Sai käidud Tartu Linnavalitsuse koolitusel Juhilt Juhile. Esinejaks Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm (vanus 42!). Minu austus selle mehe ees. Eesti on niivõrd väike riik, et selle suurusjärguga tippjuhte tuleb hoida. Jah ma tean, et asendamatuid ei ole, kuid need tegevused, mis on toimunud maksude kogumises ja mis on tulevikus toimumas Eesti riigi ainsas "tuluasutuses" on väärtus omaette. Ma tean, et antud asutuse juhile on ühiskonna poolt rohkem etteheiteid või näpuga näitamist kui poolehoidu. Inimesed ärge ajage segi maksupoliitikat ja efektiivset juhtimist. Esimest toodavad poliitikud, keda rahvas on valinud ning efektiivset maksukogumist ja asutuse juhtimist viib ellu Marek Helm.
Selle mehe kuulamine (1500 töötajaga asutus) juhina ja maksude kogumise visionärina paneb tõesti mõtlema miks poliitikud nö loobivad kaikaid kodaratesse maksude kogumisel. Pean siinkohal silmas aktsiisitõuse, sotsiaalmaksulae mittekehtestamist, sõiduautode kontrolle ja maksustamist, töötuskindlustusmakse määrade säilitamist. Populismiga tarka riiki ei juhita - ükskord kukub see kokku. Mulle meeldis see, et Marek Helm oskab oma töötajaid hoida ja nende eest seista. Samuti on asutuse juhtimisskeemi lihtsaks viinud ning töötab koos oma töötajatega, mitte pole eraldunud eraldi kabinetti.
Täpsustavalt olgu öeldud, et Eesti 100 000 ettevõttest maksab 90% maksudest 5000 ettevõtet. Miks ei võiks riik neid hoida ja mõelda, kuidas neil 5000 ettevõttel parem oleks, mitte kuidas ülejäänud 95 000 ettevõtte käest 10% maksutuludest kätte saada selleks, et nö populistlikke otsuseid teha. Või siis otsida võimalusi uute investeeringute riiki tulekuks. Ettevõtlusministri sotsiaalmajade ja riikliku panga asutamine ei aita just sellele ju kaasa (tegemist on populismiga). Füüsiliste isikute tasandile minnes, siis 20% kõrgema palga saajatest maksab 80% maksutuludest. Regionaalpoliitiliselt kuidas teha nii, et need 20% maksumaksjatest jaguneksid üle Eesti, mitte ainult Tallinnasse või Tartusse. Ei saa, sest äärealadel on kõige suurem tööandja kohalik omavalitsus, kes röövib suure osa maksutulust. Marek Helmi juhitud Maksu- ja Tolliametis on lisaks peadirektorile oktoobri algusest 1 asetäitja. Väiksemates omavalitsustes on linnapea / vallavanem ja 1 aselinnapea / asevallavanem. Suuremates omavalitsustes on linnapea / vallavanema asetäitjaid 2-5. Haldusreform peab käima mitte omavalitsusi piiride pidi, vaid eesmärkides ja asutusi juhtides. Ei saa, et omavalitsuses viiakse avalikke teenuseid ellu poliitilisi vaateid pidi - kui on tulekahju, siis sellele ei ole silti küljes, et mis partei selle tekitas. Inimestel on riiki vaja, mitte riigil inimesi. Samas paljud asutuste juhid on politiliseeritud kohalikul tasandil. Seega ei anna praegune haldusreform tegelikku kasu. Asutuse juhil peab olema nii suur usalduskrediit, et tal ei ole vaja aru anda kohalikus omavalitsuse keskastmejuhile, vaid tippjuhile. Omavalitsuse tasandil toimuksid tegevused efektiivsemalt kui ei kuulutaks parteidesse ja viiakse ellu kogukondlikke otsuseid. Volikogu võiks ainsana jääda poliitiliseks.
Huvitav vaatenurk kohtumisel. Finantsvaldkond on konservatiivne valdkond ja siin palju baseerub usaldusel. Usaldust on raske teenida, kuid kerge kaotada. Maksu- ja Tolliamet on riigi asutustest usaldusindeksi alusel 4-5 kohal 79%-ga. Erakonnad ja peaminister on 30-33% toetusega viimased. Siit tekkis küsimus, et miks antakse usaldusväärse asutuse poolt kogutud maksud ümberjagamiseks ebapopulaarsetele poliitikutele.
