Inimesed arvavad rohkem kui nad teavad

Antud kirjutiseks andis ajendi detsembrikuu Äripäevas ilmunud Lasse Lehise artikkel "Inimesed arvavad maksudest rohkem, kui nad teavad". Peamine sisu oli ettevõtte tulumaksu taastamine. Siin tõstatus teema, et välisettevõtted viivad raha välja, ilma tulumaksu maksmata. Toetan antud artikli peamist küsimust: mismoodi pangad tulu välja viivad. Kas keegi on näinud, kui palju, kus, mis kuupäeval, mis summas? Mina ise audiiteerimise valdkonnas töötades - ei oska ka sellele vastata, aga paljud arvavad, et nad oskavad (väikeettevõtjad, tavainimesed). Üks võimalus raha välja viia on aktsiakapitali vähendamine. Maksuvabalt saab välja viia raha, mis on omakapitali kunagi ülekurssi või aktsiakapitali suurendamiseks sisse käidud. See juhtus siis kui oli vaja välisettevõtete käes olevate ettevõtete kapitaliseerituse taset tõsta. Nüüd kui on ettevõtted üles ehitatud viiakse antud raha riigist välja - seda on vaja muudeks investeeringutest emaettevõttel. Kas tõesti on poliitikud ja inimesed lühinägelikud või kadedad antud protsessi peale. Topeltmaksustamise vältimisest ollakse kuuldud??? Kokkuvõttes ka mina olen ettevõtte tulumaksu taastamise vastu...

Miinimumpalga tõstmisest. Ükskõik kas see on siis 700 euroni või 1000 euroni. Poliitikud tulge mõistusele. Elu ei seisne ainult Tallinnas. Need ettevõtjad / arvamusliidrid, kes ka toetavad antud mõttekäiku - nende elatustase on nii kõrge, et nemad ei ela enam palgast, vaid dividendidest vms sissetulekuallikatest. Nende populaarsus kasvab läbi populismi. Võtame nt Valgamaa keskmise töötasu. Ning vaatame siis, mis valdkonna ettevõtted on maakonnas esindatud - mööbel, lihatootmine, õmblusettevõtted. NB! Kõik need ettevõtted sõltuvad väliskapitalist. Mida investor siit otsib - odavat tööjõudu? Tööjõukulu kahekordistamine ei ole just kõige ahvatlevam pakkumine investorile. Mina isiklikult usun, et investor oleks nõus kõrgemat palka maksma, kui tal oleks eriala spetsialiste võtta. Kahjuks on ainult lihttöölised - keda on vaja koolitada ning kelle eneseusk on madal. Ja kas selle palgatõusuga efektiivsus kasvab - alguses kestab ehk 3-4 kuud (ning siis töötaja harjub ära ning hakkab nõudma rohkem) ja siis teeb töötaja ikka samas mahus ja kvaliteediga, mis ta seniajani teinud on (kuid nüüd juba häälekamalt nõudes, sest miinimupalk ju tõusis)? Enne valimisi on populism küll õigel kohal, kuid soovidega võiks siiski natuke realistlikum olla. Samuti kui praegu on töötasude vahekord, et miinimupalk on 400€ ja keskmine palk 1000€ (vahe 2,5 korda). Kui tõsta miinimupalk 1000 euroni, kas siis see spetsialist, kes praegu teenib 1000€, hakkab saama 2500 €. Küsimus, kuidas hoida motivatsiooni inimesel, kes praegu teenib 2,5 korda rohkem kui miinimupalga saaja.

