Skechersi suvejooks 2018

11. augustil toimus järjekordne Skechersi suvejooks A.Le Coqi spordihoone juures Tartus. Minu jaoks oli see esimene osavõtt sellest jooksust. 10 km distantsil oli lõpetanud jooksjaid 328. Eks ilm oli jahedam kui sellel suvel üldiselt, kuid kõige tähtsam et oma füüsise üle kurta ei saa. Jooksukilomeetreid on küll vähe, aga lõpuaeg 44.18 ja 75. koht räägivad enda eest. Viimased 3 km olid keerulisemad, aga pidasin vastu. Pulss oli taaskord kõrge – keskmine 184, maksimum 201. Palju on andnud juurde tõukeratta trenn ning lihtsalt liikumine värskes õhus.

Korraldusliku poole pealt väga hästi korraldatud jooks. Kõik detailid on läbi mõeldud, rada hästi tähistatud, toitlustus, pakihoid jms on paigas. Samas rajaprofiil on igaühele jõukohane. Arvestades ka, et stardimaks on võrreldes teiste jooksudega rohkem paigas ning hüved on samasugused.

Jooksu enda kohapealt olin stardis 325 ning jooksu umbes 3. km olin 75 ning püsisin sellel kohal kuni lõpuni. Taaskord sain tunda et 10 km ja pikematel distantsidel pole esimese km aja 4.00 midagi teha kui lõpuaeg on 50.00 ja rohkem. Mida ja kellele tõestatakse, sellest aru ei saa. Enda eesmärgi alla 45 min täitsin ära ning selle baasilt on hea hakata ettevalmistusi tegema sügisel toimuvatel poolmaratonideks (21,1 km). Annan endale aru, et endast 10-15 aastat noorematega on keeruline sammu pidada, aga enda vormi pealt esimese ¼ seas olla annab motivatsiooni.

Hämmastav on see, et Skechersi sarjas oli tänavu 2 jooksu 3 asemel ning sarja kokkuvõttes sain kahe jooksu peale kokkuvõttes 26. koha (92 osalejat läks arvestusse). Mõlemal jooksul sain kusjuures 75. koha. Jooksu distantsi pikkusi arvestades (kevadel 7 km ja suvel 5/10 km) on need jooksud jõukohased igaühele ning saab testida oma füüsilist vormisolekut – 5 km läbida vähemalt ajaga 25.00 ning 10 km läbida joostes, ilma kõndimata. Hästi korraldatud jooksul on see võimalik J

OÜtamine - Osaühingu võrdsustamine maksudest kõrvale hiilimisega

Võtsin päevakorda valdkonna, mis tänasel päeval on aktuaalne Eesti ühiskonnas. Üks põhjustest on see, et antud teema puudutab ka mind ning lausa läbi kahe osaühingu. Meedias on läbi kõlanud kaks eriversiooni - maksustame kogu tulu, mis teenime ning teine äärmus, et laseme maksutaseme nii alla, et OÜ-d ei peaks maksu maksma. Tuuakse Läti eeskujuks. Hämmastav on see, et mujal on rohi rohelisem ja piim valgem. Miks vaadatakse Lätis ainult ühte nüanssi - mikroettevõtte tasandit. Ühiskondlikult laiemalt vaadates on seal rohkem rahvast, miinimum ja keskmine palk väiksem kui Eestis, kuid hinnatase sama või kõrgem kui Eestis.