Üks oluline osakond, mis Maksu- ja Tolliametis ei ole, kuid kohalikud omavalitsused õigustavad - arenguosakond. See on EAS-s kohalike Arenduskeskuste näol, Maavalitsustes on arenguosakonnad, Kohalikes omavalitsustes on arenguametid. Milleks? EAS-st saan ma riiklikul tasandil veel aru, et jagatakse Euroopa Liidu toetusi, kuid riiklikul tasandil muudel tasandil aru ei saa - lihtsalt arengukava koostada selle jaoks, et riiklikul tasandil ette määratud raha ümber jagada ja iga-aastaselt arengukavasid koostada ning seda veel ebaefektiivselt teha... Siin piisab ju riigis peaministri juures olevas nõukogust, kes riiklikul tasandil suudaksid Eesti suuruse riigi arengusuundumused 10-20-30 aasta perspektiivis paika panna (või siis ettevõtlusministri töövaldkond - või nimetage minister ümber arenguministriks).Ettevõtlusminister ei saa sekkuda riigiga majandusse - konkurentsi rikkumine. Samas parvlaevaliikluse, lennuliikluse korralduse ja kaitsekulutuste juures raha ei loeta. Miks panna Maksu- ja Tolliameti juhile täiendavate maksude kogumise kohustusi, kui midagi asjalikku tehtud ei saa. Kohaliku tasandi arenguosakondadega olen kursis oma eelnevas töökogemuses Valga linnas 7 aasta jooksul. Puutusin kokku nii Valgamaa Arenguagentuuri, Valga Maavalitsuse arenguosakonna kui ka Valga Linnavalitsuse Arenguametiga. Ääremaastumisega läbi arengukavade ei suudeta nii kui nii võidelda.
Maksu- ja Tolliameti funktsioon on võtta vastu raha, mis talle maksumaksjate poolt antakse, mitte raha ei korjata kokku. Olen nõus Marek Helmiga selles fraasis. See on visionäri mõte. Maksu- ja Tolliamet on ettevõtja koostööpartner, mitte karistusorgan. Sama on riikliku turvalisusega või meditsiiniga. Miljoneid investeerida tehnikasse või kallisse tehnikasse, et õigustada asutuse olemasolu (vahel toimub võidurelvastumine), siis sellise investeeringu efektiivsus on kaheldav - pigem investeerida eritehnikasse, eriala spetsialistidesse (reaalselt valdkonnaga kokkupuutuvatesse isikutesse), tavainimeste mõttemaailma.
Maksu- ja Tolliamet koostöö ettevõtetega taandub tulevikus sellele, et ettevõtjal lastakse põhitegevusega tegeleda ning kasumit teenida. Maksude tasumine peab toimuma nö. möödaminnes. See toimuks ühe lahendusena läbi maksekorralduse pangas ja pärast e-arve järgi saab töötasu maksusid tasuda (deklaratsiooni koostab Maksu- ja Tolliamet ise) on tõesti mõtteviisi muutus ning mina finantsinimesena toetan seda.
Marek Helm jättis väga sümpaatse mulje ja kui kellegil on võimalus minna kuulama mõne riigiasutuse juhi sõnavõtte, siis soovitan soojalt. Osa repliike jäi siin lahti kirjutamata, kuid teadke need olid kuulamist ja kaasamõtlemist väärt. Riigijuhid, ajakirjandus ja need 95 000 ettevõtjat, kes maksavad 10% maksudest võiksid aru saada, et inimest tuleb hinnata siis kui ta ametis on, mitte siis kui ta on ametist lahkunud. Seega edu Maksu- ja Tolliameti juhile asutuse visioonide elluviimisel. Minu toetusele võib Marek Helm loota.