Kütuse hinnast. Nafta hind sõltub mitmest tegurist: loodusjõud, OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Ühendus), spekulandid, nafta varude olemasolu, vabade tootmisvõimsuste olemasolu hankivas ja töötlevas naftatööstuses, nafta kui vara portfellis (investeeringud), alternatiivenergia, suurte majanduste (Hiina, USA) struktuur ja nõudlus kütuste järele. Kuna kütuse hind Eesti tanklates sõltub maailmaturu hinnast (moodustab 40-50% lõpphinnast), aktsiisist, käibemaksust ja kütuse müüja marginaalist, siis oluline tegur on ka valuuta risk. Inimesed arvavadki, et kui maailmaturu hind kukub peaks sama palju ka tanklas kütuse hind kukkuma. Vale. Maailmaturu hind on ju dollarites, aga tanklas kütuse hind on eurodes. Kuna euro nõrgeneb dollari suhtes, siis sellest tulenebki väiksem kütuse langus kui maailmaturul. Samuti toimub ostmine väga suurtes kogustes (Eesti kogused on maailma mastaabis marginaalsed), mistõttu võib vana partii olla kallima hinnaga, kui uus partii peale tuleb. Ennem tuleb varasem kogus maha müüa.

Need kolm teemat on praegu ühiskonnas aktuaalsed ning püüdsin majandusinimesena lahti seletada need oma nägemuse seisukohalt. Oluline rõhk on võrdlusel:  arvamus vs teadmine / faktid. Kui ka mul isiklikult eriala spetsialistina on raske neile küsimustele vastuseid leida, siis kuidas seda saavad teha poliitikud või tavainimesed.

Võimalus - Valik - Otsus - Vastutus

Tänase blogi tähendus on 4 sõna - järjestikuses ahelas: võimalus, valik, otsus ja vastutus. Kui ahel läheb normaalset rada pidi, siis algab uus ahel uute võimaluste, valikute, otsuste ja vastutustega.

Võimalus on asjaolu, mis on vajalik millegi teostumiseks, millegi toimumise tingimused. Võimalus on eelduseks valiku tegemisel. Lapsepõlvega antakse vanemate poolt hulk võimalusi ellu kaasa - perekonna suhted, kodu hoidmine, hariduse olulisus, sõprade olemasolu, üldteadmised elust, harjumuste kujunemine. Need kõik mõjutavad meie võimalusi. Kaugel "kükametsas" elades on olulised puhas õhk, vaikus, linnulaul. Kuid miski jääb puudu. Linnas elades on rutt, töö, asjatoimetused. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad plussid ja miinused. Samuti on erinevad võimalused nii väike linnas elades kui ka suurlinnas toimetades. Üks on aga kindel - suuremas linnas on võimalusi rohkem valikute tegemiseks.

 Valik on väljavalimine teatud hulgast või mitme võimaluse korral. Valiku langetamisel valitakse välja üks tee. Peale valiku langetamist on teised valikud muutunud, st. esialgne olukord ei ole enam endine. Kõik on pidevas liikumises. Tuleb osata langetada valikuid. Olukorda kontrollides, peame tundma, et meil on võimu, et teha valikuid. Palju aitab sellele kaasa lapsepõlve kasvatus. Mis vahel võib paljud valikud langetada Sinu eest? Nt. vanuseliselt perekonna loomine, suhtumine rahasse, sõprade valik, töövõime. Valikut aitab langetada ka iseenda ja teiste kogemus. Teisi kuulates on oluline vahet teha arvamusel ja nõuandel. Sellest oli juttu ühes eelmises blogis. Üldjuhul nõuande kuulda võtmine aitab kergendada valikute tegemist. Samuti kergendavad valikute tegemist ahvatlused, kuid läbi selle on võimalik kasvatada endas iseloomu, mitte valida kergemat teed. Õnnelik on inimene, kes saab valikud ise langetada, mitte teised ega elu ei langeta Sinu eest valikuid. Kui meil on liiga palju valikuid, ei vali me üldse midagi. Aga kui meil pole üldse valikuid, kaotame motivatsiooni. Parim olukord on siis, kui saab valida kolme või nelja võimaluse hulgast.

