Antud postitus kogus hoogu tükk aega, et kirjutada võimalikult laiapõhjaliselt majandusaasta aruande koostamise põhimõtetest ja selle olulisusest ettevõtluses. Antud teema on aktuaalne ka seetõttu, et uue raamatupidamise seaduse järgi võivad mikro ja väike-ettevõtted koostada lühendatud versioonis aastaaruande alates 2016.a. majandusaasta aruande kohta.
Kuna tegelen igapäevaselt nii aastaaruannete koostamisega kui ka nende kontrollimisega / auditeerimisega, siis usun, et olen üsna pädev avaldama arvamust sel teemal ning andma nõuandeid.
Eestis on ettevõtlusvabadus. See on oluline, sest igaüks kes soovib tegeleda eneseteostusega läbi ettevõtluse, saab seda teha. Kurb on asjaolu, et seda saab teha ka ilma sissemakset tegemata. Millega siis ettevõtte loomise alguses võetud kohustusi tasutakse. Kas hakatakse kohe võlgu elama? Ettevõtluse alustamisel võiks siiski 2500 EUR algkapitali nõue eksisteerida. Ei devalveeri ettevõtlust ära.
Iga-aastane kohustus on koostada majandusaasta aruanne. See on iga aasta lõpus tehtav kokkuvõte, mis seisus ettevõte on. Kuid siiski 30. juuniks jõuab aastaaruande ära esitada ainult 60% ettevõtjatest. Buumi ajal rajas iga mees mitu ettevõtet, et äkki mõni ikka välja veab. Minu jaoks tühjad ettevõtted lihtsalt risustavad andmebaase, kui ettevõte on rajatud, siis peaks seal ka tegevus olema.
Aastaaruande esitamise protsess on riigi poolt tõesti lihtsaks tehtud. Ettevõtjaportaali sisenedes on juba algsaldod ette antud ning portaal kontrollib lihtamad arvutusvead ja aastaaruande lisade klappimised põhiaruannetega ära. Mäletan aegu, kus aastaaruandeid koostati Excelis või Wordis ning lisaks kujundlikele probleemidele, esines nii aritmeetilisi kui ka põhiaruannete (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne) mittevastavusi lisadega. Portaalis koostatud aruande puuduseks on see, et nii suur tugev ettevõte (ntx börsiettevõte) saab samasuguse kujundusega aruande, kui väike olematu aruanne (ntx ennem oli nn lipulaeva aruanded juba eeskujuks teistele ettevõtetele).
Portaalis toodud aruanded on tehtud universaalseks ning kui vastavas lisas lahtrid ära täita, siis peaks aruanne vastama seaduses esitatud nõuetele. Kahjuks aastaaruannete koostamisel ei viitsita ka seda teha.
Väikestel ettevõtetel on tavaliselt see probleem, et isegi tegevusala pole välja toodud. See võiks küll olla asjaolu, et teada saada millega ettevõte tegeleb. Seaduse järgi on kohustus avalikustada olulised põhiaruannete kirjed lisades detailsemalt. Küsimus mis on olulisus? Minu kogemuse järgi võiks olla lisa tehtud kirjetele, mis on vähemalt 20% bilansimahust või siis kasumiaruandes 20% müügitulust vms.
Uue seaduse valguses ei pea enam mikro ja väike-ettevõtted rahavoogude aruannet koostama. Nüüd me jõuame faasi, kus 1990-ndate alguses otsiti bilansivõimelist raamatupidajat, nüüd otsitakse rahavoo koostamise oskusega raamatupidajaid. Aga miks on rahavoogude aruannet vaja? Seda on juhtimisotsusteks vaja. Järelikult kui pole antud aruannet vaja, siis pole vaja ka juhtimisega tegeleda.
Ameerika taustaga majandusaasta-aruannetes on esikohal rahavoogude aruanne, Soomes jms riikides on kasumiaruanne, Eestis bilanss. Mida see näitab? Ameeriklase jaoks on oluline raha tekitava üksuse välja selgitamine, soomlasel tulu ja kulu vahekord, kuid eestlase jaoks on oluline varaline seis (et kellel on surres kõige rohkem vara :)).