OÜ (osaühingu) taga on tegutsev inimene. Ning põhiline argument tuleb siin sisse võrreldes tavainimesega maksude maksmisel. Eraisikute eest maksavad maksusid juriidilised isikud (peamiselt OÜ-d). Maksu- ja Tolliamet avaldab kord kvartalis maksude tasumise tabeli. Arvestades asjaolu, et mul on põhitöökoht ning läbi oma ettevõtte raamatupidamise teenust osutades ning makse makstes (sh. ka sotsiaalset projekti silmas pidades - töötajale maksan rohkem, kui ta välja teenib) ning olles 110 000 ettevõtte seas 47 000. kohal, siis Maksuameti teema püstitus on õige. Kui võimalik, siis mina ei astuks mitte maksumaksjate liitu, vaid maksuvõtjate liitu. 110 000 juriidilisest isikust 20 000 ei ole töötasu makse maksnud. Siit valdkonnast tuleks eristada ettevõtted, mis on kinnisvara ja valdusettevõtted. Nende puhul aktiivne tegevus puudub ning kõik vajalikud teenused, mis vaja ostetakse sisse.

Miks OÜtamine muutus emotsionaalseks, sest Maksu- ja Tolliameti puhul tulistati teema puusalt. Ei analüüsitud olukorda (põhimõtteliselt sama olukord, mis juriidiliste isikute valduses olevate autodega). Vaja oleks läbi viia ennem analüüs, kui antud teemaga avalikkuse ette tulla. Analüüsi aluseks on riigil ju andmebaasid olemas - töötajate register, 1000 euroste arvete register, Äriregistris majandusaasta aruanded - elektroonilisel kujul. Selle alusel saab läbi viia analüüsi - kui inimesel on põhitöö koht olemas, kust on ametlik töötasu makstud, siis põhitöö kõrvalt ettevõtte pidamine ei ole kuritegu. Läbi selle loob inimene täiendavat väärtust ühiskonnale ja läbi selle ka iseendale (suurem motivatsioon paneb rohkem tegutsema). Näiteks sõidab ettevõtte omanik ehk kallima autoga - hooldus ja kütusekulud annavad teistele tööd. Riik peaks lihtsalt sätestama kriteeriumi, mis on see minimaalne sotsiaalmaksu summa, mis peaks olema makstud, näiteks riigi keskmise töötasult (või 2 riigi keskmist). Üle selle ei hakka Maksu- ja Tolliamet klapperjahti selle isiku üle pidama. Kui inimene kusagilt tasu ei saa ning elab dividendidest, siis peaks riik sekkuma ning seda juba ka inimese enda tulevikku silmas pidades - ei saa tarbida ühiskondlikke teenuseid, kui maksu ei maksa. Selles mõttes on Eestis õnnelik elada, et suhteliselt väikse summa eest kuus (minimaalne sotsiaalmaksu kohustus on 120 eurot / kuus), saab arstiabi. Ja oluline on ka isikustatud sotsiaalmaks - see tekitab küll ebavõrdust ühiskonnas, kuid annab võimaluse iseenda tuleviku üle otsustada (pension).

Palju kurvem oleks elada ühiskonnas, kus prioriteet on ümberjagamise õigustamine, vaesuse propageerimine ja keskpärasuse soodustamine. See on mõtteviis populismi õigustamiseks (sealhulgas ka astmeline tulumaks). Kes on Eestis suured maksumaksjad - aktsiisikaupade vahendajad (alkohol, suitsud, kütus, gaas), suured tööandjad (Maxima, Eesti Telekom) ning avalik sektor - Kaitsevägi, Tartu Ülikool, Politsei- ja Piirivalveamet. Need on ettevõtted, nö hani, kes muneb kuldmune. Avalik sektori maksude osas toimub lihtsalt ümberjagamine riigi eelarve piires. Maxima Eesti OÜ on suur tööandja muukeelt kõnelevale elanikkonnale, kuid nö "patu ja pahede ettevõtted" on suurimad maksumaksjad riigieelarvesse. Siis vähemalt ühiskond võiks neid austada.

Üks koht, kust ühiskonnas king pigistab on see, et kui ma teen tööd 10-12 tundi päevas ning teenin rohkem kui keskmine eestlane ja ei suuda oma sissetulekust poodlemas käia, sest suurte kaubanduskeskuste parklad on autosid niimoodi täis, et ma ei saa isegi normaalselt poes käia. Järelikult on auto tarbeese ning ühiskondlikult liigub raha, mida riik ei kontrolli. Üks põhjus võib olla ka Äriseadustikus, kus on keelatud osanikule / juhatuse liikmele laenu anda, kuid sanktsiooni pole - ühiskondlikult maksuvaba raha. Seda saab ju kontrollida Äriregistrist aastaaruannetest.