Kuvatud on postitused sildiga Juhtimisotsus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Juhtimisotsus. Kuva kõik postitused
reede, 30. september 2016
esmaspäev, 29. veebruar 2016
Aastaaruanne kui ettevõtte visiitkaart
Antud postitus kogus hoogu tükk aega, et kirjutada võimalikult laiapõhjaliselt majandusaasta aruande koostamise põhimõtetest ja selle olulisusest ettevõtluses. Antud teema on aktuaalne ka seetõttu, et uue raamatupidamise seaduse järgi võivad mikro ja väike-ettevõtted koostada lühendatud versioonis aastaaruande alates 2016.a. majandusaasta aruande kohta.
Kuna tegelen igapäevaselt nii aastaaruannete koostamisega kui ka nende kontrollimisega / auditeerimisega, siis usun, et olen üsna pädev avaldama arvamust sel teemal ning andma nõuandeid.
Eestis on ettevõtlusvabadus. See on oluline, sest igaüks kes soovib tegeleda eneseteostusega läbi ettevõtluse, saab seda teha. Kurb on asjaolu, et seda saab teha ka ilma sissemakset tegemata. Millega siis ettevõtte loomise alguses võetud kohustusi tasutakse. Kas hakatakse kohe võlgu elama? Ettevõtluse alustamisel võiks siiski 2500 EUR algkapitali nõue eksisteerida. Ei devalveeri ettevõtlust ära.
Iga-aastane kohustus on koostada majandusaasta aruanne. See on iga aasta lõpus tehtav kokkuvõte, mis seisus ettevõte on. Kuid siiski 30. juuniks jõuab aastaaruande ära esitada ainult 60% ettevõtjatest. Buumi ajal rajas iga mees mitu ettevõtet, et äkki mõni ikka välja veab. Minu jaoks tühjad ettevõtted lihtsalt risustavad andmebaase, kui ettevõte on rajatud, siis peaks seal ka tegevus olema.
Aastaaruande esitamise protsess on riigi poolt tõesti lihtsaks tehtud. Ettevõtjaportaali sisenedes on juba algsaldod ette antud ning portaal kontrollib lihtamad arvutusvead ja aastaaruande lisade klappimised põhiaruannetega ära. Mäletan aegu, kus aastaaruandeid koostati Excelis või Wordis ning lisaks kujundlikele probleemidele, esines nii aritmeetilisi kui ka põhiaruannete (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne) mittevastavusi lisadega. Portaalis koostatud aruande puuduseks on see, et nii suur tugev ettevõte (ntx börsiettevõte) saab samasuguse kujundusega aruande, kui väike olematu aruanne (ntx ennem oli nn lipulaeva aruanded juba eeskujuks teistele ettevõtetele).
Portaalis toodud aruanded on tehtud universaalseks ning kui vastavas lisas lahtrid ära täita, siis peaks aruanne vastama seaduses esitatud nõuetele. Kahjuks aastaaruannete koostamisel ei viitsita ka seda teha.
Väikestel ettevõtetel on tavaliselt see probleem, et isegi tegevusala pole välja toodud. See võiks küll olla asjaolu, et teada saada millega ettevõte tegeleb. Seaduse järgi on kohustus avalikustada olulised põhiaruannete kirjed lisades detailsemalt. Küsimus mis on olulisus? Minu kogemuse järgi võiks olla lisa tehtud kirjetele, mis on vähemalt 20% bilansimahust või siis kasumiaruandes 20% müügitulust vms.
Uue seaduse valguses ei pea enam mikro ja väike-ettevõtted rahavoogude aruannet koostama. Nüüd me jõuame faasi, kus 1990-ndate alguses otsiti bilansivõimelist raamatupidajat, nüüd otsitakse rahavoo koostamise oskusega raamatupidajaid. Aga miks on rahavoogude aruannet vaja? Seda on juhtimisotsusteks vaja. Järelikult kui pole antud aruannet vaja, siis pole vaja ka juhtimisega tegeleda.
Ameerika taustaga majandusaasta-aruannetes on esikohal rahavoogude aruanne, Soomes jms riikides on kasumiaruanne, Eestis bilanss. Mida see näitab? Ameeriklase jaoks on oluline raha tekitava üksuse välja selgitamine, soomlasel tulu ja kulu vahekord, kuid eestlase jaoks on oluline varaline seis (et kellel on surres kõige rohkem vara :)).
