Börsihai

02. oktoobrist 2017 algas Äripäeva ja LHV koostöös Börsihai mäng, millest võtsin osa ka mina. Põhimõte oli selles, et kes teenib 23. märtsiks USA börsiaktsiatega kõige suurema summa. Algkapitaliks oli 290 000 eurot virtuaalraha. Sain ennast proovile panna kas ahnus ja hirm saavad minust võitu. Vähemalt tunnetasin seda, et virtuaalrahaga ja päris rahaga investeerimisel on suur vahe, seega enda rahaga mängides oleksin kindlasti teistsugused otsused teinud.

USA aktsiaturg on põnev seetõttu, et kõik on ostetav - müüdav. Tehingute mahud on suured.  Samas valikute paljusus ajab silme eest kirjuks. Samas on ajastamine on hästi oluline. Heaks näiteks on Amazoni aktsia. Börsihai mängu alguses maksis antud aktsia alla 1000 dollari. Mängu ajal ületas aktsia piir ka 1600 dollari piiri, kuid lõpuks lõpetas 1500 dollari piiril. Nii suure volatiivsusega aktsia pakub ju emotsionaalselt suurt teenimisvõimalust. Reaalne teenistus on siis kui suudad õigel ajal osta ning õigel ajal müüa.

Kindlat strategist mul investeerimisel endal ei olnud, kuid panustasin kindlates valdkondades - pangandus, meditsiin, tehnoloogia. Kõik kolm sektorit on põneva teenimisvõimalusega. Pangandus on neist kõige väiksema võimalusega, kuid kindla tootlusega. Meditsiin on tulevikuala ning ka siin sain positsioone hoida. Ja kõige põnevam on tehnoloogiasektor. Jah ainult tehnoloogiakatsiatesse investeerides ei oleks võimalik kõrgele kohale jõuda, kuid oleks kindlasti edestanud keskmist portfelli. Ühe oskuse ma siiski õppisin. Panna paika kaotuse piirmäär (ntx -5%) ning siis müü aktsia, et vältida põrumist. Ei tohi armuda aktsiasse. See strateegia aitas mängu lõpus üldedetabelis tõusta. Lõpptulemusena sain 926 portfelli seas 176. koha ning keskmiseks tootluseks 6 kuuga 8,5%. Nädal varem oleks andnud portfell koha 130. koha. Viimasel nädalal avaldas aktsiatele mõju USA presidendi Donald Trumpi ähvardus kaubandussõja kohta. Paljud mängijad ei reageerinud antud uudisele ning see andis paljudele võimaluse. Õppetund mida veel Börsihai andis oli see, et turgu emotsioonid ei huvita. Ja suur kummardus Mikk Talpsepp'a ees, kes ülekaalukalt võitis Börsihai mängu, tehes 290 000 EUR portfellist 755 527 EUR suuruse portfelli. Selle jaoks on vaja head õnne, töökust ning oskuseid. Lihtsalt rahas olnud portfell maandus kohal 366. koha. Seega raha omamine on parem kui keskmine portfell, kuid erilist kirge / vaimustust see ei paku.

Olen aktiivselt investeerimisega tegelenud sügisest 2015 ning selle ajaga hakanud mõistma teatud seaduspärasusi. Kuna aeg ja raha alluvad loodusseadustele, mida juhivad inimeste emotsioonid. Samas on andnud ka Investeerimisklubisse kuulumine nii mõnelegi teemale / valdkonnale uue mõtte. Oma investeeringutes vastutuse võtmine aitab üha kiiremini liikuda finantvabaduse suunas. Börsihai mäng aitas ka investeerimise tõdedele lähemale, mis sest, et mängulises võtmes. Eks see aasta tuleb hakata portfelli ette valmistama lähenevale kriisile. Börsihai lõpuosas oli seda virvendusena juba tunda.

Seega tore kui on võimalus proovida virtuaalmängus kätt suuremate summadega õppides oskusi rahamaailma kohta. Raha ei huvita emotsioon ning raha allub kindlatele reeglitele. Seega kui uus Börsihai alustab olen taas mängus, võib-olla isegi mitme portfelliga.