Samuti tõi Maksu- ja Tolliamet välja nüansid, mille alusel nad kontrollivad, kas on töösuhe või mitte - töö toimub tööandja kontrolli all - sh. ka tööaeg, omatakse ühte klienti (1000 euro arve analüütika), kasutatakse tööandja tarbeid. Seega ettevõtjate ärevus ei ole põhjendatud eelpool toodud nüansse silmas pidades, et kontrollima hakatakse kõiki OÜ-sid.

Üheks OÜtamise poleemika allikaks on ka inimlik kadedus. Fakt on see, et töötajaid on ühiskonnas rohkem, kui OÜ-de omanikke. Ja riik on soodustanud OÜ-de asutamist. Äriregistris ilma osakapitali sissemakset tegemata saab OÜ tehtud alla poole tunni. Läbi selle muidugi tehakse karuteene teistele OÜ-dele, sest ilma osakapitali sissemakset tegemata hakkab ettevõte ju kohe võlgu elama.

Seega OÜtamise teema on minu jaoks aktuaalne ning suures plaanis olen ma Maksu- ja Tolliametiga nõus, kuid eelnevalt, et ühiskonnas debatti alustada, tulnuks teha kodutööd. Ja ettevõtlusvorm pole süüdi inimeste valikutes, vaid pigem inimese enda valik maksukäitumises. Kui inimesel on kellegi tööandja juures mõistlik tasu sotsiaalmaksuga makstud ei näe ma põhjust, miks ta ei saaks oma ettevõttest dividende välja võtta. Oluline on siinjuures jälgida inimese maksukäitumist - mis ta teeb selle rahaga. Kui dividendide eest ostetakse süüa, peetakse pidu, ostetakse "odavamat sorti" auto vms, siis antud tulu peaks olema sotsiaalmaksuga maksustatud. Dividende üldjuhul ei kasutata esmavajaduste rahuldamiseks. Või kui seda tehakse, siis see on marginaalne.

Need olid minu mõtted OÜtamise teemal ning usun, et tõde on kusagil mõlema äärmuse keskel, kuid kohe ettevõtjat süüdi mõista ka pole õige. Pigem tuleb inimestele meelde tuletada, et läbi sotsiaalmaksu kindlustatakse endale tulevik ning panustatakse ühiskonda tervikuna, mille teenuseid me igapäevaselt tarbime.

Inimesed arvavad rohkem kui nad teavad

Antud kirjutiseks andis ajendi detsembrikuu Äripäevas ilmunud Lasse Lehise artikkel "Inimesed arvavad maksudest rohkem, kui nad teavad". Peamine sisu oli ettevõtte tulumaksu taastamine. Siin tõstatus teema, et välisettevõtted viivad raha välja, ilma tulumaksu maksmata. Toetan antud artikli peamist küsimust: mismoodi pangad tulu välja viivad. Kas keegi on näinud, kui palju, kus, mis kuupäeval, mis summas? Mina ise audiiteerimise valdkonnas töötades - ei oska ka sellele vastata, aga paljud arvavad, et nad oskavad (väikeettevõtjad, tavainimesed). Üks võimalus raha välja viia on aktsiakapitali vähendamine. Maksuvabalt saab välja viia raha, mis on omakapitali kunagi ülekurssi või aktsiakapitali suurendamiseks sisse käidud. See juhtus siis kui oli vaja välisettevõtete käes olevate ettevõtete kapitaliseerituse taset tõsta. Nüüd kui on ettevõtted üles ehitatud viiakse antud raha riigist välja - seda on vaja muudeks investeeringutest emaettevõttel. Kas tõesti on poliitikud ja inimesed lühinägelikud või kadedad antud protsessi peale. Topeltmaksustamise vältimisest ollakse kuuldud??? Kokkuvõttes ka mina olen ettevõtte tulumaksu taastamise vastu...