Ka portaalis koostatavad aruanded on paljud nõrga taustaga. Neid vist esitatakse sellepärast, et seadus käsib, aga see, et aruandest kasu ka oleks, sellele ei mõelda. Eesti ärikultuur ei ole tasemel, et otsuseid langetatakse aastaaruande põhjal. See võiks ju riigihangete üheks kriteeriumiks olla, kuid probleemiks kujuneb see, et need kes otsuseid langetavad, ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kui ka ajakirjandus analüüsib mõne ettevõtte majandustulemusi - siis ainult osatakse välja tuua tulu, kasum, muutuste %-d, vahel ka omakapitali suurus. Miks ei analüüsita ettevõtet kui tervikut? Otsitaks seoseid, et mis põhjustas ühe või teise näitaja muutuse. Samas muutuste %-de väljatoomisel tuleb elimineerida erakorralised tehingud, et perioodid oleksid võrreldavad. Kui aastaaruanne on koostatud nõrgalt, siis ei saa ju analüüsi teha.
Üks majandustarkvara müüjatest ütles, et las meie tegeleme raamatupidamisega ettevõtja tegelegu äriga. Kui ettevõtja ei oska aastaaruannet lugeda või "puude taga metsa näha", siis ühel hetkel puuduvad vahendid tegevuse jätkamiseks. Ma ei räägi siin algdokumentide sisestamisest programmi, vaid aastaaruande kui terviku analüüsimises ja seoste nägemises. Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida, kuid kui ka aastaaruande lugemisel ei osata tähelepanu pöörata kasumit mõjuvatele teguritele, siis ei saa ju ka kasum tekkida. Kahjumis olev ettevõte on ju koormaks kogu ühiskonnale.
Millest tulenevad ka nõrgad aastaaruanded? Kui kõik algdokumendid on õigesti sisestatud (võib-olla on kontod vahetuse läinud või pole tehingust õigesti aru saadud), siis ei tohiks aastaaruande portaali sisestamisel ju probleeme esineda. Kuna andmete interpreteerimise üle otsustab inimene, siis paljudes olukordades teeb seda raamatupidaja. Masu ajal läksid töötud mehed Soome ehitajaks (nö "kalevipojad") ja töötud naised hakkasid raamatupidajaks. Paljud raamatupidajad on ka eakad ning vanas kinni, et edasi areneda. Et välja selekteerida terad sõkaldest on vaja eksamit. Aastaaruande peaks siiski kokku panema professionaalse finantstaustaga inimene. Selle tulemusel esineks vähem vigu aastaaruannetes ning aastaaruande esitamise protsess lühem, sh. ka efektiivsem. 9 aastase auditeerimise kogemusega (minu klientide hulgas) on esimesel korral aastaaruanne koostatud nii, et parandama ei peaks umbes 10% aastaaruannetest. Ja umbes 10% tuleb aruanne nii ümber teha, et parandusi on rohkem kui eelnevalt infot. Esineb nii sisulisi kui ka kosmeetilisi parandusi. See on ettevõtjaportaali suur pluss, et saab laadida ka tekste eelnevatest perioodidest. Siis tuleb numbreid muuta ja taas valmis. Põhivara lisa kardetakse seetõttu, et see on ülesse ehitatud jääkmaksumuse põhiselt ning kui ka 1 eurone vahe jääb, siis tuleb 6-7 veateadet. Ja selle vältimiseks, lihtsalt ei tehta põhivara lisa.
Eriti põnevaks läheb raamatupidamine siis kui koostatakse konsolideeritud aruanne. See on aruanne, kus tütarettevõttega koos esitab emaettevõte ühise aruande nii, et omavahelised saldod ja tehingud on välja elimineeritud. Koolides finantshariduse andmisel minu hariduse omandamisel ajal ei olnud sellest juttu. Miks antakse koolis nõrgal tasemel finantsharidust, sellest tuleviku blogis? See kui raamatupidaja oskab kokku panna konsolideeritud aruande, mis on ka auditeeritud, siis see on omaette tase ja neid raamatupidajaid peab oskama hinnata.
Raamatupidamise tegemisel on ettevõtte juhil kolm võimalust: teha ise, palgata raamatupidaja või osta teenust sisse.
Ise tegemisel on see oht, et pruugi seoseid näha ja kõiki tehinguid õigesti kajastada.
