Börsihai

02. oktoobrist 2017 algas Äripäeva ja LHV koostöös Börsihai mäng, millest võtsin osa ka mina. Põhimõte oli selles, et kes teenib 23. märtsiks USA börsiaktsiatega kõige suurema summa. Algkapitaliks oli 290 000 eurot virtuaalraha. Sain ennast proovile panna kas ahnus ja hirm saavad minust võitu. Vähemalt tunnetasin seda, et virtuaalrahaga ja päris rahaga investeerimisel on suur vahe, seega enda rahaga mängides oleksin kindlasti teistsugused otsused teinud.

USA aktsiaturg on põnev seetõttu, et kõik on ostetav - müüdav. Tehingute mahud on suured.  Samas valikute paljusus ajab silme eest kirjuks. Samas on ajastamine on hästi oluline. Heaks näiteks on Amazoni aktsia. Börsihai mängu alguses maksis antud aktsia alla 1000 dollari. Mängu ajal ületas aktsia piir ka 1600 dollari piiri, kuid lõpuks lõpetas 1500 dollari piiril. Nii suure volatiivsusega aktsia pakub ju emotsionaalselt suurt teenimisvõimalust. Reaalne teenistus on siis kui suudad õigel ajal osta ning õigel ajal müüa.

Kindlat strategist mul investeerimisel endal ei olnud, kuid panustasin kindlates valdkondades - pangandus, meditsiin, tehnoloogia. Kõik kolm sektorit on põneva teenimisvõimalusega. Pangandus on neist kõige väiksema võimalusega, kuid kindla tootlusega. Meditsiin on tulevikuala ning ka siin sain positsioone hoida. Ja kõige põnevam on tehnoloogiasektor. Jah ainult tehnoloogiakatsiatesse investeerides ei oleks võimalik kõrgele kohale jõuda, kuid oleks kindlasti edestanud keskmist portfelli. Ühe oskuse ma siiski õppisin. Panna paika kaotuse piirmäär (ntx -5%) ning siis müü aktsia, et vältida põrumist. Ei tohi armuda aktsiasse. See strateegia aitas mängu lõpus üldedetabelis tõusta. Lõpptulemusena sain 926 portfelli seas 176. koha ning keskmiseks tootluseks 6 kuuga 8,5%. Nädal varem oleks andnud portfell koha 130. koha. Viimasel nädalal avaldas aktsiatele mõju USA presidendi Donald Trumpi ähvardus kaubandussõja kohta. Paljud mängijad ei reageerinud antud uudisele ning see andis paljudele võimaluse. Õppetund mida veel Börsihai andis oli see, et turgu emotsioonid ei huvita. Ja suur kummardus Mikk Talpsepp'a ees, kes ülekaalukalt võitis Börsihai mängu, tehes 290 000 EUR portfellist 755 527 EUR suuruse portfelli. Selle jaoks on vaja head õnne, töökust ning oskuseid. Lihtsalt rahas olnud portfell maandus kohal 366. koha. Seega raha omamine on parem kui keskmine portfell, kuid erilist kirge / vaimustust see ei paku.

Olen aktiivselt investeerimisega tegelenud sügisest 2015 ning selle ajaga hakanud mõistma teatud seaduspärasusi. Kuna aeg ja raha alluvad loodusseadustele, mida juhivad inimeste emotsioonid. Samas on andnud ka Investeerimisklubisse kuulumine nii mõnelegi teemale / valdkonnale uue mõtte. Oma investeeringutes vastutuse võtmine aitab üha kiiremini liikuda finantvabaduse suunas. Börsihai mäng aitas ka investeerimise tõdedele lähemale, mis sest, et mängulises võtmes. Eks see aasta tuleb hakata portfelli ette valmistama lähenevale kriisile. Börsihai lõpuosas oli seda virvendusena juba tunda.

Seega tore kui on võimalus proovida virtuaalmängus kätt suuremate summadega õppides oskusi rahamaailma kohta. Raha ei huvita emotsioon ning raha allub kindlatele reeglitele. Seega kui uus Börsihai alustab olen taas mängus, võib-olla isegi mitme portfelliga.

Aeg iseendale ehk kokkuvõte 2017. aastast

Lõppeb 2017.a. Aasta kokkuvõtet kirjutan Noorus Spaas. See on kirjutis möödunud aastast ning arusaamistest ühiskonnas toimivatest protsessidest.