Finantspõhimõtted

Raha on tavaliselt inimestele teema, millest väga avalikult ei räägita. Kas siis kadeduse või siis häbi tõttu? Jah väga raske on võrrelda inimeste finantside taset, sest see sõltub nii mitmeski tegurist - aktiivne või passiivne teenistus, laenudega või ilma, algkapital ise teenitud või saadud päranduseks. Kuna ise olen ligemale 15 aastat töötanud finantside sees, siis on mul välja kujunenud teatud finantspõhimõtted, millest allpool juttu. Rahalistesse numbritesse ei lasku, vaid pigem kirjutan põhimõtetest.

Igakuiselt säästmine.

Kui koguda raha 100 000 eurot ja igakuiselt kõrvale panna 100 eurot, siis aastaga on säästetud 1200 eurot, 10 aastaga 12 000 eurot ja 100 aastaga 120 000 eurot. Arvesse on võtmata inflatsiooni ja potensiaalse teenimisvõimaluse mõjud. Seega antud säästmisviis ei toimi. Tuleb järelikult teistmoodi läheneda säästmisele / kogumisele.

Tuleks püüda liikuda taseme poole, mis on mingi definitsiooni järgi “ühiskonna majandusliku mõõdupuu keskklassi” alampiiriks, st. netovara suurus (varade turuväärtus – kohustused): aastane brutosissetulek x vanus / 10-ga. Seega 10% säästmine iga-aastaselt oma sissetulekust. Ma olen sellest tasemest tänasel päeval 70%. (2015.a. oli see tase 83%, 2012.a. 87%, 2010 89%, 2007 27%) Selleks on peamiselt 3 põhjust miks see tase madalamaks on läinud – aastane sissetuleks on viimastel aastatel kiiremini kasvanud, vanust on juurde tulnud ning 20ndad eluaastad kuulusid elu mõtte otsinguile – õppimine, töökohtade vahetamine, oma ettevõtte asutamine, mistõttu sääste eriti ei tekkinud.

Säästmisel lähtun esmasest põhimõttest – kõigepealt maksan iseendale. Peamiselt väljendub see, et investeeringute kontodele sissemaksed tuleb teha kõigepealt – fondiosakud, eraldi pangakonto, sularaha. Kuulun 50% klubisse, st. sissetulekust üle 50% suudan säästa. See muidugi eeldab madalaid püsikulusid.

Suhtumine laenudesse ja liisingutesse.

Antud punkti lahtimõtestamiseks on oluline pidada eelarvet ja sellest tulenevalt teada oma rahavoogusid. Palju on teenistus ja kui suur osatähtsus on kuludel. Kui rahavood on positiivsed, siis laenud ja liisingud on väga head finantsvõimenduse allikad, sest tänasel päeval ja paaril järgneval aastal on laenuintressid madalad ja ei pea suuremate asjade soetamiseks niipalju oma raha kasutama. Samas on oluline omada rahalist puhvrit, et vajadusel kiiremas tempos laenukohustust vähendada. Kui inimene alles alustab tegevust ja ei paista turvalist sissetulekut, siis laenud ja liisingud suurendavad ebakindlust. Rahal on omadus teha tööd 24/7, kuid seda nii positiivsel poolel (kapitali kasvatamine) kui ka negatiivsel poolel (laenud ja liisingud). Tänasel päeval võimaldab Eesti seadusandlus asutada ettevõtte ilma osakapitali raha sisse maksmata. Minu jaoks on see väär, sest algusest peale hakatakse elama juba võlgu. Parem on alguses siiski raha kogumine ja siis tehingusse asuda. Rahaline piir laenu võtmiseks on igal inimesel erinev, kuid minu jaoks hakkab see piir summast 10 000 eurost, st. alla selle võiks asjad kohe välja osta (koguda senikaua) ja üle selle, siis kaaluda laenu võtmist.

