.

9 aastat tagasi

Elutempo nõuab ohvreid ning seoses sellega lisandub minu blogisse praegu ajaleheartikkel, mis avaldati 9 aastat tagasi ... ja kui suudad unistused kirja panna, siis mõni läheb ka täide. Kes mind tunnevad, siis need teavad, mis asjad täitunud on... Artikkel ilmub muutumatul kujul.

Tulevane audiitor lähtub elus “kõllidest”

Raul Lepik teab, kuhu ja kui kõrgele ta oma lati seab.

Foto: Heino Käos

Kui Valga staadionil võistlusi peetakse, näitab end seal aeg-ajalt ikka ka üks kõhetu prillidega noormees. Vahel paistab ta kellegagi nõu pidavat või siis jagab hoopis mingeid pabereid. Need, kes külastavad linna spordihalli, tunnevad teda.
See noor mees on Raul Lepik (26), Valga spordirajatisi ühendava sihtasutuse Valga Sport peaadministraator-raamatupidaja ja märtsis asutatud OÜ RL Consult (raamatupidamisteenused, majandusalased konsultatsioonid, spordiürituste korraldamine) peremees.

Kõlav nimetus ei ava asjaosalise enda sõnul tema töö tegelikku olemust. Nii sisalduvad selles tegelemine majandus- ja haldusküsimustega, personaliga, spordihalli kasutusgraafikutega ning sekretäritöö ja loomulikult raamatupidamine, aga ka suhtlemine rahandusministeeriumi ja maksuametiga. “Sihtasutuse tegevjuhtimine,” nimetaks Raul seda kõike lühemalt.

Urbanik pani jooksma

Kui ta staadionil võistlustel vilksatab, on ta ikka ülikonnastatud. Ülikondi olevat tal kolm. Võiks rohkemgi olla, mõtiskleb ta. Nojah, kui ta juba staadionil ikkagi liigub, ei ole ta kohal kiiremate, kaugemate ja kõrgemate tulemuste püüdmise pärast. Ta peab seal hoopis võistluste peasekretäri ametit.

“Valgas on seda tööd hea teha,” kiidab ta. “Staadionil on peasekretärile oma kabinet, mul on oma isiklik tehnika.“ Mujal kipub olema nii, et mingit ruumi või muidu kohta ikka pakutakse, kuid seal ei pruugi rahulik tegutsemine alati võimalik olla. Tallinnas võib aga juhtuda, et kasutatavad programmid on võõrad.

"Spordivõistluse peasekretäri töö on suuresti seotud usaldusega – kuivõrd on see võimalik, mõeldes eelkõige peakohtunikule. “Tavaliselt on peakohtunikuks olnud Lembit Leppik. Siis pole mingit probleemi,” kõneleb Raul tunnustavalt.

1999. aastast on tal arvutis põhjalik arhiiv (protokollid, voldikumaterjalid, embleemid) võistlustest, mille juures ta osaline olnud.

Ent 1994. aastast peab ta päevikut oma võistlemiste kohta. Selle harjumuse sai ta legendaarselt jooksumehelt Kalev Urbanikult, kes ta omal ajal spordi juurde tõi. Päevik ütleb: siiani on olnud 342 starti, neist 128 suurjooksudel.

Raul väidab, et ta on ainus, kes Urbaniku algatatud kõik Paju suurjooksud algusest siiani läbi on teinud. Olgu või haigus kallal, see mees on kohal kui raudnael.

Rääkides Urbanikust, pakub ta, et manala teele lahkunud spordimehe mälestusüritus peaks olema mitte juunis, vaid sügisel – samuti tolle algatatud mardijooks võiks seda eesmärki täita.

“Kalevi juunis korraldatud ööjooks oli Eestis ainulaadne. Nüüd on see tema mälestusjooks, mille algus varasemal kellaajal. Pealegi on Valgas maikuus Loskutov Cup. Kahe kuulsa mehe jooksud on liiga lähestikku,” on ta rahulolematu.

Silm hakkas särama

Raul on neljalapselise pere teine laps. Talle ei pidavat mingit raskust valmistama suheldes välja raalida, kas tegemist on üksiklapsena või suurperes kasvanud inimesega.