Miks just Spaas? Sest usun, et vajasin aega üksi olemiseks ja eneseanalüüsiks koos läbi puhkuse. Samas Noorus Spaa asub Narva-Jõesuus, seega piisavalt kaugel, et oleks kiusatus tagasi igapäevaste asjade juurde pöörduda. Saavutasin enam-vähem eesmärgid, mis ma püstitasin 2017.a. alguses.

Samas viin läbi ka oma kolme ettevõtte (teenust osutava, investeerimisettevõtte, mittetulundusühingu) üldkoosoleku – kokkuvõte tehtust ning uute eesmärkide püstitamine. Repliigina öeldes, siis finantseesmärgi, mis ma 2017.a. alguses püstitasin täitus jõulude ajal. Ning see oligi minu kõige suurem jõulukink.

Isiklikus finantsilises plaanis olen seadnud endale teatud piirid, reeglid ja eesmärgid ning uskumatu, et kui ise uskuda oma edusse, siis eesmärgid ka täituvad. Täitsin ühiskonna keskklassi alampiiri (aasta sissetulek x vanus / 10), st. summa, mis peaks olema netovarade väärtuseks, et kuuluda keskklassi. Samas on rõõm ja heaolu selles, et selle eesmärgi täitmiseks minu isiklik elustiil ei kannatanud. Keskklass ei ole kohe kindlasti mitte sissetuleku järgi üle 1200 euro kuus teenivad inimesed. See peaks baseeruma varanduslikul tasemel, mitte sissetuleku baasil.

Annetusteks läks 1% sissetulekust (mis peale 40.ndat eluaastat tõuseb üle 2% sissetulekust). Minu kindlad valdkonnad annetusteks on haridus ja vastsündinud (väikesed lapsed). Hariduse puhul on oluline esialgu läbi  baashariduse enese isiksuse leidmine. Laienenud silmaring annab elus toimetulekuks palju.

Selleks on vaja teada, et väikesed inimesed räägivad teistest inimestest, keskmised inimesed räägivad sündmustest ja suured inimesed räägivad ideedest. Just viimasest on Eesti ühiskonnas puudu.

Hariduse puhul on oluline teada, et haridus koosneb kolmest komponendist: teadmised, oskused ja kogemused. Tippu jõudmiseks on vaja kõike kolme ning kõik kolm komponenti on omavahel seotud.

Vastsündinud on prioriteet seetõttu, et väikesed lapsed ei saa enesele vanemaid ise valida. Läbi Pelgulinna sünnitusmaja toetuse ehk pääseb nii mõnigi vastsündinu elule, mida ta väärib.

Investeerimismaastikul mõjutas mind 2017.a. kõige rohkem Investeerimisklubiga liitumine. See vaimuenergia, mida ma sealt saan on aidanud mind püsida minu eesmärkide täitmise juures. Olen saanud nii mõnegi uue lähenemise oma investeerimisotsuste tegemisel. Avasin ka 2017.a. alguses kasvukonto LHV Pangas. Muid uusi investeerimisvaldkondi juurde ei tekkinud kuid täiendasin täiendavate aktsiaostudega oma investeerimisportfelli. Tootlusega investeerimisettevõttes jään rahule, sest varade tootluse 10% eesmärk sai täidetud. Alati võib ju tahta rohkem, kuid turgu emotsioonid ei huvita (kahjuks meie poliitikuid huvitab). Tavaliselt juhib inimesi hirm ja ahnus. Ka mind (olen siiski ka inimene), kuid distsipliin ja eesmärgile pühendumus aitavad hoida mõistuse külmana – kuigi jah 2 investeeringu soetust sai tehtud ka emotsioonide najal.

Raamatupidamise valdkonnas tuleb käibe poolest parim aasta läbi aastate, arvestades asjaolu, et aasta esimeses pooles võtab palgatöö päris piisavalt aega. Numbriga joone all võib ka rahule jääda ja dividendide välja kuulutamine on taaskord aktuaalne.