Ka portaalis koostatavad aruanded on paljud nõrga taustaga. Neid vist esitatakse sellepärast, et seadus käsib, aga see, et aruandest kasu ka oleks, sellele ei mõelda. Eesti ärikultuur ei ole tasemel, et otsuseid langetatakse aastaaruande põhjal. See võiks ju riigihangete üheks kriteeriumiks olla, kuid probleemiks kujuneb see, et need kes otsuseid langetavad, ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kui ka ajakirjandus analüüsib mõne ettevõtte majandustulemusi - siis ainult osatakse välja tuua tulu, kasum, muutuste %-d, vahel ka omakapitali suurus. Miks ei analüüsita ettevõtet kui tervikut? Otsitaks seoseid, et mis põhjustas ühe või teise näitaja muutuse. Samas muutuste %-de väljatoomisel tuleb elimineerida erakorralised tehingud, et perioodid oleksid võrreldavad. Kui aastaaruanne on koostatud nõrgalt, siis ei saa ju analüüsi teha.
Üks majandustarkvara müüjatest ütles, et las meie tegeleme raamatupidamisega ettevõtja tegelegu äriga. Kui ettevõtja ei oska aastaaruannet lugeda või "puude taga metsa näha", siis ühel hetkel puuduvad vahendid tegevuse jätkamiseks. Ma ei räägi siin algdokumentide sisestamisest programmi, vaid aastaaruande kui terviku analüüsimises ja seoste nägemises. Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida, kuid kui ka aastaaruande lugemisel ei osata tähelepanu pöörata kasumit mõjuvatele teguritele, siis ei saa ju ka kasum tekkida. Kahjumis olev ettevõte on ju koormaks kogu ühiskonnale.
Millest tulenevad ka nõrgad aastaaruanded? Kui kõik algdokumendid on õigesti sisestatud (võib-olla on kontod vahetuse läinud või pole tehingust õigesti aru saadud), siis ei tohiks aastaaruande portaali sisestamisel ju probleeme esineda. Kuna andmete interpreteerimise üle otsustab inimene, siis paljudes olukordades teeb seda raamatupidaja. Masu ajal läksid töötud mehed Soome ehitajaks (nö "kalevipojad") ja töötud naised hakkasid raamatupidajaks. Paljud raamatupidajad on ka eakad ning vanas kinni, et edasi areneda. Et välja selekteerida terad sõkaldest on vaja eksamit. Aastaaruande peaks siiski kokku panema professionaalse finantstaustaga inimene. Selle tulemusel esineks vähem vigu aastaaruannetes ning aastaaruande esitamise protsess lühem, sh. ka efektiivsem. 9 aastase auditeerimise kogemusega (minu klientide hulgas) on esimesel korral aastaaruanne koostatud nii, et parandama ei peaks umbes 10% aastaaruannetest. Ja umbes 10% tuleb aruanne nii ümber teha, et parandusi on rohkem kui eelnevalt infot. Esineb nii sisulisi kui ka kosmeetilisi parandusi. See on ettevõtjaportaali suur pluss, et saab laadida ka tekste eelnevatest perioodidest. Siis tuleb numbreid muuta ja taas valmis. Põhivara lisa kardetakse seetõttu, et see on ülesse ehitatud jääkmaksumuse põhiselt ning kui ka 1 eurone vahe jääb, siis tuleb 6-7 veateadet. Ja selle vältimiseks, lihtsalt ei tehta põhivara lisa.
Eriti põnevaks läheb raamatupidamine siis kui koostatakse konsolideeritud aruanne. See on aruanne, kus tütarettevõttega koos esitab emaettevõte ühise aruande nii, et omavahelised saldod ja tehingud on välja elimineeritud. Koolides finantshariduse andmisel minu hariduse omandamisel ajal ei olnud sellest juttu. Miks antakse koolis nõrgal tasemel finantsharidust, sellest tuleviku blogis? See kui raamatupidaja oskab kokku panna konsolideeritud aruande, mis on ka auditeeritud, siis see on omaette tase ja neid raamatupidajaid peab oskama hinnata.
Raamatupidamise tegemisel on ettevõtte juhil kolm võimalust: teha ise, palgata raamatupidaja või osta teenust sisse.