Aeg investeeringute haldamisele

Mida jõukamaks saab inimene, seda hinnalisemaks muutub tema jaoks vaba aeg. Üks osa sellest ajast investeerib inimene oma investeeringute haldamisele. See ei ole mitte ainult aktsiate/osakute ost-müük, vaid täiendavate erialaste materjalide lugemine, finantsteemade arutamine endast targemate-kogemeustega inimestega, koolitustel osalemine, finantseesmärkide ülevaatamine ja uute püstitamine. See ei ole mitte ainult finantstehingud, vaid oluliselt tähtsam on mõtteviis.

Seega otseselt oma finantstehingute sooritamisele / ülevaatamisele kulub nädalas 1-2 tundi, aga mõtteviisi juurutamisele julgelt 20-30 tundi kuus.

Minu investeerimisstrateegia

Peamine strateegia on osta-hoia. Tänasel päeval on minu majanduslik kindlus piisav, et saan teha finantstehinguid rahaga, mida ma ei vaja. Investeerimisel olen lähtunud pikaajalisest strateegiast, st. üle 7-10 aasta. Fondidesse investeerin igakuiselt, aktsiaid soetan kaalutletud otsuse põhjal ja väljaspool regulaarseid tehinguid olen valmis ka ebaregulaarseteks tehinguteks – nt. võlakirjaemissioonid. Investeerimistehingute mahud on erinevad mõnekümnest eurost kuni tuhandete eurodeni. Oluline on igakuiste tehingute juures regulaarsus ning ebaregulaarsete tehingute juures finantsvõimekuse olemasolu (teadmised ja raha). Igakuisel investeerimisel maandan riski lühiajalist kahju kannatada - investeerin pikaajaliselt ja pikaajaline tootlus rahuldab mind.

Eesmärkidena on seatud lähema 3 aasta jooksul omada “keskklassi” alampiiri tase 120%. 10 aasta perspektiivis netopalk ja investeeringutest tulenev netotulu võiksid olla võrdsed ning 50 eluaastaks võiksin olla finantsiliselt vaba.

Rohkem säästa või rohkem teenida

Mõlemad filosoofiad on finantsmaailmas olulised. Tulude ja kulude skaalal on 2 suurt erinevust. Tulud võivad olla null ja neil ei ole ülemist piiri. Kulude puhul on püsikulud alati olemas (elamispind, riided, toit), kuid kuludel on ülemine piir olemas – teatud tasemest pole mõtet/võimalik rohkem kulutada. Rikastel on halb elustiili omadus – nad on väga head kliendid (nõudlikud, kuid maksavad hästi), kuid nad vajavad väga vähe.

Seega liikudes rohkem finantsvabaduse poole hakkab tulude teenimine rohkem meeldima kui kulude kontroll. Väiksemate sissetulekute puhul on vastupidi. Kuna ma olen teel finantsvabaduse poole, siis rakendan mõlemat strateegiat – rohkem säästmist ning otsides võimalusi ka rohkem teenida.

Lühidalt lähtud ülaltoodud põhimõtetest oma finantsasjade korraldamisel.

Minu rahandusliku seisu ambitsioon

Ambitsioon - termin, mis peaks silmad särama panema. See on midagi, et iga päev oleks eelmisest parem... Kas see on võimalik ka finantsmaailmas? Minu hinnangul on see võimalik.

Esmalt raha on üks võimu liike, mis annab inimesele kindlustunde ja võimaluse eneseteostuseks. Kindlustunne aitab hoida eemale hirmudest. Hirmu tekitab teadmatus, ebapiisavad teadmised, negatiivsed kogemused. Kuidas saada siis hirmust lahti? Kindlasti on siin mitmeid võimalusi, kuid iseenda kogemus on kõige parem õpetaja. Üks tee, millest alustada on seada endale finantsiline eesmärk ning hakata selle poole püüdlema.