Praegu aasta kokkuvõtet kirjutades, teen ka endale detailse kokkuvõte tööalastest edusammudest. Seda eelkõige neljast vaatevinklist: palgatöötaja, juhatuse liige, osanik ja investor. Need neli rolli on ühtemoodi kõik omavahel minu isiksuses olemas, kuid need mõtlevad ja lähenevad teemadele kõik erinevalt. Põhjalikult neist mõttemaailmadest tuleviku kirjutistes. Kuid siiski lühidalt:

1.     Palgatöötaja – isiksus, kes reaalselt aktiivset tulu loob

2.    Juhatuse liige – otsustab tööde üle, mida teha ja mida mitte, sõlmib lepinguid ja kokkuleppeid, vastutab töö eest, teeb müügitööd

3.    Omanik (osanik) – loodab omanikutulule (dividend), järgib juhatuse liikme töö tulemusi

4.    Investor – elatub passiivsest tulust. Eesmärk finantsiline vabadus.

Isikliku elu muutustes ei toimunud nii palju, kui 2016, sest siis toimus 10 tegevust mu elus esimest korda, kuid sellest perioodist said alguse minu elus spaa- ja kinokultuur, mis on saatnud mind ka 2017.a. Kuna mul televiisorit pole, siis kinokülastusi tuleb kord nädalas küll. Seega usun, et minu panus Eesti kinokülastustesse on rohkem kui keskmisel eestlasel.

Samuti sai Eestis piisavalt ka ringi sõidetud – Võrumaa, Lüübnitsa laat, Saaremaa 3 päeva reis, Peipsi äärne külastus. Esmakordselt sai külastatud ka Maanteemuuseumi ja Taevaskoda.

Investeeringuna tegin 2017.a. uuenduse Apple toodetesse. Pidin saatuse tahtel ostma uue MacBook Pro ja iPhone SE. Eks olen tänaseks mõlematega harjunud ja mõlemad on saanud mu elu igapäevaseks osaks.

Ja kuna need on mu igapäeva töövahendid (teenin nendega enesele sissetulekut), siis on asjakohane teatud aja tagant töövahendeid uuendada.
Pika otsimise peale leidsin endale ka sobiva portfelli ka, mis on kooskõlas minu töökommete ja tavadega. Sellega ma olen ka rahul.

Raamatute lugemine on saanud igapäeva traditsiooniks. See on aeg, mis tuleb leida iseendale. Eriti raamatud, mis avardavad silmaringi. Kui 1998.a. muutis minu mõtte maailma raamat “Eesmärk”, siis sama mõttemaailma muutev raamat on 20.a. hiljem “Miljonäri kiirtee”. Raamatus toodud väärtushinnangud ei ole kõik toodavad Eesti ühiskonda, kuid annavad kindlasti ülevaate, miks Eesti liigitub kolmeks: esimene, teine ja kolmas. Esimese ja teise Eesti piir jookseb Kose juures Tallinna poole, teine Eesti asub Kose ja Rõngu vahel ning kõik, mis jääb alla Rõngut on kolmas Eesti. Inimeste käitumise protsesside mõistmine jääb distsipliini ja mõtteviisi taha.

Raha iseenesest ei ole probleemide lahendaja. Raha võib pigem tekitada neid juurde. Seega poliitikud ei peaks Eestis tegelema ümberjagamise, vaesuse ja keskpärasuse tootmisega, vaid hakkama probleeme lahendama. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei täida juba tükk aega oma funktsiooni, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine lahendab väheste probleemi, sest nende inimeste probleem pole seotud üldse rahaga. Haridus iseenesest hakkas taandarenema kui 15.a. tagasi mindi üle 3+2 õppesüsteemile. Ja ühiskonna liikmete vananedes tekib probleeme juurde. Neid probleeme ei lahenda rahaga. Ja rõhutada, et tuleb näha suurt pilti ei ole veel aluseks lähenemiseks Põhjamaade heaolu ühiskonnale. Soomes on küll elanikke 3 korda rohkem, kuid nende majandus on 10 korda suurem kui Eestis. Poliitikute puhul on praegu esikohal tarbimismeelne (kulupõhine) mõtteviis, mitte tootja (tulupõhine) mõtteviis. Ainult tootjapõhine mõtteviis loob rikkust, läbi mille liigutakse jõukuse poole. See kui sissetulek suureneb ei tähenda, et selle kõik kohe ära peaks kulutama.