Teiseks võimaluseks on raamatupidaja leidmine. Raamatupidaja palkamisel on mikro ja väike-ettevõtjal probleem palgafond leidmine. Kui raamatupidaja annaks piisavalt infot juhtimisotsusteks ettevõtte juhile / omanikule, siis raamatupidaja õigustab end ja teeniks enda nõuannetega töötasu välja.
Kolmandaks variandiks on teenuse sisse-ostmine. Paljud teevad siinjuures valiku langetamisel vea sellega, et tuginetakse hinnale - odavalt saab. 20EUR kuus võib odav tunduda, kuid raamatupidamise kvaliteeti sellega ei taga. Samas mõte, et raamatupidaja = tark inimene, ei kehti iga raamatupidaja juures. Üheks valiku kriteeriumiks on teenust osutava ettevõtte aastaaruannet näha küsida. Kui sealt on näha, et ettevõte vaevleb likviiduskriisis (st. raha ei ole), siis raamatupidamist tehakse seetõttu, et raha saada. See inimene ei ole võimeline juhtimisotsusteks head nõud andma. Aastaaruande küsida soovimisel saab teada ka millal raamatupidamise ettevõttel on ise aastaaruanne esitatud. Kui aastaaruanne on esitatud hilinemisega või üldse esitamata, siis teadke, et üldjuhul hakkavad aastaaruannete koostamised viibima. Raamatupidaja on endale võtnud kliente selleks et palgatöötajana endale raha teenida, mitte osutada ettevõtjana professionaalset teenust. Samas ei tohiks finantsteenuse osutajal olla ka maksuvõlga. Lisaks võib ju ka küsida CV-d näha, veendumaks kogemustes ja haridustasemes. Finantsteenuse osutaja peab olema eeskujuks, mitte sabassörkija.
Kõige eeltoodu kinnituseks iseenda vastavuses kogemustele ja teadmistele on MTÜ MiSiMe, RL Consult OÜ ja Nostrum Capital OÜ aastaaruanded tänase seisuga esitatud ning täiendavat infot finantsteenuse ostamisel saab koduleheküljelt www.rlconsult.ee.
Kuvatud on postitused sildiga Kasum. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kasum. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 29. veebruar 2016
teisipäev, 6. jaanuar 2015
Inimesed arvavad rohkem kui nad teavad
Antud kirjutiseks andis ajendi detsembrikuu Äripäevas ilmunud Lasse Lehise artikkel "Inimesed arvavad maksudest rohkem, kui nad teavad". Peamine sisu oli ettevõtte tulumaksu taastamine. Siin tõstatus teema, et välisettevõtted viivad raha välja, ilma tulumaksu maksmata. Toetan antud artikli peamist küsimust: mismoodi pangad tulu välja viivad. Kas keegi on näinud, kui palju, kus, mis kuupäeval, mis summas? Mina ise audiiteerimise valdkonnas töötades - ei oska ka sellele vastata, aga paljud arvavad, et nad oskavad (väikeettevõtjad, tavainimesed). Üks võimalus raha välja viia on aktsiakapitali vähendamine. Maksuvabalt saab välja viia raha, mis on omakapitali kunagi ülekurssi või aktsiakapitali suurendamiseks sisse käidud. See juhtus siis kui oli vaja välisettevõtete käes olevate ettevõtete kapitaliseerituse taset tõsta. Nüüd kui on ettevõtted üles ehitatud viiakse antud raha riigist välja - seda on vaja muudeks investeeringutest emaettevõttel. Kas tõesti on poliitikud ja inimesed lühinägelikud või kadedad antud protsessi peale. Topeltmaksustamise vältimisest ollakse kuuldud??? Kokkuvõttes ka mina olen ettevõtte tulumaksu taastamise vastu...
