Kohtumine tippjuhiga

Sai käidud Tartu Linnavalitsuse koolitusel Juhilt Juhile. Esinejaks Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm (vanus 42!). Minu austus selle mehe ees. Eesti on niivõrd väike riik, et selle suurusjärguga tippjuhte tuleb hoida. Jah ma tean, et asendamatuid ei ole, kuid need tegevused, mis on toimunud maksude kogumises ja mis on tulevikus toimumas Eesti riigi ainsas "tuluasutuses" on väärtus omaette. Ma tean, et antud asutuse juhile on ühiskonna poolt rohkem etteheiteid või näpuga näitamist kui poolehoidu. Inimesed ärge ajage segi maksupoliitikat ja efektiivset juhtimist. Esimest toodavad poliitikud, keda rahvas on valinud ning efektiivset maksukogumist ja asutuse juhtimist viib ellu Marek Helm.

Selle mehe kuulamine (1500 töötajaga asutus) juhina ja maksude kogumise visionärina paneb tõesti mõtlema miks poliitikud nö loobivad kaikaid kodaratesse maksude kogumisel. Pean siinkohal silmas aktsiisitõuse, sotsiaalmaksulae mittekehtestamist, sõiduautode kontrolle ja maksustamist, töötuskindlustusmakse määrade säilitamist. Populismiga tarka riiki ei juhita - ükskord kukub see kokku. Mulle meeldis see, et Marek Helm oskab oma töötajaid hoida ja nende eest seista. Samuti on asutuse juhtimisskeemi lihtsaks viinud ning töötab koos oma töötajatega, mitte pole eraldunud eraldi kabinetti.

Täpsustavalt olgu öeldud, et Eesti 100 000 ettevõttest maksab 90% maksudest 5000 ettevõtet. Miks ei võiks riik neid hoida ja mõelda, kuidas neil 5000 ettevõttel parem oleks, mitte kuidas ülejäänud 95 000 ettevõtte käest 10% maksutuludest kätte saada selleks, et nö populistlikke otsuseid teha. Või siis otsida võimalusi uute investeeringute riiki tulekuks. Ettevõtlusministri sotsiaalmajade ja riikliku panga asutamine ei aita just sellele ju kaasa (tegemist on populismiga). Füüsiliste isikute tasandile minnes, siis 20% kõrgema palga saajatest maksab 80% maksutuludest. Regionaalpoliitiliselt kuidas teha nii, et need 20% maksumaksjatest jaguneksid üle Eesti, mitte ainult Tallinnasse või Tartusse. Ei saa, sest äärealadel on kõige suurem tööandja kohalik omavalitsus, kes röövib suure osa maksutulust. Marek Helmi juhitud Maksu- ja Tolliametis on lisaks peadirektorile oktoobri algusest 1 asetäitja. Väiksemates omavalitsustes on linnapea / vallavanem ja 1 aselinnapea / asevallavanem. Suuremates omavalitsustes on linnapea / vallavanema asetäitjaid 2-5. Haldusreform peab käima mitte omavalitsusi piiride pidi, vaid eesmärkides ja asutusi juhtides. Ei saa, et omavalitsuses viiakse avalikke teenuseid ellu poliitilisi vaateid pidi - kui on tulekahju, siis sellele ei ole silti küljes, et mis partei selle tekitas. Inimestel on riiki vaja, mitte riigil inimesi. Samas paljud asutuste juhid on politiliseeritud kohalikul tasandil. Seega ei anna praegune haldusreform tegelikku kasu. Asutuse juhil peab olema nii suur usalduskrediit, et tal ei ole vaja aru anda kohalikus omavalitsuse keskastmejuhile, vaid tippjuhile. Omavalitsuse tasandil toimuksid tegevused efektiivsemalt kui ei kuulutaks parteidesse ja viiakse ellu kogukondlikke otsuseid. Volikogu võiks ainsana jääda poliitiliseks.

Huvitav vaatenurk kohtumisel. Finantsvaldkond on konservatiivne valdkond ja siin palju baseerub usaldusel. Usaldust on raske teenida, kuid kerge kaotada. Maksu- ja Tolliamet on riigi asutustest usaldusindeksi alusel 4-5 kohal 79%-ga. Erakonnad ja peaminister on 30-33% toetusega viimased. Siit tekkis küsimus, et miks antakse usaldusväärse asutuse poolt kogutud maksud ümberjagamiseks ebapopulaarsetele poliitikutele.