“Miljonäri kiirtee” raamatus toodud õnne definitsioon vastab päris hästi tegelikkusele. Õnn koosneb FFF, st. Fitness (tervis, vormisolek), Family (perekond, suhted), Freedom (vabadus, võimaluste olemasolek). Antud kontekstis puudub termin Finance (raha), sest raha on abivahend kõige eelneva loomiseks.  Seega ühiskond kui tervik peaks liikuma kolme FFF poole.

Spordivaldkonnas sai see aasta läbitud 9 jooksu. Aastaplaani ei täitnud, kuid tekkis stabiilsus. Parandasin Tartu Parkmetsa (7 km) jooksu ning Tartu Linnamaratoni (21,1 km) tulemust. Seega keskpärane aasta. Sooviksin 2018.a. lisada nii mõnegi uue stardi oma jooksude nimekirja. Kuid regulaarselt olen avastanud Tartumaal Roiu lähedal asuva Vooremäe suusakeskuse rajad treeningute läbiviimiseks.

Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et 2017.a. läks korda. Olen rahul eespool toodud Freedomi ja Fitnessi valdkonnaga, kuid Family valdkond vajab 2018.a. järgi aitamist. Iga eneseareng nõuab ohvreid ning antud valdkond on jäänud tahaplaanile. See vist jäi seetõttu, et arengus pead jälgima end ümbritsevaid inimesi, kes Sulle mõju avaldavad. Kes avaldavad halba mõju või takistavad elus edasi liikumast lihtsalt nendega tuleb vähem suhelda. Samas uued inimesed saavad ellu tulla kui oled valmis neid oma ellu lubama.

Seega head aasta lõppu ning uute eesmärkide täitumist uuel aastal J Ja uskuge, nii mõningi suur muutus on mul lähiajal varuks.

Eesti arengu kitsaskohad

Antud kirjutise teema on aktuaalne Eestis planeeritava haldusreformi raames. Olles ise suure osa oma elust elanud Valga linnas või siis Valga ligidal ning viimased 3-5 aastat Tartus ning omades magistrikraadi (hariduse taustal), siis avaldan arvamust Eesti arengu kitsaskohtadele.

Eestis on praegu kõige positiivsem on see, et need kes tahavad ennast üles töötada - finantsiliselt, haridusmaastikul, tööga vms, siis need võimalused on Eestis olemas. Kuid ükski tera ei valmi kui aganaid pole. Peaministri seisukoht, et Eestis on kõik hästi, kuid püüame natuke paremini, siis kahjuks see ei ühti minu seisukohaga. Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar tõi välja 3 olulist punkti, millega peaks praegu valitsus tegelema: haldusreform, haridusreform ja rahvastiku vananemine. Nii haldus kui haridusreform on on nagu Vestman ja Piibeleht. Ei suudeta otsustada, et kumb ennem teha. Mõlemad sõltuvad üksteisest. Samas läbi haldusreformi jäävad paljud kohaliku tasandi töötajad töötuteks, kes mujal rakendust ei leiaks. 12 aastat läks Eesti üle haridusreformis 3+2 kõrgharidussüsteemile. Tänaseks on elu näidanud, et see pole ennast õigustanud. Kõrgharidussüsteemist tuleb heal tasemel spetsialiste ikka samapalju välja. Paljud saavad hariduse lapsepõlve pikendamise eest ja uhke tunde hetkeks, et nüüd olen kõrgharidusega. Oskuseid ikka ei ole. Minu jaoks isiklikult on kõrgharidusesüsteem devalveerunud. Kõrgharidus peaks olema miskit, mille püüelda või mille kallal tööd teha, mitte keskhariduse õppesüsteemi jätkamine ülikoolis.

Tarkus koosneb kolmest komponendist: teadmised x oskused x kogemused. Kas kõik kolm komponenti ei peaks kõrgharidusega inimesel olemas olema. Kui saad maksimaalsed teadmised koolist ning oskused ja kogemus on 0, siis kogu tarkus = 0. Samas OECD tõi välja Eesti haridussüsteemi suure miinuse - teeme kõrghariduse tasuta, kuid noored lapsevanemad ei jõua lasteaia maksu tasuda. Kui lasteraha kuus on 50 eurot ja lasteaia koha tasu ntx Tartus on 80 eurot, millele lisandub söögiraha, siis kahjuks üksikvanemal on keeruline hakkama saada. Kas me ei peaks Eestis soodustama baashariduse tugevust ja kõrgharidus jääks privileegiks. Ennem võiks tugevdada keskhariduse ja kutsehariduse taset. Samas tasuta lõunaid pole olemas, seega tasuta kõrgharidus tuleb millegi arvelt.