Miinimumpalga tõstmisest. Ükskõik kas see on siis 700 euroni või 1000 euroni. Poliitikud tulge mõistusele. Elu ei seisne ainult Tallinnas. Need ettevõtjad / arvamusliidrid, kes ka toetavad antud mõttekäiku - nende elatustase on nii kõrge, et nemad ei ela enam palgast, vaid dividendidest vms sissetulekuallikatest. Nende populaarsus kasvab läbi populismi. Võtame nt Valgamaa keskmise töötasu. Ning vaatame siis, mis valdkonna ettevõtted on maakonnas esindatud - mööbel, lihatootmine, õmblusettevõtted. NB! Kõik need ettevõtted sõltuvad väliskapitalist. Mida investor siit otsib - odavat tööjõudu? Tööjõukulu kahekordistamine ei ole just kõige ahvatlevam pakkumine investorile. Mina isiklikult usun, et investor oleks nõus kõrgemat palka maksma, kui tal oleks eriala spetsialiste võtta. Kahjuks on ainult lihttöölised - keda on vaja koolitada ning kelle eneseusk on madal. Ja kas selle palgatõusuga efektiivsus kasvab - alguses kestab ehk 3-4 kuud (ning siis töötaja harjub ära ning hakkab nõudma rohkem) ja siis teeb töötaja ikka samas mahus ja kvaliteediga, mis ta seniajani teinud on (kuid nüüd juba häälekamalt nõudes, sest miinimupalk ju tõusis)? Enne valimisi on populism küll õigel kohal, kuid soovidega võiks siiski natuke realistlikum olla. Samuti kui praegu on töötasude vahekord, et miinimupalk on 400€ ja keskmine palk 1000€ (vahe 2,5 korda). Kui tõsta miinimupalk 1000 euroni, kas siis see spetsialist, kes praegu teenib 1000€, hakkab saama 2500 €. Küsimus, kuidas hoida motivatsiooni inimesel, kes praegu teenib 2,5 korda rohkem kui miinimupalga saaja.
Kütuse hinnast. Nafta hind sõltub mitmest tegurist: loodusjõud, OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Ühendus), spekulandid, nafta varude olemasolu, vabade tootmisvõimsuste olemasolu hankivas ja töötlevas naftatööstuses, nafta kui vara portfellis (investeeringud), alternatiivenergia, suurte majanduste (Hiina, USA) struktuur ja nõudlus kütuste järele. Kuna kütuse hind Eesti tanklates sõltub maailmaturu hinnast (moodustab 40-50% lõpphinnast), aktsiisist, käibemaksust ja kütuse müüja marginaalist, siis oluline tegur on ka valuuta risk. Inimesed arvavadki, et kui maailmaturu hind kukub peaks sama palju ka tanklas kütuse hind kukkuma. Vale. Maailmaturu hind on ju dollarites, aga tanklas kütuse hind on eurodes. Kuna euro nõrgeneb dollari suhtes, siis sellest tulenebki väiksem kütuse langus kui maailmaturul. Samuti toimub ostmine väga suurtes kogustes (Eesti kogused on maailma mastaabis marginaalsed), mistõttu võib vana partii olla kallima hinnaga, kui uus partii peale tuleb. Ennem tuleb varasem kogus maha müüa.
Need kolm teemat on praegu ühiskonnas aktuaalsed ning püüdsin majandusinimesena lahti seletada need oma nägemuse seisukohalt. Oluline rõhk on võrdlusel: arvamus vs teadmine / faktid. Kui ka mul isiklikult eriala spetsialistina on raske neile küsimustele vastuseid leida, siis kuidas seda saavad teha poliitikud või tavainimesed.
Miinimumpalga tõstmisest. Ükskõik kas see on siis 700 euroni või 1000 euroni. Poliitikud tulge mõistusele. Elu ei seisne ainult Tallinnas. Need ettevõtjad / arvamusliidrid, kes ka toetavad antud mõttekäiku - nende elatustase on nii kõrge, et nemad ei ela enam palgast, vaid dividendidest vms sissetulekuallikatest. Nende populaarsus kasvab läbi populismi. Võtame nt Valgamaa keskmise töötasu. Ning vaatame siis, mis valdkonna ettevõtted on maakonnas esindatud - mööbel, lihatootmine, õmblusettevõtted. NB! Kõik need ettevõtted sõltuvad väliskapitalist. Mida investor siit otsib - odavat tööjõudu? Tööjõukulu kahekordistamine ei ole just kõige ahvatlevam pakkumine investorile. Mina isiklikult usun, et investor oleks nõus kõrgemat palka maksma, kui tal oleks eriala spetsialiste võtta. Kahjuks on ainult lihttöölised - keda on vaja koolitada ning kelle eneseusk on madal. Ja kas selle palgatõusuga efektiivsus kasvab - alguses kestab ehk 3-4 kuud (ning siis töötaja harjub ära ning hakkab nõudma rohkem) ja siis teeb töötaja ikka samas mahus ja kvaliteediga, mis ta seniajani teinud on (kuid nüüd juba häälekamalt nõudes, sest miinimupalk ju tõusis)? Enne valimisi on populism küll õigel kohal, kuid soovidega võiks siiski natuke realistlikum olla. Samuti kui praegu on töötasude vahekord, et miinimupalk on 400€ ja keskmine palk 1000€ (vahe 2,5 korda). Kui tõsta miinimupalk 1000 euroni, kas siis see spetsialist, kes praegu teenib 1000€, hakkab saama 2500 €. Küsimus, kuidas hoida motivatsiooni inimesel, kes praegu teenib 2,5 korda rohkem kui miinimupalga saaja.