Otsus on tulemus, milleni jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist; valiku langetamine. Iga otsusega kaasneb risk. Otsus kas ahendab või suurendab tuleviku valikuid ja võimalusi. Otsus on valiku langetamisel i-le punkti panek. Peale otsuse langetamist on võimalik otsust muuta, kuid olukord enam pole enam see, mis esmase otsuse langetamisel. Me võime langetada sarnase otsuse, kuid samasugust otsust me enam langetada ei saa. Saatus võib anda meile võimaluse otsust leevendada või siis võimendada seda. Vaba on inimene, kes saab langetada ise otsuseid, mitte et teised seda Sinu eest teevad. Siiski otsus elama hakata on igaühe enda kätes. See käib nii töö, puhkuse, finantsvabaduse, pere jms. kohta.

Vastutus on kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine, enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru andmine. Kui küsitakse, miks ühel läheb paremini kui teisel, siis see on paljuski tingitud vastutusest, mis inimene võtab. Vastutuse suurus sõltub eelnevalt kirjutatud võimalustest, valikutest ja otsustest. Oma elu eest vastutamine aitab elu kontrollida ja valmistada ennast ootamatuste eest. Mille eest saab vastutada? Peamiselt saab igaüks vastutada oma valikute eest. Näiteks koolis käimine, ülikoolis eriala valik, pere loomine, töö valik ja selle tegemine, finantsvabadus. Kõige selle eest saab vastutada. Kui inimene hakkab oma valikutes süüdistama teisi, siis ta ei vastuta ju oma elu ees. 

Kui vastutus on muutunud iseloomu omaduseks, siis tekivad uuel tasemel uued võimalused ning ring hakkab otsast peale. Iseenda elu eest vastutavad inimesed saavad nautida iseenese poolt esilekutsutud võimalusi. Ilma vastutust võtmata langevad ära paljud võimalused ning elu hakkab ise inimesele võimalusi pakkuma, kuid need ei pruugi olla enam need, mis inimene ise sooviks. 

Mõelgem siis ahela: võimalus - valik - otsus - vastutus peale. Paljuski saab inimene ise selles ahelas ära teha.

Nõuanne versus Arvamus

Antud teema tuli päevakorda elu eesmärkide püstitamisel ning seda nii enda kui ka enda tutvusringkonna puhul. Seda töös ja isiklikus elus.

Mis neil siis vahet, kuigi esmapilgul võiks nende vahele "=" märgi panna. 

Nõuanne on nõuandmine, nõustamine, õpetus.  Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Need definitsioonid on võetud Eesti keele seletavast sõnaraamatust. 
Igapäevaelus suheldes jääb mulle küll mulje, et paljud ajavad need 2 definitsiooni omavahel segamini või siis keegi avaldab arvamust, mida võetakse nõuande pähe. Miks siis eluvalikud teevad osa inimesi õnnelikuks ja osasid mitte? Sest kedagi peetakse nõuandjaks, kuigi ta lihtsalt avaldab oma arvamust. Minu jaoks saab nõuandjaks olla inimene, kes nõuandvas valdkonnas on tegusid teinud või on tal selles valdkonnas kord majas, st. praktiline ja teoreetiline ettevalmistus. Kui antud eeldus täidetud ei ole, siis avaldatakse ainult arvamust. Arvamus võib olla asjalik, kuid võib olla ka teemal "naised saunas rääkisid". Samuti on oht, et nõuande andmisel ei pruugita nõuandvas valdkonnas kõiki nüansse avaldada ning poolikult või osaliselt antud valdkonnas otsuseid vastu võttes ei pruugita lõppeesmärgini jõuda.

Toon mõned näited:
1. Pangas töötavad nõustajad - nad annavad Sulle edasi neid teadmisi, mis neile on koolitus(t)el õpetatud. Nad ju tegelikult avaldavad arvamust, mitte ei anna nõuannet. Nõuannet saavad nad siis anda, kui neil endal on pangalaen, investeerimisportfell vms., st. elukogemus antud valdkonnas. Tähtis on, et finantsvaldkonnas oleks neil kord majas. Raha valdkonnas üldiselt on elus lihtsam hakkama saada nõuandjaid järgides kui arvamusavaldajate arvamusi kuulates. Mina isiklikult olen suure sammu astunud finantsvaldkonnas nõuandja rolli poole liikudes.