Kui vaadata kohalike omavalitsuste eelarveid, siis 50-70% sellest moodustab kulud haridusele. Kohaliku võimu valitsemine käib selle ümber et kohalik lasteaed või kool jääks püsima. Samas sellest sõltub ka kohaliku võimu populaarsus - populism. Kuna maakoolid on "maa sool" - läbi selle säilib elu maal, siis need on ühiskonna jaoks vajalikud. Suurim puudus on see, et iga õppeaine peale ei jätku eriala õpetajat ja üks õpetaja peab andma mitut ainet.

Hariduse teema taustal tõusel esile haldusreformi teema. Kuna ühiskondlikud protsessid käivadki aeglaselt (10-20 aasta tsüklina), siis on sellega venitatud. Praegune 5000 elaniku piirnorm kohaliku omavalitsuse piiriks on ainult üks vaheetapp. See ei lahenda ju tegelikku probleemi, kuid vähemalt paneb asjad liikuma. Iga omavalitsus seisab praegu oma lasteaia ja kooli eest. Postiteenust ja kohaliku arstiabi ei ole juba ammu kõigil omavalitsustel. Väiksematel (ka vaesematel) omavalitsuste probleemiks on rahvastikupüramiidi paigast ära olek. Valga linnas näiteks on kõige väiksem vanusegrupp, keda on puudu 30-40 aastased inimesed. Kui 20-ndad on ilu aastad, 30-ndad tarkuse aastad ja 40-ndad rikkuse aastad, siis saage kohalikud poliitikud aru - maksumaksjaid napib (jah valitsuspartei "palgavaesuse" gruppi kuuluvaid inimesi on jalaga segada, kuid need, kes reaalselt maksuraha tooksid, neid ei ole). Samas nendel samadel omavalitsustel on puudu tarkusest (vt. ülal eespool toodud võrrandit). Kui üks komponent on 0, siis on kogu võrrand 0. Ettevõtjaga saad siis suhelda kui ise oled ettevõtja olnud. Enamik kohalikke poliitikuid on üle 10 aasta võimul olnud, kuid nad on otse koolipingist või siis kui võimalus tekkis, poliitikasse tulnud. Kogemus tekib ainult erasektorist. Tarkuse puudumise tõttu ei ole osatud langetada kohalikul tasandil ratsionaalseid otsuseid. See, et Valgamaa suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis on regionaalpoliitiliselt midagi valesti. Suurim tööandja peab olema erasektor. Ja see kui kohalik omavalitsus ütleb, et riik peab rohkem raha andma kohaliku võimu teostamiseks, siis teadke, et palju sellest läheb populismiks - kuna piirkonnas jõukas keskklass puudub, siis on väga lihtne mängida väikeste laste ja vanade inimeste (sh. pensionärid) tunnetel. Samas loed kohalikku lehte - siis esikohal on sport, kultuur, kirjandus, laul-tants. See toimub sellisel juhul kui kõht täis ja kodu soe. Enamus neid inimesi, kes "pehmema" eluvaldkonnaga tegelevad on avalikust sektorist raha saavad inimesed - kohaliku omavalitsuse töötajad, õpetajad, riigitöötajad.

Haldusreformi piir 5000 elanikku ei lahenda tegelikku olukorda. Juba on käidud välja ka 11 000 elanikuga omavalitsuse piirarv.  Haldusreform suure tõenäosusega kiirendab protsessi testimaks omavalitsuse võimekust. See on oluline teada saamaks, kui palju on kohalik võim populismiga valitsenud. Suure tõenäosusega hakkab kiirenema protsess noorte maalt lahkumiseks. Maale saavad jääda kas "palgavaesuse" gruppi kuuluvad inimesed või siis rikkad. Keskklassil pole maal midagi teha. Järjest enam muutub ühiskond küpsemaks ja "terad" peavad hakkama esile tõusma. Samas suuremad omavalitsused seavad väiksematele tingimuseks kooli sulgemiseks. Seda ei tehta ehk algfaasis, kuid 4-5 aasta jooksul on see paratamatu. Avaliku võimu rahaga ümberkäimise puudus erasektoriga võrreldes on see, et eelarve pannakse kokku kulupõhiselt ja siis vaadatakse kas tulusid on või mitte. Erasektoris saad kulusid teha siis, kui on tulu. Kui riiklikul tasandil mõtlemine ei muutu, ei anna haldusreform efekti. Seega toetan mõtet, et osa tulumaksu oleks töökoha põhine.