Ise tegemisel on see oht, et pruugi seoseid näha ja kõiki tehinguid õigesti kajastada.
Teiseks võimaluseks on raamatupidaja leidmine. Raamatupidaja palkamisel on mikro ja väike-ettevõtjal probleem palgafond leidmine. Kui raamatupidaja annaks piisavalt infot juhtimisotsusteks ettevõtte juhile / omanikule, siis raamatupidaja õigustab end ja teeniks enda nõuannetega töötasu välja.
Kolmandaks variandiks on teenuse sisse-ostmine. Paljud teevad siinjuures valiku langetamisel vea sellega, et tuginetakse hinnale - odavalt saab. 20EUR kuus võib odav tunduda, kuid raamatupidamise kvaliteeti sellega ei taga. Samas mõte, et raamatupidaja = tark inimene, ei kehti iga raamatupidaja juures. Üheks valiku kriteeriumiks on teenust osutava ettevõtte aastaaruannet näha küsida. Kui sealt on näha, et ettevõte vaevleb likviiduskriisis (st. raha ei ole), siis raamatupidamist tehakse seetõttu, et raha saada. See inimene ei ole võimeline juhtimisotsusteks head nõud andma. Aastaaruande küsida soovimisel saab teada ka millal raamatupidamise ettevõttel on ise aastaaruanne esitatud. Kui aastaaruanne on esitatud hilinemisega või üldse esitamata, siis teadke, et üldjuhul hakkavad aastaaruannete koostamised viibima. Raamatupidaja on endale võtnud kliente selleks et palgatöötajana endale raha teenida, mitte osutada ettevõtjana professionaalset teenust. Samas ei tohiks finantsteenuse osutajal olla ka maksuvõlga. Lisaks võib ju ka küsida CV-d näha, veendumaks kogemustes ja haridustasemes. Finantsteenuse osutaja peab olema eeskujuks, mitte sabassörkija.
Kõige eeltoodu kinnituseks iseenda vastavuses kogemustele ja teadmistele on MTÜ MiSiMe, RL Consult OÜ ja Nostrum Capital OÜ aastaaruanded tänase seisuga esitatud ning täiendavat infot finantsteenuse ostamisel saab koduleheküljelt www.rlconsult.ee.
Kuna tegelen igapäevaselt nii aastaaruannete koostamisega kui ka nende kontrollimisega / auditeerimisega, siis usun, et olen üsna pädev avaldama arvamust sel teemal ning andma nõuandeid.
Eestis on ettevõtlusvabadus. See on oluline, sest igaüks kes soovib tegeleda eneseteostusega läbi ettevõtluse, saab seda teha. Kurb on asjaolu, et seda saab teha ka ilma sissemakset tegemata. Millega siis ettevõtte loomise alguses võetud kohustusi tasutakse. Kas hakatakse kohe võlgu elama? Ettevõtluse alustamisel võiks siiski 2500 EUR algkapitali nõue eksisteerida. Ei devalveeri ettevõtlust ära.
Iga-aastane kohustus on koostada majandusaasta aruanne. See on iga aasta lõpus tehtav kokkuvõte, mis seisus ettevõte on. Kuid siiski 30. juuniks jõuab aastaaruande ära esitada ainult 60% ettevõtjatest. Buumi ajal rajas iga mees mitu ettevõtet, et äkki mõni ikka välja veab. Minu jaoks tühjad ettevõtted lihtsalt risustavad andmebaase, kui ettevõte on rajatud, siis peaks seal ka tegevus olema.
Aastaaruande esitamise protsess on riigi poolt tõesti lihtsaks tehtud. Ettevõtjaportaali sisenedes on juba algsaldod ette antud ning portaal kontrollib lihtamad arvutusvead ja aastaaruande lisade klappimised põhiaruannetega ära. Mäletan aegu, kus aastaaruandeid koostati Excelis või Wordis ning lisaks kujundlikele probleemidele, esines nii aritmeetilisi kui ka põhiaruannete (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne) mittevastavusi lisadega. Portaalis koostatud aruande puuduseks on see, et nii suur tugev ettevõte (ntx börsiettevõte) saab samasuguse kujundusega aruande, kui väike olematu aruanne (ntx ennem oli nn lipulaeva aruanded juba eeskujuks teistele ettevõtetele).