Kütuse hinnast. Nafta hind sõltub mitmest tegurist: loodusjõud, OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Ühendus), spekulandid, nafta varude olemasolu, vabade tootmisvõimsuste olemasolu hankivas ja töötlevas naftatööstuses, nafta kui vara portfellis (investeeringud), alternatiivenergia, suurte majanduste (Hiina, USA) struktuur ja nõudlus kütuste järele. Kuna kütuse hind Eesti tanklates sõltub maailmaturu hinnast (moodustab 40-50% lõpphinnast), aktsiisist, käibemaksust ja kütuse müüja marginaalist, siis oluline tegur on ka valuuta risk. Inimesed arvavadki, et kui maailmaturu hind kukub peaks sama palju ka tanklas kütuse hind kukkuma. Vale. Maailmaturu hind on ju dollarites, aga tanklas kütuse hind on eurodes. Kuna euro nõrgeneb dollari suhtes, siis sellest tulenebki väiksem kütuse langus kui maailmaturul. Samuti toimub ostmine väga suurtes kogustes (Eesti kogused on maailma mastaabis marginaalsed), mistõttu võib vana partii olla kallima hinnaga, kui uus partii peale tuleb. Ennem tuleb varasem kogus maha müüa.
Need kolm teemat on praegu ühiskonnas aktuaalsed ning püüdsin majandusinimesena lahti seletada need oma nägemuse seisukohalt. Oluline rõhk on võrdlusel: arvamus vs teadmine / faktid. Kui ka mul isiklikult eriala spetsialistina on raske neile küsimustele vastuseid leida, siis kuidas seda saavad teha poliitikud või tavainimesed.
pühapäev, 2. november 2014
Minu rahandusliku seisu ambitsioon
Ambitsioon - termin, mis peaks silmad särama panema. See on midagi, et iga päev oleks eelmisest parem... Kas see on võimalik ka finantsmaailmas? Minu hinnangul on see võimalik.
Esmalt raha on üks võimu liike, mis annab inimesele kindlustunde ja võimaluse eneseteostuseks. Kindlustunne aitab hoida eemale hirmudest. Hirmu tekitab teadmatus, ebapiisavad teadmised, negatiivsed kogemused. Kuidas saada siis hirmust lahti? Kindlasti on siin mitmeid võimalusi, kuid iseenda kogemus on kõige parem õpetaja. Üks tee, millest alustada on seada endale finantsiline eesmärk ning hakata selle poole püüdlema.
Mul tekkis investeerimise soov peale seda kui esimesest töötasust hakkas tekkima ülejääk ning ei soovinud seda niisama ära kulutada, sest asjade omamises ning hetke emotsioonide rahuldamises ju ei peitu õnn. Üks esimesi investeeringuid oli mul 13% intressiga tähtajaline hoius (aasta 1998). Antud raha sain õppelaenust. Praegu sellist intressi riskivabalt lähiajal panganduses ei maksta. Inimesel hakkab kindlustunne tekkima, siis kui töötasust hakkab tekkima ülejääk, investeeringutest on tekkinud tulu, enda loodud ettevõte toodab kasumit. Töötasust hakkab ülejääk tekkima, siis kui kõigepealt maksta iseendale. See on minu arvates üks parimaid soovitusi kindlustunde loomisel. Kusjuures see on võimalik iga sissetuleku juures. Inimesed on loonud endale illusiooni, et alla riigi keskmise palga ei ole võimalik investeerida. On küll, kui väga tahta ning ahvatlustele mitte alla anda.
