Aastaaruanne kui ettevõtte visiitkaart

Antud postitus kogus hoogu tükk aega, et kirjutada võimalikult laiapõhjaliselt majandusaasta aruande koostamise põhimõtetest ja selle olulisusest ettevõtluses. Antud teema on aktuaalne ka seetõttu, et uue raamatupidamise seaduse järgi võivad mikro ja väike-ettevõtted koostada lühendatud versioonis aastaaruande alates 2016.a. majandusaasta aruande kohta.

Kuna tegelen igapäevaselt nii aastaaruannete koostamisega kui ka nende kontrollimisega / auditeerimisega, siis usun, et olen üsna pädev avaldama arvamust sel teemal ning andma nõuandeid.

Eestis on ettevõtlusvabadus. See on oluline, sest igaüks kes soovib tegeleda eneseteostusega läbi ettevõtluse, saab seda teha. Kurb on asjaolu, et seda saab teha ka ilma sissemakset tegemata. Millega siis ettevõtte loomise alguses võetud kohustusi tasutakse. Kas hakatakse kohe võlgu elama? Ettevõtluse alustamisel võiks siiski 2500 EUR algkapitali nõue eksisteerida. Ei devalveeri ettevõtlust ära.

Iga-aastane kohustus on koostada majandusaasta aruanne. See on iga aasta lõpus tehtav kokkuvõte, mis seisus ettevõte on. Kuid siiski 30. juuniks jõuab aastaaruande ära esitada ainult 60% ettevõtjatest. Buumi ajal rajas iga mees mitu ettevõtet, et äkki mõni ikka välja veab. Minu jaoks tühjad ettevõtted lihtsalt risustavad andmebaase, kui ettevõte on rajatud, siis peaks seal ka tegevus olema.

Aastaaruande esitamise protsess on riigi poolt tõesti lihtsaks tehtud. Ettevõtjaportaali sisenedes on juba algsaldod ette antud ning portaal kontrollib lihtamad arvutusvead ja aastaaruande lisade klappimised põhiaruannetega ära. Mäletan aegu, kus aastaaruandeid koostati Excelis või Wordis ning lisaks kujundlikele probleemidele, esines nii aritmeetilisi kui ka põhiaruannete (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne) mittevastavusi lisadega. Portaalis koostatud aruande puuduseks on see, et nii suur tugev ettevõte (ntx börsiettevõte) saab samasuguse kujundusega aruande, kui väike olematu aruanne (ntx ennem oli nn lipulaeva aruanded juba eeskujuks teistele ettevõtetele).
Portaalis toodud aruanded on tehtud universaalseks ning kui vastavas lisas lahtrid ära täita, siis peaks aruanne vastama seaduses esitatud nõuetele. Kahjuks aastaaruannete koostamisel ei viitsita ka seda teha.

Väikestel ettevõtetel on tavaliselt see probleem, et isegi tegevusala pole välja toodud. See võiks küll olla asjaolu, et teada saada millega ettevõte tegeleb. Seaduse järgi on kohustus avalikustada olulised põhiaruannete kirjed lisades detailsemalt. Küsimus mis on olulisus? Minu kogemuse järgi võiks olla lisa tehtud kirjetele, mis on vähemalt 20% bilansimahust või siis kasumiaruandes 20% müügitulust vms.

Uue seaduse valguses ei pea enam mikro ja väike-ettevõtted rahavoogude aruannet koostama. Nüüd me jõuame faasi, kus 1990-ndate alguses otsiti bilansivõimelist raamatupidajat, nüüd otsitakse rahavoo koostamise oskusega raamatupidajaid. Aga miks on rahavoogude aruannet vaja? Seda on juhtimisotsusteks vaja. Järelikult kui pole antud aruannet vaja, siis pole vaja ka juhtimisega tegeleda.

Ameerika taustaga majandusaasta-aruannetes on esikohal rahavoogude aruanne, Soomes jms riikides on kasumiaruanne, Eestis bilanss. Mida see näitab? Ameeriklase jaoks on oluline raha tekitava üksuse välja selgitamine, soomlasel tulu ja kulu vahekord, kuid eestlase jaoks on oluline varaline seis (et kellel on surres kõige rohkem vara :)).