“Olin suht vaba kasvatusega,” naerab toonase Esimese Mai kolhoosi keskuses ehk Soorus lapsepõlve mööda saatnud mees. Lasteaias ta ei käinud. Tema avastas enda jaoks hoopis kolhoosikontorit, sigalat, loomalauta ja kuivatit, ka sealsamas olevat metsa. “Augustis sai küllalt kombainiga sõidetud.”

Seitsmeaastaselt sai temast linnapoiss – kui pere pärast vanaema surma linna kolis.

Kooliajast pajatab Raul niipalju, et algul oli ta pigem kolmemees olnud, gümnaasiumi lõpp tuli keskmise hindega 4,6.

“Gümnaasiumis olin tagasihoidlik. Silm ei säranud,” meenutab ta. Seevastu hakkasid ülikoolis ambitsioonid tekkima ja pead tõstma. Ta sai aru, et kõrgkoolis tuleb iga päeva väga tõsiselt võtta. Aktiivsust üles näidata, n-ö nokk lahti teha alati, kui õppejõud midagi auditooriumilt küsib. Olgu vastus või vale, aga oled näidanud, et sul on asja vastu huvi – selline oli Rauli põhimõte.

Kui oli vastamiste aeg, oli tema see, kes esimesena asja ette võttis, sest ta oli põhjalikult valmistunud.

Ülikooli saamine läks tal üsna kummalise stsenaariumi järgi. Raamatupidamise ja rahanduse erialale oli 20 riiklikku kohta, Raul pingereas 70. “Ka kõige suurem optimist poleks võinud arvata, et tervelt 50 eest ära läheb,” naerab ta. Temagi polnud optimist, pealegi olid tal dokumendid varuvariandina mujalgi sees. Ometi sai temast just selle eriala esmakursuslane.

Kaks nädalat tagasi täienes tema dokumendikogu EMÜ diplomiga, mis ütleb, et Raul Lepik on läbinud majandusarvestuse ja finantsjuhtimise magistriõppe ning talle on omistatud sotsiaalteaduste magistrikraad. Ehkki eriala nimetus vahepeal muutus, jäi sisu ja olemus samaks.

Kui ajas veidi tagasi vaadata, siis aastal 2002 käis Raul Lepiku majandusanalüüsi õppejõud välja soovituse, et noormees võiks mõelda Nõo lihatööstuse raamatupidaja kohale.

“Esimeses vestlusvoorus ma läbi ei läinud. Kahe nädala pärast helistati ja kutsuti tagasi,” seletab ta. Järgnenud vestlusvoor ettevõtte juhatajaga andis juba teistsuguse tulemuse. “Minuga on nii, et minu avanemist ei jõuta ära oodata. Paljud tutvusedki on selle nahka läinud.”

Nii siis pidaski toonane tudeng lihatööstuses kolm aastat raamatupidaja ametit. Tema tööülesannete hulka kuulus peale arvetega ja avansiaruannetega tegelemise, laekumiste jälgimise ja finantsjuhtimise ka võlgade sissenõudmine.

Seda viimast peab ta oma kõige tugevamaks küljeks. “Kolme aasta käive oli 250 miljonit. Selle ajaga kanti kulusse vaid 30 000. Küllalt oli kapriisseid kliente, aga sain nad ilusti maksma.” Pärast Rauli lahkumist võetud samade ülesannete täitmiseks tööle n-ö 1,5 inimest.

Eelmise aasta suvel pöördus tema poole praeguse sihtasutuse Valga Sport juht Kalev Luts ettepanekuga asuda ametisse kohale, kus ta praegu ongi. Et senises kohas oli üht-teist häirima hakanud ja ambitsioonid endast taas märku andsid, andis ta oma jah-sõna.

Samas on ta Nõo tööstusele väga tänulik sealt saadud äriettevõtte kogemuse eest, millele nüüd on lisandunud sihtasutuse raamatupidamise praktika.