Enne investeerimise alustamist peaks iseendale (perele) eelarve koostama ning läbi selle leidma oma püsi- ja muutuvkulude osatähtsuse / proportsiooni. Püsikulud on peamiselt kommunaalkulud, toit, transport, riided, (laen). Muutuvkulud on peamiselt sellised kulud, mida võid teha ilma, et elatustase kannataks - minu jaoks kuuluvad siia meelelahutus, kingitused, reisimine, raamatud, väljas söömine, paremad riided kui igapäevaselt vaja läheks jne.
3 kriteeriumit, millest olen ma lähtunud investeerimisel. Need kriteeriumid on aidanud mul püstitada finantsalaseid eesmärke.
Esimeseks kriteeriumiks on inimese puhasväärtus, mis leitakse valemiga: aasta sissetulek x vanus / 10. Aasta sissetulekus tuleb arvesse võtta bruto töötasu, intressid, püsitoetused, dividendid jms. See peaks olema inimese varanduslik puhasväärtus, st. netovara (raha pangakontol + kinnisvara + väärtuslik käibevara miinus laenukohustused). Maja ja korteri turuväärtus ei ole üks ühele hinnatav varanduslikus koosseisus, sest kusagil peab inimene ju ka edasi elama, kui praegune elukoht maha müüa.
Valemi mõte on selles, et vähemalt 10% inimese sissetulekust võiks moodustada säästud. Isiklikust kogemusest võin öelda, et sellise tempoga kogudes olete saavutanud väga hea harjumuse, kuid mitte piisava, et koguda piisav summa kindlustunde saavutamiseks. Seda eeltõttu sellepärast, et tavaliselt kuni 20 eluaastani pole inimesed säästmisega tegelenud ja see investeerimisfond on vaja tagant järgi koguda.
Valemiga leitav vastav investeerimisfondi maht on alustamiseks piisav, et tekitada endas kindlustunne finantsmaailmas ja igapäeva elus. Näiteks 1000€ bruto kuutasu 25 a inimesel, peaks netovarade väärtus olema 30 000 €, aga 30 aastaselt juba 36 000 €.
Teiseks kriteeriumiks on mul olla SEB Panga kuldklient - selleks on vaja täita üks kahest kriteeriumist: omada vähemalt 1250€ neto sissetulekut või siis 40 000 € finantsinvesteeringuid SEB Pangas. Kuna esimene tingimus on mul täidetud, kuid see võib-olla ebakindel, tuleb püüelda teise kriteeriumi (varade maht) poole.
Finantskindlusetunde saamiseks on kolmanda kriteeriumiks on vaja teada enda püsivkulude mahtu kuus. See tuleks korrutada 150-ga. Antud summa teadliku investeerimise korral teenib finantstulu, mis katab kuu püsivkulud. Näiteks 500 € kuu püsivkulude juures on juba teadliku investeerimise juures summalt 75 000 € (500 € x 150) teenida 500 € tulu kuus.
Need olid praegu minu 3 kriteeriumit, mis aitavat mul püüelda finantsvabaduse poole. Minu hinnangul esimeses kriteeriumis toodud puhasväärtuse mõõtühikust hakkab Eestis keskklass (inimesed kel on varandust rohkem kui enese puhasväärtus). See on minu arvates üsna objektiivne kriteerium. Täpsemalt oma investeerimisportfellist mõnes oma tuleviku sissekandes.
Esmalt raha on üks võimu liike, mis annab inimesele kindlustunde ja võimaluse eneseteostuseks. Kindlustunne aitab hoida eemale hirmudest. Hirmu tekitab teadmatus, ebapiisavad teadmised, negatiivsed kogemused. Kuidas saada siis hirmust lahti? Kindlasti on siin mitmeid võimalusi, kuid iseenda kogemus on kõige parem õpetaja. Üks tee, millest alustada on seada endale finantsiline eesmärk ning hakata selle poole püüdlema.