Ka portaalis koostatavad aruanded on paljud nõrga taustaga. Neid vist esitatakse sellepärast, et seadus käsib, aga see, et aruandest kasu ka oleks, sellele ei mõelda. Eesti ärikultuur ei ole tasemel, et otsuseid langetatakse aastaaruande põhjal. See võiks ju riigihangete üheks kriteeriumiks olla, kuid probleemiks kujuneb see, et need kes otsuseid langetavad, ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kui ka ajakirjandus analüüsib mõne ettevõtte majandustulemusi - siis ainult osatakse välja tuua tulu, kasum, muutuste %-d, vahel ka omakapitali suurus. Miks ei analüüsita ettevõtet kui tervikut? Otsitaks seoseid, et mis põhjustas ühe või teise näitaja muutuse. Samas muutuste %-de väljatoomisel tuleb elimineerida erakorralised tehingud, et perioodid oleksid võrreldavad. Kui aastaaruanne on koostatud nõrgalt, siis ei saa ju analüüsi teha.

Üks majandustarkvara müüjatest ütles, et las meie tegeleme raamatupidamisega ettevõtja tegelegu äriga. Kui ettevõtja ei oska aastaaruannet lugeda või "puude taga metsa näha", siis ühel hetkel puuduvad vahendid tegevuse jätkamiseks. Ma ei räägi siin algdokumentide sisestamisest programmi, vaid aastaaruande kui terviku analüüsimises ja seoste nägemises. Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida, kuid kui ka aastaaruande lugemisel ei osata tähelepanu pöörata kasumit mõjuvatele teguritele, siis ei saa ju ka kasum tekkida. Kahjumis olev ettevõte on ju koormaks kogu ühiskonnale.

Millest tulenevad ka nõrgad aastaaruanded? Kui kõik algdokumendid on õigesti sisestatud (võib-olla on kontod vahetuse läinud või pole tehingust õigesti aru saadud), siis ei tohiks aastaaruande portaali sisestamisel ju probleeme esineda. Kuna andmete interpreteerimise üle otsustab inimene, siis paljudes olukordades teeb seda raamatupidaja. Masu ajal läksid töötud mehed Soome ehitajaks (nö "kalevipojad") ja töötud naised hakkasid raamatupidajaks. Paljud raamatupidajad on ka eakad ning vanas kinni, et edasi areneda. Et välja selekteerida terad sõkaldest on vaja eksamit. Aastaaruande peaks siiski kokku panema professionaalse finantstaustaga inimene. Selle tulemusel esineks vähem vigu aastaaruannetes ning aastaaruande esitamise protsess lühem, sh. ka efektiivsem. 9 aastase auditeerimise kogemusega (minu klientide hulgas) on esimesel korral aastaaruanne koostatud nii, et parandama ei peaks umbes 10% aastaaruannetest. Ja umbes 10% tuleb aruanne nii ümber teha, et parandusi on rohkem kui eelnevalt infot. Esineb nii sisulisi kui ka kosmeetilisi parandusi. See on ettevõtjaportaali suur pluss, et saab laadida ka tekste eelnevatest perioodidest. Siis tuleb numbreid muuta ja taas valmis. Põhivara lisa kardetakse seetõttu, et see on ülesse ehitatud jääkmaksumuse põhiselt ning kui ka 1 eurone vahe jääb, siis tuleb 6-7 veateadet. Ja selle vältimiseks, lihtsalt ei tehta põhivara lisa.

Eriti põnevaks läheb raamatupidamine siis kui koostatakse konsolideeritud aruanne. See on aruanne, kus tütarettevõttega koos esitab emaettevõte ühise aruande nii, et omavahelised saldod ja tehingud on välja elimineeritud. Koolides finantshariduse andmisel minu hariduse omandamisel ajal ei olnud sellest juttu. Miks antakse koolis nõrgal tasemel finantsharidust, sellest tuleviku blogis? See kui raamatupidaja oskab kokku panna konsolideeritud aruande, mis on ka auditeeritud, siis see on omaette tase ja neid raamatupidajaid peab oskama hinnata.

Raamatupidamise tegemisel on ettevõtte juhil kolm võimalust: teha ise, palgata raamatupidaja või osta teenust sisse.
Ise tegemisel on see oht, et pruugi seoseid näha ja kõiki tehinguid õigesti kajastada.
Teiseks võimaluseks on raamatupidaja leidmine. Raamatupidaja palkamisel on mikro ja väike-ettevõtjal probleem palgafond leidmine. Kui raamatupidaja annaks piisavalt infot juhtimisotsusteks ettevõtte juhile / omanikule, siis raamatupidaja õigustab end ja teeniks enda nõuannetega töötasu välja.
Kolmandaks variandiks on teenuse sisse-ostmine. Paljud teevad siinjuures valiku langetamisel vea sellega, et tuginetakse hinnale - odavalt saab. 20EUR kuus võib odav tunduda, kuid raamatupidamise kvaliteeti sellega ei taga. Samas mõte, et raamatupidaja = tark inimene, ei kehti iga raamatupidaja juures. Üheks valiku kriteeriumiks on teenust osutava ettevõtte aastaaruannet näha küsida. Kui sealt on näha, et ettevõte vaevleb likviiduskriisis (st. raha ei ole), siis raamatupidamist tehakse seetõttu, et raha saada. See inimene ei ole võimeline juhtimisotsusteks head nõud andma. Aastaaruande küsida soovimisel saab teada ka millal raamatupidamise ettevõttel on ise aastaaruanne esitatud. Kui aastaaruanne on esitatud hilinemisega või üldse esitamata, siis teadke, et üldjuhul hakkavad aastaaruannete koostamised viibima. Raamatupidaja on endale võtnud kliente selleks et palgatöötajana endale raha teenida, mitte osutada ettevõtjana professionaalset teenust. Samas ei tohiks finantsteenuse osutajal olla ka maksuvõlga. Lisaks võib ju ka küsida CV-d näha, veendumaks kogemustes ja haridustasemes. Finantsteenuse osutaja peab olema eeskujuks, mitte sabassörkija.