“Äriettevõttes on oluline kasum. Sihtasutusele antakse eelarve ette ja majandamine käib täielikult selle järgi,” seletab Raul ja lisab, et teda on tugevalt aidanud riigi pearaamatupidaja Juta Maar ja Valga linnavalitsuse pearaamatupidaja Aita Adrat.

Ta peab tähtsaks praeguse koha pakutavat juhtimiskogemustki – struktuuris töötavast 14 inimesest allub talle otse kümme. “Juhtimiskogemus siin ja rohkem suhtlemist näost näkku kaalub üles eelmises kohas pakutud suurema töötasu,” teatab ta.

Varsti jälle ülikooli

Ehkki noor inimene, ei poolda Raul suhtlemisel internetti – messengerid ja muud teed virtuaalselt kontakteeruda jäägu lihtsalt infovahetuseks. Kui tahad inimest tundma õppida, siis kohtu temaga näost näkku.

Ta ütleb, et tema eluviis on 80% projekti- ja 20% kodupõhine. Iga spordivõistlus, mille lõpuprotokollid ta on ära vormistanud ja asjaosalistele jaganud, on temale projekt. Nagu magistriõpegi.

Ehkki tema määratluse järgi päris sajaprotsendilisi eluviisitüüpe ei eksisteeri, on peaaegu kodupõhine ikka see, kui tööl käiakse kellast kellani, nädalavahetused puhatakse ja veedetakse perega. Temal veel peret pole, õhtuti pole kunagi kindel, mis kell töölt minema saab ning nädalavahetused (ka tööpäevade õhtud) mööduvad sageli võistluste tähe all.

Tema kahest järgmisest teadaolevast projektist üks on seotud meditsiiniga ja teine on puhtpraktiline – autojuhiloa saamine.

Raul teab, et pühapäeval sündinutel – aga seda tema just ongi – on omad suhted õnnega. Et kui oma võimaluse ära tajud ja seda kasutad, ongi fortuuna naeratamas. Temal on väidetavasti nii olnud.

Kust võib teda leida näiteks viie aasta pärast, ei tea keegi. Kindel on aga tema veendumus, et liiga kauaks samale kohale pidama ka ei saa jääda, siis ei suuda lihtsalt ajas toimuvate muudatustega kaasa minna. Ja kui “kõll kukub” ja see tundub olevat õige, on aeg midagi ette võtta.

Olgu mis on, aga kindlalt näeb ta end varsti jälle ülikoolis õppimas. Arhitektuuri näiteks. Või psühholoogiat. See on siis pigem nii enesetäienduse või hobi korras. Aga audiitoriamet on see, mis kunagi leiba peab hakkama andma!

Toon välja siis teemad, mis on muutunud ja mis muutumas... (22. veebruar 2015):

+ Kõhetu ja prillidega on muutunud parajalt vormis ja prillideta.

+ Enam ei tööta sihtasutuses Valga Sport (21. mai 2015.a. saab 3 aastat)

+ RL Consult OÜ saab sel aastal 9 aastaseks (27. märts)

+ Spordivõistluste peasekretäri ametit enam aktiivselt ei pea, kuigi tung seda teha on olemas.

+ Paju lahingu aastapäeva jooks oli see aasta 22. ning see traditsioon jätkub, et ma olen siiski ainukene, kes kõik jooksud osa on võtnud

+ Nüüdne elukool on maailmapilti oluliselt avardanud. Akadeemilist haridust pole juurde saanud.

+ Facebooki ja Messengeri kontot ei ole seniajani olemas

+ Projektipõhine eluviis kestab seniajani

+ Meditsiiniline projekt on lõppenud - breketitega hammaste rihti saamine

+ Autojuhi load said tehtud esmased 2008, pärisload 2010. Parem hilja, kuid sealt said alguse paremad eluvalikud

+ Audiitori ametis algas praegu 8 aasta - seega ühel kohal üle 5 aasta püsida ei pea enam kahjuks paika

+ Soov arhitektuuri või psühholoogiat õppida on endiselt alles

+ Audiitori ameti poole on väga suur samm astutud.

Tore on ennast meenutada 9 aastat tagasi. Eks jõuan aega, kui tuleb uued sihid seada.