Üks oluline osakond, mis Maksu- ja Tolliametis ei ole, kuid kohalikud omavalitsused õigustavad - arenguosakond. See on EAS-s kohalike Arenduskeskuste näol, Maavalitsustes on arenguosakonnad, Kohalikes omavalitsustes on arenguametid. Milleks? EAS-st saan ma riiklikul tasandil veel aru, et jagatakse Euroopa Liidu toetusi, kuid riiklikul tasandil muudel tasandil aru ei saa - lihtsalt arengukava koostada selle jaoks, et riiklikul tasandil ette määratud raha ümber jagada ja iga-aastaselt arengukavasid koostada ning seda veel ebaefektiivselt teha... Siin piisab ju riigis peaministri juures olevas nõukogust, kes riiklikul tasandil suudaksid Eesti suuruse riigi arengusuundumused 10-20-30 aasta perspektiivis paika panna (või siis ettevõtlusministri töövaldkond - või nimetage minister ümber arenguministriks).Ettevõtlusminister ei saa sekkuda riigiga majandusse - konkurentsi rikkumine. Samas parvlaevaliikluse, lennuliikluse korralduse ja kaitsekulutuste juures raha ei loeta. Miks panna Maksu- ja Tolliameti juhile täiendavate maksude kogumise kohustusi, kui midagi asjalikku tehtud ei saa. Kohaliku tasandi arenguosakondadega olen kursis oma eelnevas töökogemuses Valga linnas 7 aasta jooksul. Puutusin kokku nii Valgamaa Arenguagentuuri, Valga Maavalitsuse arenguosakonna kui ka Valga Linnavalitsuse Arenguametiga. Ääremaastumisega läbi arengukavade ei suudeta nii kui nii võidelda.

Maksu- ja Tolliameti funktsioon on võtta vastu raha, mis talle maksumaksjate poolt antakse, mitte raha ei korjata kokku. Olen nõus Marek Helmiga selles fraasis. See on visionäri mõte. Maksu- ja Tolliamet on ettevõtja koostööpartner, mitte karistusorgan. Sama on riikliku turvalisusega või meditsiiniga. Miljoneid investeerida tehnikasse või kallisse tehnikasse, et õigustada asutuse olemasolu (vahel toimub võidurelvastumine), siis sellise investeeringu efektiivsus on kaheldav - pigem investeerida eritehnikasse, eriala spetsialistidesse (reaalselt valdkonnaga kokkupuutuvatesse isikutesse), tavainimeste mõttemaailma.

Maksu- ja Tolliamet koostöö ettevõtetega taandub tulevikus sellele, et ettevõtjal lastakse põhitegevusega tegeleda ning kasumit teenida. Maksude tasumine peab toimuma nö. möödaminnes. See toimuks ühe lahendusena läbi maksekorralduse pangas ja pärast e-arve järgi saab töötasu maksusid tasuda (deklaratsiooni koostab Maksu- ja Tolliamet ise) on tõesti mõtteviisi muutus ning mina finantsinimesena toetan seda.

Marek Helm jättis väga sümpaatse mulje ja kui kellegil on võimalus minna kuulama mõne riigiasutuse juhi sõnavõtte, siis soovitan soojalt. Osa repliike jäi siin lahti kirjutamata, kuid teadke need olid kuulamist ja kaasamõtlemist väärt. Riigijuhid, ajakirjandus ja need 95 000 ettevõtjat, kes maksavad 10% maksudest võiksid aru saada, et inimest tuleb hinnata siis kui ta ametis on, mitte siis kui ta on ametist lahkunud. Seega edu Maksu- ja Tolliameti juhile asutuse visioonide elluviimisel. Minu toetusele võib Marek Helm loota.

Nõuanne versus Arvamus

Antud teema tuli päevakorda elu eesmärkide püstitamisel ning seda nii enda kui ka enda tutvusringkonna puhul. Seda töös ja isiklikus elus.

Mis neil siis vahet, kuigi esmapilgul võiks nende vahele "=" märgi panna. 

Nõuanne on nõuandmine, nõustamine, õpetus.  Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Need definitsioonid on võetud Eesti keele seletavast sõnaraamatust. 
Igapäevaelus suheldes jääb mulle küll mulje, et paljud ajavad need 2 definitsiooni omavahel segamini või siis keegi avaldab arvamust, mida võetakse nõuande pähe. Miks siis eluvalikud teevad osa inimesi õnnelikuks ja osasid mitte? Sest kedagi peetakse nõuandjaks, kuigi ta lihtsalt avaldab oma arvamust. Minu jaoks saab nõuandjaks olla inimene, kes nõuandvas valdkonnas on tegusid teinud või on tal selles valdkonnas kord majas, st. praktiline ja teoreetiline ettevalmistus. Kui antud eeldus täidetud ei ole, siis avaldatakse ainult arvamust. Arvamus võib olla asjalik, kuid võib olla ka teemal "naised saunas rääkisid". Samuti on oht, et nõuande andmisel ei pruugita nõuandvas valdkonnas kõiki nüansse avaldada ning poolikult või osaliselt antud valdkonnas otsuseid vastu võttes ei pruugita lõppeesmärgini jõuda.