Kõige eeltoodu kinnituseks iseenda vastavuses kogemustele ja teadmistele on MTÜ MiSiMe, RL Consult OÜ ja Nostrum Capital OÜ aastaaruanded tänase seisuga esitatud ning täiendavat infot finantsteenuse ostamisel saab koduleheküljelt www.rlconsult.ee.

OÜtamine - Osaühingu võrdsustamine maksudest kõrvale hiilimisega

Võtsin päevakorda valdkonna, mis tänasel päeval on aktuaalne Eesti ühiskonnas. Üks põhjustest on see, et antud teema puudutab ka mind ning lausa läbi kahe osaühingu. Meedias on läbi kõlanud kaks eriversiooni - maksustame kogu tulu, mis teenime ning teine äärmus, et laseme maksutaseme nii alla, et OÜ-d ei peaks maksu maksma. Tuuakse Läti eeskujuks. Hämmastav on see, et mujal on rohi rohelisem ja piim valgem. Miks vaadatakse Lätis ainult ühte nüanssi - mikroettevõtte tasandit. Ühiskondlikult laiemalt vaadates on seal rohkem rahvast, miinimum ja keskmine palk väiksem kui Eestis, kuid hinnatase sama või kõrgem kui Eestis.

OÜ (osaühingu) taga on tegutsev inimene. Ning põhiline argument tuleb siin sisse võrreldes tavainimesega maksude maksmisel. Eraisikute eest maksavad maksusid juriidilised isikud (peamiselt OÜ-d). Maksu- ja Tolliamet avaldab kord kvartalis maksude tasumise tabeli. Arvestades asjaolu, et mul on põhitöökoht ning läbi oma ettevõtte raamatupidamise teenust osutades ning makse makstes (sh. ka sotsiaalset projekti silmas pidades - töötajale maksan rohkem, kui ta välja teenib) ning olles 110 000 ettevõtte seas 47 000. kohal, siis Maksuameti teema püstitus on õige. Kui võimalik, siis mina ei astuks mitte maksumaksjate liitu, vaid maksuvõtjate liitu. 110 000 juriidilisest isikust 20 000 ei ole töötasu makse maksnud. Siit valdkonnast tuleks eristada ettevõtted, mis on kinnisvara ja valdusettevõtted. Nende puhul aktiivne tegevus puudub ning kõik vajalikud teenused, mis vaja ostetakse sisse.

Miks OÜtamine muutus emotsionaalseks, sest Maksu- ja Tolliameti puhul tulistati teema puusalt. Ei analüüsitud olukorda (põhimõtteliselt sama olukord, mis juriidiliste isikute valduses olevate autodega). Vaja oleks läbi viia ennem analüüs, kui antud teemaga avalikkuse ette tulla. Analüüsi aluseks on riigil ju andmebaasid olemas - töötajate register, 1000 euroste arvete register, Äriregistris majandusaasta aruanded - elektroonilisel kujul. Selle alusel saab läbi viia analüüsi - kui inimesel on põhitöö koht olemas, kust on ametlik töötasu makstud, siis põhitöö kõrvalt ettevõtte pidamine ei ole kuritegu. Läbi selle loob inimene täiendavat väärtust ühiskonnale ja läbi selle ka iseendale (suurem motivatsioon paneb rohkem tegutsema). Näiteks sõidab ettevõtte omanik ehk kallima autoga - hooldus ja kütusekulud annavad teistele tööd. Riik peaks lihtsalt sätestama kriteeriumi, mis on see minimaalne sotsiaalmaksu summa, mis peaks olema makstud, näiteks riigi keskmise töötasult (või 2 riigi keskmist). Üle selle ei hakka Maksu- ja Tolliamet klapperjahti selle isiku üle pidama. Kui inimene kusagilt tasu ei saa ning elab dividendidest, siis peaks riik sekkuma ning seda juba ka inimese enda tulevikku silmas pidades - ei saa tarbida ühiskondlikke teenuseid, kui maksu ei maksa. Selles mõttes on Eestis õnnelik elada, et suhteliselt väikse summa eest kuus (minimaalne sotsiaalmaksu kohustus on 120 eurot / kuus), saab arstiabi. Ja oluline on ka isikustatud sotsiaalmaks - see tekitab küll ebavõrdust ühiskonnas, kuid annab võimaluse iseenda tuleviku üle otsustada (pension).