Kaks aastat silmaoperatsioonist

29. novembril 2012.a. oli üks verstaposte minu elus. Lasin teostada endal prillidest vabanemise (laser)operatsiooni. Ei oleks muidu ise uskunud, aga kui sai endale selline eesmärk püstitatud, siis sai see ka elluviidud.

Prille olin ma kandnud juba algklasside 2. klassist alates. Enne operatsiooni oli vasak silm -8 ja parem silm -6. Prille, mida ma kandsin olid plastikklaasidest, kõigi kaitsekihtide ja võimalikult õhukeseks lihvitud. Klaasid maksid rohkem kui raamid. Prillikandja olin ma kokku 24 aastat. Nägemisest niipalju, et põhimõtteliselt nägi häguselt 2 ülemist rida ja sellega piirdus mu nägemine. Autojuhi lube saades polnud see takistuseks.

Kontaktläätsi ma ei ole kandnud kunagi. Peamine nõrkuskoht oli mul steriilse puhtuse säilitamine ning kui kontaktlääts peaks maha kukkuma, siis oleksin üsna täbaras seisus. Prillidega oli lihtsam - neid oli ka kergem puhastada. Leige seebivesi oli kõige parem puhastaja.

Kes andsid mulle mõtte silmalõikuseks? 2004.a. tehti silmalõikus veel skalpelliga. Seda ma küll ei oleks endale soovinud. Füsioterpeut (keda ma külastasin 2012.a. augustis), auditialane kolleeg tegid skalpelliga antud operatsiooni 2004. Sisi peatus verevarustus silmas, kuid nüüd enam mitte. Tehnoloogia areneb. Füsioterpeut ütles, et suuremat muutust elus annab ette kujutada, kui ei pea enam prille kandma. Kuna ma tegelen ka spordiga päris aktiivselt (jooksmisega), siis prillid segasid päris palju - eriti vihmase ilmaga, talvel külmaga. Samuti polnud ma ka kunagi päikseprille ka kandnud - mida ma väga soovisin. Jah oleks olnud võimalik ka optilised päikseprillid, aga siis oleks prille niipalju paare pidanud kaasas kandma, mida ma ka ei soovinud. Sügisel 2012 panin aja kirja silmaarstile - soovisin nägemist kontrollida, aga mitte niisama teravust, vaid natukene põhjalikumalt. Selleks läksin ReFocus silmakliinikusse, mille juht on Pait Teesalu - pikka aega oli TÜ Silmakliiniku juhataja. Võtsin siis otsuse vastu 06. novembril 2012, et teen enda elus muutuse. Kuigi sellest hetkest väga vähesed teadsid seda, et ma lähen enese silmade kallale. Kui ma teile kinnitan, siis tõesti paremat silmaarsti kui Pait ei olnud ma veel kohanud. Minu ebameeldivad mälestused jäävad Valga Polikliinikusse, kus 1980-ndate lõpus ja 1990.ndate alguse silmaarstid oleks võinud päeva pealt lahti lasta. Nende negatiivne kogemus jäi eluks ajaks meelde. Pait suutis vastata kõikidele tekkinud küsimustele, tegi kõik proovid ja kui tema oli kindel operatsiooni tulemuses, siis miks mina ei pidanud olema. Muidugi lõpp otsuse tegin mina.

Oktoobris 2012 käsime (auditi)kolleegidega Tenerife-l puhkamas. Enne seda poleks silmi saanud uurida, sest soojamaa päike muudab silmade pupille. Peale novembrikuu konsultatsiooni, kinnitas Pait, et 2 asja peale operatsiooni küll muutub: Sa näed paremini kui ennem koos prillidega ning pimedaks Sa ei jää. Nii suure miinusega nagu mul olid kaasnesid omad ohud, aga neile ma väga ei mõelnud. Samuti ei mõelnud ma eriti teistele ohtudele - kõrvalnähtudele, silma kuivusele jms. Konsultatsiooni ja operatsiooni vahelisele ajale jäi ka üks ajalehe lugu, kus samuti silmaoperatsiooni teinud naisel lõi 6 kuud hiljem välja silma kuivuse sündroom. Kas ma oleks pidanud alla vanduma ja operatsiooni mitte tegema? Ma ei soovinud ka neile vähestele, kes teadsid minu sammust, pettumust valmistada. Seega tuli lõpuni minna.