Toon mõned näited:
1. Pangas töötavad nõustajad - nad annavad Sulle edasi neid teadmisi, mis neile on koolitus(t)el õpetatud. Nad ju tegelikult avaldavad arvamust, mitte ei anna nõuannet. Nõuannet saavad nad siis anda, kui neil endal on pangalaen, investeerimisportfell vms., st. elukogemus antud valdkonnas. Tähtis on, et finantsvaldkonnas oleks neil kord majas. Raha valdkonnas üldiselt on elus lihtsam hakkama saada nõuandjaid järgides kui arvamusavaldajate arvamusi kuulates. Mina isiklikult olen suure sammu astunud finantsvaldkonnas nõuandja rolli poole liikudes.

2. Perekonna teemadel näiteks saan mina ainult arvamust avaldada, sest mul pole naist ja lapsi, st. perekonda. Ma ei saa antud valdkonnas praegusel eluetapil nõuandja olla.

3. Miks hariduse (nii põhi, kesk, kutse, kõrg) kvaliteet nõrk on? Õpetajad, kes lastele tunde annavad, on paljud jäänud oma erialale väga pikaks ajaks truuks jäänud - eriala koolituse (st. seos teiste valdkondadega) tähtsus on tagaplaanil, praktiline kogemus kas puudub või on minimaalne. Seda on ajendanud hea läbisaamine kooli juhtkonnaga ning mugavustsooni laskumine. Õpilasele ei suudeta ainet põnevaks muuta või siis jäetakse nii karm mulje (õpetaja karmus - oma õppeaine on kõige tähtsam, õppeaine igavus või õppeaine mahukus) õppeainest, et lapsed kas ei taha õppida või neil tekib hirm. Hirmuga ei saa kahjuks õpilane iseseisvalt ise hakkama. Selle jaoks on vaja kooli, kodu ja ühiskonna toetust ja koostööd.
Mõnede näidetena olen isiklikud kogenud vene keele õppimist põhi- ja keskkoolis ning raamatupidamise õppimist ülikoolis. Veel ühe näitena toon riigieksamitulemused koolides, mille kohta koostatakse edetabeleid ja palju koolijuhid ei nõustu sellega. Jah arvesse tuleb võtta ka kooli üldist keskkonda, kuid õpetamiselt ei tehta viga kooli viimases 12. klassis, vaid õpetamises on viga tehtud 5.- 7. klassis.

4. Neljandaks näiteks tooksin avaliku ja erasektori koostööd. Miks nende koostöö ei toimi siis. Toon näite 3 Kagu-Eesti maakondade baasil. Kohalike omavalitsusi juhivad parteilise kuuluvusega inimesed on minimaalselt või pole üldse töötanud erasektoris (majanduse mootor). Vabandan kui kellegile teen liiga. Paljud on valitud alatest 199o-ndate algusest kohalikesse volikogudesse, tulnud ülikooli pingist ja saanud parteiliselt koha või on töötanud eluaeg avalikus sektoris. Nad oskavad riigi poolt antavat raha ümber jagada, kuid unustavad selle, kuidas raha riigi (kohalikku) eelarvesse saab. 2014.a. oktoobrikuust kui Maksu ja Tolliamet avalikustas maakondade viisi palju makse riigieelarvesse makstakse, siis 3 Kagu-Eesti maakonna osatähtsus on alla 5%. Ma ei ütleks, et regionaalpoliitika oleks aastaid vilets olnud, vaid omavalitsuste juhtide otsused ei põhine baasväärtustele, vaid kitsa ringkonna heaolule. Kui Valga maakonna suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis see ei ole regionaalpoliitiline viga, vaid maakonna juhtimise puudujääk viimase 20 aasta jooksul. 
Nüüdseks, et parandada mahajäämust muu Eestiga peab jõuga regionaalpoliitilsed otsused vastu võtma (AS Eesti Post, AS Swedbank, Rail Baltica ei ole peamised hoovad regionaalpoliitikas).
Miks erasektor, siis avaliku sektoriga koostööd ei tee? Üks peamistest põhjustest on teineteise mitte mõistmine ja ainult arvamuste avaldamine. Puudub konstruktiivne mõtete vahetamine ja ideede realiseerimine. Nõuandjaid on avalikus sektoris vähevõitu :(

Antud teema lõppu üks mõte: Selgelt oleks vaja rohkem inimesi, kes suudavad ise midagi reaalselt ära teha, mitte ei kommenteeri oma vabast ajast seda, mida teised teevad. (Madis Raaper). Eks see mõte annab ülevaate arvajatest ja nõuandjatest.

Antud peatüki (nõuanne vs arvamus) mõju ulatub ka järgmistesse blogi sissekannetesse.