Palju kurvem oleks elada ühiskonnas, kus prioriteet on ümberjagamise õigustamine, vaesuse propageerimine ja keskpärasuse soodustamine. See on mõtteviis populismi õigustamiseks (sealhulgas ka astmeline tulumaks). Kes on Eestis suured maksumaksjad - aktsiisikaupade vahendajad (alkohol, suitsud, kütus, gaas), suured tööandjad (Maxima, Eesti Telekom) ning avalik sektor - Kaitsevägi, Tartu Ülikool, Politsei- ja Piirivalveamet. Need on ettevõtted, nö hani, kes muneb kuldmune. Avalik sektori maksude osas toimub lihtsalt ümberjagamine riigi eelarve piires. Maxima Eesti OÜ on suur tööandja muukeelt kõnelevale elanikkonnale, kuid nö "patu ja pahede ettevõtted" on suurimad maksumaksjad riigieelarvesse. Siis vähemalt ühiskond võiks neid austada.

Üks koht, kust ühiskonnas king pigistab on see, et kui ma teen tööd 10-12 tundi päevas ning teenin rohkem kui keskmine eestlane ja ei suuda oma sissetulekust poodlemas käia, sest suurte kaubanduskeskuste parklad on autosid niimoodi täis, et ma ei saa isegi normaalselt poes käia. Järelikult on auto tarbeese ning ühiskondlikult liigub raha, mida riik ei kontrolli. Üks põhjus võib olla ka Äriseadustikus, kus on keelatud osanikule / juhatuse liikmele laenu anda, kuid sanktsiooni pole - ühiskondlikult maksuvaba raha. Seda saab ju kontrollida Äriregistrist aastaaruannetest.

Samuti tõi Maksu- ja Tolliamet välja nüansid, mille alusel nad kontrollivad, kas on töösuhe või mitte - töö toimub tööandja kontrolli all - sh. ka tööaeg, omatakse ühte klienti (1000 euro arve analüütika), kasutatakse tööandja tarbeid. Seega ettevõtjate ärevus ei ole põhjendatud eelpool toodud nüansse silmas pidades, et kontrollima hakatakse kõiki OÜ-sid.

Üheks OÜtamise poleemika allikaks on ka inimlik kadedus. Fakt on see, et töötajaid on ühiskonnas rohkem, kui OÜ-de omanikke. Ja riik on soodustanud OÜ-de asutamist. Äriregistris ilma osakapitali sissemakset tegemata saab OÜ tehtud alla poole tunni. Läbi selle muidugi tehakse karuteene teistele OÜ-dele, sest ilma osakapitali sissemakset tegemata hakkab ettevõte ju kohe võlgu elama.

Seega OÜtamise teema on minu jaoks aktuaalne ning suures plaanis olen ma Maksu- ja Tolliametiga nõus, kuid eelnevalt, et ühiskonnas debatti alustada, tulnuks teha kodutööd. Ja ettevõtlusvorm pole süüdi inimeste valikutes, vaid pigem inimese enda valik maksukäitumises. Kui inimesel on kellegi tööandja juures mõistlik tasu sotsiaalmaksuga makstud ei näe ma põhjust, miks ta ei saaks oma ettevõttest dividende välja võtta. Oluline on siinjuures jälgida inimese maksukäitumist - mis ta teeb selle rahaga. Kui dividendide eest ostetakse süüa, peetakse pidu, ostetakse "odavamat sorti" auto vms, siis antud tulu peaks olema sotsiaalmaksuga maksustatud. Dividende üldjuhul ei kasutata esmavajaduste rahuldamiseks. Või kui seda tehakse, siis see on marginaalne.

Need olid minu mõtted OÜtamise teemal ning usun, et tõde on kusagil mõlema äärmuse keskel, kuid kohe ettevõtjat süüdi mõista ka pole õige. Pigem tuleb inimestele meelde tuletada, et läbi sotsiaalmaksu kindlustatakse endale tulevik ning panustatakse ühiskonda tervikuna, mille teenuseid me igapäevaselt tarbime.