29. novembri hommikul oli just maha sadanud 15-20 cm lund. Seega autoga ma lähemale kliinikule sõita ei saanud. Sõitsin taksoga. Kuna ma panin endale hommikuse kõige esimese aja, siis Pait kontrollis mu silmi veel korra. Ma ei tea kas ta ka teistel uuesti uuris, aga ta soovis ehk kindel olla. Minu küsimus oli selles, et kas ma näen pärast operatsiooni kontrolltabeli alumist rida (1,0). Miks näitajad olulised olid, aga just seetõttu, et need näitajad sisestati arvutisse. Operatsiooni teostas seade, inimene oli abiks.

Operatsioonitoas pandi alles masin sooja, kuna olin tol päeval esimene klient. Operatsioon toimus neljapäevasel päeval. Operatsioonitüübiks oli FemtoUltra. Taastumiseks pidi jääma vähemalt 3 päeva (reede, laupäev, pühapäev). Tabletidena anti rahustit ja valuvaigistit. Algul lõigati sarvkest pealt poolenisti maha (pidi vaatama rohelist täpikest) ja pärast operatsiooni ajal pidi punast täpikest vaatama (Pait luges protsente allapoole 100%, 90%, 80% ... ). Sarvkest asetati tagasi ja oligi operatsioon tehtud. Kui punase täpikese vaatamise ajal oleks silm paigast nihkunud, siis ei oleks midagi hullu, vaid oleks pidanud seda uuesti tegema. Kogu operatsioon kestis suurusjärgus 5-10 minutit. Peale seda pool tundi kliinikumis taastumist - silmad kinni ja siis hotelli. Kunstpisarate panek toimus 15 minuti tagant ja põletikuvastane tilgutamine tunni tagant. See oli oluline selleks, et pisarakanal ju lõigati katki ning silmi oli vaja pidevalt niisutada. Igaljuhul sain ma ise hakkama - üksi on seda kõike võimalik teha. Õhtul sai televiisorist suusahüppeid vaadata - hämmastav, kusjuures mitte selgelt, kuid ma nägin kohtunike stiilipunkte, mida ma ei näinud hästi isegi prillidega mitte. Hommikul silmade kontrolli minnes oli lumi ikka maas - ilma päikseprillideta oli raske käia (lumi peegeldas valgus päris oluliselt). Silmade teravus oli -0,5. Kuna mu prillid olid ka alakorrelatsiooniga, siis see oli täitsa ok. Edasi oligi auditi tööst nädal aega puhkuseks ja taastumiseks.

Miks ma tegin just silmaoperatsiooni 2012.a.?
1. Majandusliku kindluse mõttes ma sellist operatsiooni krediiti ei soovinud teha, vaid soovisin kohe kõik kinni maksta.
2. Silmade miinused olid viimased 7-10 aastat paigal püsinud.
3. Füsioterapeut pani mõtte pähe elumuutusest
4. Silmakirurg Pait Teesalu andis uuringutega kindlustunde, et kõige hullemat pole karta. Kindlustunde andis ka see, et ma polnud läätsekandja. Läätsed rikuvad silmi päris oluliselt. Läätsekandjaid on noorte seas päris palju. Tänavapildis seda pole näha, sest seda peaks nägema inimese lähedal olles teatud nurga alt silmi vaadates.

Lõppkokkuvõttes olen rahul sellepärast, et elumuutus toimus - palju mugavam elu on! Ning läbi selle on ka heaolu tõusnud. Kuigi igaüks langetab otsuse - kas minna operatsioonile või mitte ise, siis mina oma kogemusest soovitan. Asi on seda väärt!

NB! Nii põhjalikku silmaoperatsiooni käiku ma polnud veel kellegile rääkinud, vaid see on nüüd siin blogis kirjas. Tulevikus saab sellest lugeda veel minu eluloo raamatus.