Kolmandaks teemaks on rahvastiku vananemine. Kuna ühiskonna protsessid ongi pikaajalised, siis praegu jah ehk ei peagi sellega tegelema, kuid see on tuleviku varastamine meie lastelt. Kui kohaliku tasandil on suurim kulu haridus, siis riiklikul tasandil on sotsiaalkulud. Ja need kasvavad kiirenevas tempos. Võimul on vaja püsida 4 aastat. See, et kehtestada astmeline tulumaks, siis see ei aitaks. Sellisel juhul maksustataks otseselt väärtuse loomist. Eestis on üle 2700 eurose bruto kuupalgaga inimesi 25000. Milleks karistada ühiskonnas seda ühiskonnakihti, kes loob suurimat väärtust ning tarbib niigi rohkem kaupu - teenuseid kui tavaline kodanik? Ja kas nendelt inimestele saadav maksuraha suudab ülal pidada kasvavat pensionäride hulka. Juba praegu ei suudeta riiklikult laekuva sotsiaalmaksuga katta pensione ja haiglate ülalpidamiskulusid. Praegu peab tegelema sellega, et viimast jõukamat 10ndas detsiilis oleks mitte 25000, vaid 50 000 inimest. Pigem tuleks mitte rakendada astmelist tulumaksu, vaid kehtestada mingit laadi varamaks. OECD riikide hulgas paistab Eesti silma sellega, et töövõtja maksud on kõige väiksemad. Ja samas töötamise maksukoormus on keskmiste seas. Eesti töötaja oskab arvestada neto kuupalka, kuid ta peaks teadma kogu oma töökoha põhist kulu tööandjale - brutopalk, sotsiaalmaks, töövahendid jms. Siis oskaks töötaja arvestada, palju ta peab teenima, et enda olemasolu töötajana õigustada. Ma ei eelda, et seda tehakse tööandja juures, vaid seda tuleb teha koolis (loe: baashariduse tasandil).

Kokkuvõtvalt on kõik kolm reformi - haldus, haridus, rahavastiku vananemine on olulised, kuid neid tuleb lahendada terviklikult, mitte igatüht eraldi. Paratamatult tuleb korrektiive sisse viia 2004.a. tehtud haridusreformi, samas ka 2014-2015 tasuta kõrgharidusse. Tasuta lõunaid pole olemas ja massiliselt kõrgharidusega töötajaid ülikooli poolt ette valmistada ei anna loodetud tulemust. Need, kes soovivad tippu jõuda jõuavad seda nii tasulise kui ka tasuta kõrghariduse juures.
Haldusreformi tasandil tuleb kaasata lisaks teadmistele, kas oskuste ja kogemustega inimesi. Kahjuks paljudel kohaliku võimu esindajatel see puudub. Kulutulena levib kohalikele inimestele, et "Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi". Heaks näiteks on Heimar Lenk Valgas, kes teeb alati valimistel teise tulemuse Valgas.
Rahavastiku vananemise taustal ei ole pääsu ka maksureformist. Kuid siis peab meeles pidama, et kui ühiskonna eliiti või rikkamat detsiili maksustada, siis et oleks olemas ka "präänik", mis neile ühiskonna poolt tagasi anda. Kui seda präänikut pole, siis pole mõtet ka jutuga tulla, et sellest kuupäevast hakkate rohkem maksu maksma. Vastuseis on paratamatu. Isikustatud sotsiaalmaksuga ebavõrduse kasv ühiskonnas on paratamatu - tulevased pensionärid II samba väljamaksetest hakkavad saama oluliselt rohkem kui nö "palgavaesuse" pensionärid.

Head mõtlemist antud teemadel!