Portaalis toodud aruanded on tehtud universaalseks ning kui vastavas lisas lahtrid ära täita, siis peaks aruanne vastama seaduses esitatud nõuetele. Kahjuks aastaaruannete koostamisel ei viitsita ka seda teha.
Väikestel ettevõtetel on tavaliselt see probleem, et isegi tegevusala pole välja toodud. See võiks küll olla asjaolu, et teada saada millega ettevõte tegeleb. Seaduse järgi on kohustus avalikustada olulised põhiaruannete kirjed lisades detailsemalt. Küsimus mis on olulisus? Minu kogemuse järgi võiks olla lisa tehtud kirjetele, mis on vähemalt 20% bilansimahust või siis kasumiaruandes 20% müügitulust vms.
Uue seaduse valguses ei pea enam mikro ja väike-ettevõtted rahavoogude aruannet koostama. Nüüd me jõuame faasi, kus 1990-ndate alguses otsiti bilansivõimelist raamatupidajat, nüüd otsitakse rahavoo koostamise oskusega raamatupidajaid. Aga miks on rahavoogude aruannet vaja? Seda on juhtimisotsusteks vaja. Järelikult kui pole antud aruannet vaja, siis pole vaja ka juhtimisega tegeleda.
Ameerika taustaga majandusaasta-aruannetes on esikohal rahavoogude aruanne, Soomes jms riikides on kasumiaruanne, Eestis bilanss. Mida see näitab? Ameeriklase jaoks on oluline raha tekitava üksuse välja selgitamine, soomlasel tulu ja kulu vahekord, kuid eestlase jaoks on oluline varaline seis (et kellel on surres kõige rohkem vara :)).
Ka portaalis koostatavad aruanded on paljud nõrga taustaga. Neid vist esitatakse sellepärast, et seadus käsib, aga see, et aruandest kasu ka oleks, sellele ei mõelda. Eesti ärikultuur ei ole tasemel, et otsuseid langetatakse aastaaruande põhjal. See võiks ju riigihangete üheks kriteeriumiks olla, kuid probleemiks kujuneb see, et need kes otsuseid langetavad, ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kui ka ajakirjandus analüüsib mõne ettevõtte majandustulemusi - siis ainult osatakse välja tuua tulu, kasum, muutuste %-d, vahel ka omakapitali suurus. Miks ei analüüsita ettevõtet kui tervikut? Otsitaks seoseid, et mis põhjustas ühe või teise näitaja muutuse. Samas muutuste %-de väljatoomisel tuleb elimineerida erakorralised tehingud, et perioodid oleksid võrreldavad. Kui aastaaruanne on koostatud nõrgalt, siis ei saa ju analüüsi teha.
Üks majandustarkvara müüjatest ütles, et las meie tegeleme raamatupidamisega ettevõtja tegelegu äriga. Kui ettevõtja ei oska aastaaruannet lugeda või "puude taga metsa näha", siis ühel hetkel puuduvad vahendid tegevuse jätkamiseks. Ma ei räägi siin algdokumentide sisestamisest programmi, vaid aastaaruande kui terviku analüüsimises ja seoste nägemises. Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida, kuid kui ka aastaaruande lugemisel ei osata tähelepanu pöörata kasumit mõjuvatele teguritele, siis ei saa ju ka kasum tekkida. Kahjumis olev ettevõte on ju koormaks kogu ühiskonnale.