2. Perekonna teemadel näiteks saan mina ainult arvamust avaldada, sest mul pole naist ja lapsi, st. perekonda. Ma ei saa antud valdkonnas praegusel eluetapil nõuandja olla.

3. Miks hariduse (nii põhi, kesk, kutse, kõrg) kvaliteet nõrk on? Õpetajad, kes lastele tunde annavad, on paljud jäänud oma erialale väga pikaks ajaks truuks jäänud - eriala koolituse (st. seos teiste valdkondadega) tähtsus on tagaplaanil, praktiline kogemus kas puudub või on minimaalne. Seda on ajendanud hea läbisaamine kooli juhtkonnaga ning mugavustsooni laskumine. Õpilasele ei suudeta ainet põnevaks muuta või siis jäetakse nii karm mulje (õpetaja karmus - oma õppeaine on kõige tähtsam, õppeaine igavus või õppeaine mahukus) õppeainest, et lapsed kas ei taha õppida või neil tekib hirm. Hirmuga ei saa kahjuks õpilane iseseisvalt ise hakkama. Selle jaoks on vaja kooli, kodu ja ühiskonna toetust ja koostööd.
Mõnede näidetena olen isiklikud kogenud vene keele õppimist põhi- ja keskkoolis ning raamatupidamise õppimist ülikoolis. Veel ühe näitena toon riigieksamitulemused koolides, mille kohta koostatakse edetabeleid ja palju koolijuhid ei nõustu sellega. Jah arvesse tuleb võtta ka kooli üldist keskkonda, kuid õpetamiselt ei tehta viga kooli viimases 12. klassis, vaid õpetamises on viga tehtud 5.- 7. klassis.

4. Neljandaks näiteks tooksin avaliku ja erasektori koostööd. Miks nende koostöö ei toimi siis. Toon näite 3 Kagu-Eesti maakondade baasil. Kohalike omavalitsusi juhivad parteilise kuuluvusega inimesed on minimaalselt või pole üldse töötanud erasektoris (majanduse mootor). Vabandan kui kellegile teen liiga. Paljud on valitud alatest 199o-ndate algusest kohalikesse volikogudesse, tulnud ülikooli pingist ja saanud parteiliselt koha või on töötanud eluaeg avalikus sektoris. Nad oskavad riigi poolt antavat raha ümber jagada, kuid unustavad selle, kuidas raha riigi (kohalikku) eelarvesse saab. 2014.a. oktoobrikuust kui Maksu ja Tolliamet avalikustas maakondade viisi palju makse riigieelarvesse makstakse, siis 3 Kagu-Eesti maakonna osatähtsus on alla 5%. Ma ei ütleks, et regionaalpoliitika oleks aastaid vilets olnud, vaid omavalitsuste juhtide otsused ei põhine baasväärtustele, vaid kitsa ringkonna heaolule. Kui Valga maakonna suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis see ei ole regionaalpoliitiline viga, vaid maakonna juhtimise puudujääk viimase 20 aasta jooksul. 
Nüüdseks, et parandada mahajäämust muu Eestiga peab jõuga regionaalpoliitilsed otsused vastu võtma (AS Eesti Post, AS Swedbank, Rail Baltica ei ole peamised hoovad regionaalpoliitikas).
Miks erasektor, siis avaliku sektoriga koostööd ei tee? Üks peamistest põhjustest on teineteise mitte mõistmine ja ainult arvamuste avaldamine. Puudub konstruktiivne mõtete vahetamine ja ideede realiseerimine. Nõuandjaid on avalikus sektoris vähevõitu :(

Antud teema lõppu üks mõte: Selgelt oleks vaja rohkem inimesi, kes suudavad ise midagi reaalselt ära teha, mitte ei kommenteeri oma vabast ajast seda, mida teised teevad. (Madis Raaper). Eks see mõte annab ülevaate arvajatest ja nõuandjatest.

Antud peatüki (nõuanne vs arvamus) mõju ulatub ka järgmistesse blogi sissekannetesse.