Mul tekkis investeerimise soov peale seda kui esimesest töötasust hakkas tekkima ülejääk ning ei soovinud seda niisama ära kulutada, sest asjade omamises ning hetke emotsioonide rahuldamises ju ei peitu õnn. Üks esimesi investeeringuid oli mul 13% intressiga tähtajaline hoius (aasta 1998). Antud raha sain õppelaenust. Praegu sellist intressi riskivabalt lähiajal panganduses ei maksta. Inimesel hakkab kindlustunne tekkima, siis kui töötasust hakkab tekkima ülejääk, investeeringutest on tekkinud tulu, enda loodud ettevõte toodab kasumit. Töötasust hakkab ülejääk tekkima, siis kui kõigepealt maksta iseendale. See on minu arvates üks parimaid soovitusi kindlustunde loomisel. Kusjuures see on võimalik iga sissetuleku juures. Inimesed on loonud endale illusiooni, et alla riigi keskmise palga ei ole võimalik investeerida. On küll, kui väga tahta ning ahvatlustele mitte alla anda.

Enne investeerimise alustamist peaks iseendale (perele) eelarve koostama ning läbi selle leidma oma püsi- ja muutuvkulude osatähtsuse / proportsiooni. Püsikulud on peamiselt kommunaalkulud, toit, transport, riided, (laen). Muutuvkulud on peamiselt sellised kulud, mida võid teha ilma, et elatustase kannataks - minu jaoks kuuluvad siia meelelahutus, kingitused, reisimine, raamatud, väljas söömine, paremad riided kui igapäevaselt vaja läheks jne.

3 kriteeriumit, millest olen ma lähtunud investeerimisel. Need kriteeriumid on aidanud mul püstitada finantsalaseid eesmärke. 

Esimeseks kriteeriumiks on inimese puhasväärtus, mis leitakse valemiga: aasta sissetulek x vanus / 10. Aasta sissetulekus tuleb arvesse võtta bruto töötasu, intressid, püsitoetused, dividendid jms. See peaks olema inimese varanduslik puhasväärtus, st. netovara (raha pangakontol + kinnisvara + väärtuslik käibevara miinus laenukohustused). Maja ja korteri turuväärtus ei ole üks ühele hinnatav varanduslikus koosseisus, sest kusagil peab inimene ju ka edasi elama, kui praegune elukoht maha müüa. 
Valemi mõte on selles, et vähemalt 10% inimese sissetulekust võiks moodustada säästud. Isiklikust kogemusest võin öelda, et sellise tempoga kogudes olete saavutanud väga hea harjumuse, kuid mitte piisava, et koguda piisav summa kindlustunde saavutamiseks. Seda eeltõttu sellepärast, et tavaliselt kuni 20 eluaastani pole inimesed säästmisega tegelenud ja see investeerimisfond on vaja tagant järgi koguda.
Valemiga leitav vastav investeerimisfondi maht on alustamiseks piisav, et tekitada endas kindlustunne finantsmaailmas ja igapäeva elus. Näiteks 1000€ bruto kuutasu 25 a inimesel, peaks netovarade väärtus olema 30 000 €, aga 30 aastaselt juba 36 000 €.

Teiseks kriteeriumiks on mul olla SEB Panga kuldklient - selleks on vaja täita üks kahest kriteeriumist: omada vähemalt 1250€ neto sissetulekut või siis 40 000 € finantsinvesteeringuid SEB Pangas. Kuna esimene tingimus on mul täidetud, kuid see võib-olla ebakindel, tuleb püüelda teise kriteeriumi (varade maht) poole.

Finantskindlusetunde saamiseks on kolmanda kriteeriumiks on vaja teada enda püsivkulude mahtu kuus. See tuleks korrutada 150-ga. Antud summa teadliku investeerimise korral teenib finantstulu, mis katab kuu püsivkulud. Näiteks 500 € kuu püsivkulude juures on juba teadliku investeerimise juures summalt 75 000 € (500 € x 150) teenida 500 € tulu kuus.

Need olid praegu minu 3 kriteeriumit, mis aitavat mul püüelda finantsvabaduse poole. Minu hinnangul esimeses kriteeriumis toodud puhasväärtuse mõõtühikust hakkab Eestis keskklass (inimesed kel on varandust rohkem kui enese puhasväärtus). See on minu arvates üsna objektiivne kriteerium. Täpsemalt oma investeerimisportfellist mõnes oma tuleviku sissekandes.