Millest tulenevad ka nõrgad aastaaruanded? Kui kõik algdokumendid on õigesti sisestatud (võib-olla on kontod vahetuse läinud või pole tehingust õigesti aru saadud), siis ei tohiks aastaaruande portaali sisestamisel ju probleeme esineda. Kuna andmete interpreteerimise üle otsustab inimene, siis paljudes olukordades teeb seda raamatupidaja. Masu ajal läksid töötud mehed Soome ehitajaks (nö "kalevipojad") ja töötud naised hakkasid raamatupidajaks. Paljud raamatupidajad on ka eakad ning vanas kinni, et edasi areneda. Et välja selekteerida terad sõkaldest on vaja eksamit. Aastaaruande peaks siiski kokku panema professionaalse finantstaustaga inimene. Selle tulemusel esineks vähem vigu aastaaruannetes ning aastaaruande esitamise protsess lühem, sh. ka efektiivsem. 9 aastase auditeerimise kogemusega (minu klientide hulgas) on esimesel korral aastaaruanne koostatud nii, et parandama ei peaks umbes 10% aastaaruannetest. Ja umbes 10% tuleb aruanne nii ümber teha, et parandusi on rohkem kui eelnevalt infot. Esineb nii sisulisi kui ka kosmeetilisi parandusi. See on ettevõtjaportaali suur pluss, et saab laadida ka tekste eelnevatest perioodidest. Siis tuleb numbreid muuta ja taas valmis. Põhivara lisa kardetakse seetõttu, et see on ülesse ehitatud jääkmaksumuse põhiselt ning kui ka 1 eurone vahe jääb, siis tuleb 6-7 veateadet. Ja selle vältimiseks, lihtsalt ei tehta põhivara lisa.
Eriti põnevaks läheb raamatupidamine siis kui koostatakse konsolideeritud aruanne. See on aruanne, kus tütarettevõttega koos esitab emaettevõte ühise aruande nii, et omavahelised saldod ja tehingud on välja elimineeritud. Koolides finantshariduse andmisel minu hariduse omandamisel ajal ei olnud sellest juttu. Miks antakse koolis nõrgal tasemel finantsharidust, sellest tuleviku blogis? See kui raamatupidaja oskab kokku panna konsolideeritud aruande, mis on ka auditeeritud, siis see on omaette tase ja neid raamatupidajaid peab oskama hinnata.
Raamatupidamise tegemisel on ettevõtte juhil kolm võimalust: teha ise, palgata raamatupidaja või osta teenust sisse.
Ise tegemisel on see oht, et pruugi seoseid näha ja kõiki tehinguid õigesti kajastada.
Teiseks võimaluseks on raamatupidaja leidmine. Raamatupidaja palkamisel on mikro ja väike-ettevõtjal probleem palgafond leidmine. Kui raamatupidaja annaks piisavalt infot juhtimisotsusteks ettevõtte juhile / omanikule, siis raamatupidaja õigustab end ja teeniks enda nõuannetega töötasu välja.
Kolmandaks variandiks on teenuse sisse-ostmine. Paljud teevad siinjuures valiku langetamisel vea sellega, et tuginetakse hinnale - odavalt saab. 20EUR kuus võib odav tunduda, kuid raamatupidamise kvaliteeti sellega ei taga. Samas mõte, et raamatupidaja = tark inimene, ei kehti iga raamatupidaja juures. Üheks valiku kriteeriumiks on teenust osutava ettevõtte aastaaruannet näha küsida. Kui sealt on näha, et ettevõte vaevleb likviiduskriisis (st. raha ei ole), siis raamatupidamist tehakse seetõttu, et raha saada. See inimene ei ole võimeline juhtimisotsusteks head nõud andma. Aastaaruande küsida soovimisel saab teada ka millal raamatupidamise ettevõttel on ise aastaaruanne esitatud. Kui aastaaruanne on esitatud hilinemisega või üldse esitamata, siis teadke, et üldjuhul hakkavad aastaaruannete koostamised viibima. Raamatupidaja on endale võtnud kliente selleks et palgatöötajana endale raha teenida, mitte osutada ettevõtjana professionaalset teenust. Samas ei tohiks finantsteenuse osutajal olla ka maksuvõlga. Lisaks võib ju ka küsida CV-d näha, veendumaks kogemustes ja haridustasemes. Finantsteenuse osutaja peab olema eeskujuks, mitte sabassörkija.
Kõige eeltoodu kinnituseks iseenda vastavuses kogemustele ja teadmistele on MTÜ MiSiMe, RL Consult OÜ ja Nostrum Capital OÜ aastaaruanded tänase seisuga esitatud ning täiendavat infot finantsteenuse ostamisel saab koduleheküljelt www.rlconsult.ee.
Tellimine:
Postitused (Atom)