Mul tekkis investeerimise soov peale seda kui esimesest töötasust hakkas tekkima ülejääk ning ei soovinud seda niisama ära kulutada, sest asjade omamises ning hetke emotsioonide rahuldamises ju ei peitu õnn. Üks esimesi investeeringuid oli mul 13% intressiga tähtajaline hoius (aasta 1998). Antud raha sain õppelaenust. Praegu sellist intressi riskivabalt lähiajal panganduses ei maksta. Inimesel hakkab kindlustunne tekkima, siis kui töötasust hakkab tekkima ülejääk, investeeringutest on tekkinud tulu, enda loodud ettevõte toodab kasumit. Töötasust hakkab ülejääk tekkima, siis kui kõigepealt maksta iseendale. See on minu arvates üks parimaid soovitusi kindlustunde loomisel. Kusjuures see on võimalik iga sissetuleku juures. Inimesed on loonud endale illusiooni, et alla riigi keskmise palga ei ole võimalik investeerida. On küll, kui väga tahta ning ahvatlustele mitte alla anda.
Enne investeerimise alustamist peaks iseendale (perele) eelarve koostama ning läbi selle leidma oma püsi- ja muutuvkulude osatähtsuse / proportsiooni. Püsikulud on peamiselt kommunaalkulud, toit, transport, riided, (laen). Muutuvkulud on peamiselt sellised kulud, mida võid teha ilma, et elatustase kannataks - minu jaoks kuuluvad siia meelelahutus, kingitused, reisimine, raamatud, väljas söömine, paremad riided kui igapäevaselt vaja läheks jne.
3 kriteeriumit, millest olen ma lähtunud investeerimisel. Need kriteeriumid on aidanud mul püstitada finantsalaseid eesmärke.
Esimeseks kriteeriumiks on inimese puhasväärtus, mis leitakse valemiga: aasta sissetulek x vanus / 10. Aasta sissetulekus tuleb arvesse võtta bruto töötasu, intressid, püsitoetused, dividendid jms. See peaks olema inimese varanduslik puhasväärtus, st. netovara (raha pangakontol + kinnisvara + väärtuslik käibevara miinus laenukohustused). Maja ja korteri turuväärtus ei ole üks ühele hinnatav varanduslikus koosseisus, sest kusagil peab inimene ju ka edasi elama, kui praegune elukoht maha müüa.
Valemi mõte on selles, et vähemalt 10% inimese sissetulekust võiks moodustada säästud. Isiklikust kogemusest võin öelda, et sellise tempoga kogudes olete saavutanud väga hea harjumuse, kuid mitte piisava, et koguda piisav summa kindlustunde saavutamiseks. Seda eeltõttu sellepärast, et tavaliselt kuni 20 eluaastani pole inimesed säästmisega tegelenud ja see investeerimisfond on vaja tagant järgi koguda.
Valemiga leitav vastav investeerimisfondi maht on alustamiseks piisav, et tekitada endas kindlustunne finantsmaailmas ja igapäeva elus. Näiteks 1000€ bruto kuutasu 25 a inimesel, peaks netovarade väärtus olema 30 000 €, aga 30 aastaselt juba 36 000 €.
Teiseks kriteeriumiks on mul olla SEB Panga kuldklient - selleks on vaja täita üks kahest kriteeriumist: omada vähemalt 1250€ neto sissetulekut või siis 40 000 € finantsinvesteeringuid SEB Pangas. Kuna esimene tingimus on mul täidetud, kuid see võib-olla ebakindel, tuleb püüelda teise kriteeriumi (varade maht) poole.
Finantskindlusetunde saamiseks on kolmanda kriteeriumiks on vaja teada enda püsivkulude mahtu kuus. See tuleks korrutada 150-ga. Antud summa teadliku investeerimise korral teenib finantstulu, mis katab kuu püsivkulud. Näiteks 500 € kuu püsivkulude juures on juba teadliku investeerimise juures summalt 75 000 € (500 € x 150) teenida 500 € tulu kuus.
Need olid praegu minu 3 kriteeriumit, mis aitavat mul püüelda finantsvabaduse poole. Minu hinnangul esimeses kriteeriumis toodud puhasväärtuse mõõtühikust hakkab Eestis keskklass (inimesed kel on varandust rohkem kui enese puhasväärtus). See on minu arvates üsna objektiivne kriteerium. Täpsemalt oma investeerimisportfellist mõnes oma tuleviku sissekandes.
Tellimine:
Postitused (Atom)