Miinimumpalga tõstmisest. Ükskõik kas see on siis 700 euroni või 1000 euroni. Poliitikud tulge mõistusele. Elu ei seisne ainult Tallinnas. Need ettevõtjad / arvamusliidrid, kes ka toetavad antud mõttekäiku - nende elatustase on nii kõrge, et nemad ei ela enam palgast, vaid dividendidest vms sissetulekuallikatest. Nende populaarsus kasvab läbi populismi. Võtame nt Valgamaa keskmise töötasu. Ning vaatame siis, mis valdkonna ettevõtted on maakonnas esindatud - mööbel, lihatootmine, õmblusettevõtted. NB! Kõik need ettevõtted sõltuvad väliskapitalist. Mida investor siit otsib - odavat tööjõudu? Tööjõukulu kahekordistamine ei ole just kõige ahvatlevam pakkumine investorile. Mina isiklikult usun, et investor oleks nõus kõrgemat palka maksma, kui tal oleks eriala spetsialiste võtta. Kahjuks on ainult lihttöölised - keda on vaja koolitada ning kelle eneseusk on madal. Ja kas selle palgatõusuga efektiivsus kasvab - alguses kestab ehk 3-4 kuud (ning siis töötaja harjub ära ning hakkab nõudma rohkem) ja siis teeb töötaja ikka samas mahus ja kvaliteediga, mis ta seniajani teinud on (kuid nüüd juba häälekamalt nõudes, sest miinimupalk ju tõusis)? Enne valimisi on populism küll õigel kohal, kuid soovidega võiks siiski natuke realistlikum olla. Samuti kui praegu on töötasude vahekord, et miinimupalk on 400€ ja keskmine palk 1000€ (vahe 2,5 korda). Kui tõsta miinimupalk 1000 euroni, kas siis see spetsialist, kes praegu teenib 1000€, hakkab saama 2500 €. Küsimus, kuidas hoida motivatsiooni inimesel, kes praegu teenib 2,5 korda rohkem kui miinimupalga saaja.

Kütuse hinnast. Nafta hind sõltub mitmest tegurist: loodusjõud, OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Ühendus), spekulandid, nafta varude olemasolu, vabade tootmisvõimsuste olemasolu hankivas ja töötlevas naftatööstuses, nafta kui vara portfellis (investeeringud), alternatiivenergia, suurte majanduste (Hiina, USA) struktuur ja nõudlus kütuste järele. Kuna kütuse hind Eesti tanklates sõltub maailmaturu hinnast (moodustab 40-50% lõpphinnast), aktsiisist, käibemaksust ja kütuse müüja marginaalist, siis oluline tegur on ka valuuta risk. Inimesed arvavadki, et kui maailmaturu hind kukub peaks sama palju ka tanklas kütuse hind kukkuma. Vale. Maailmaturu hind on ju dollarites, aga tanklas kütuse hind on eurodes. Kuna euro nõrgeneb dollari suhtes, siis sellest tulenebki väiksem kütuse langus kui maailmaturul. Samuti toimub ostmine väga suurtes kogustes (Eesti kogused on maailma mastaabis marginaalsed), mistõttu võib vana partii olla kallima hinnaga, kui uus partii peale tuleb. Ennem tuleb varasem kogus maha müüa.

Need kolm teemat on praegu ühiskonnas aktuaalsed ning püüdsin majandusinimesena lahti seletada need oma nägemuse seisukohalt. Oluline rõhk on võrdlusel:  arvamus vs teadmine / faktid. Kui ka mul isiklikult eriala spetsialistina on raske neile küsimustele vastuseid leida, siis kuidas seda saavad teha poliitikud või tavainimesed.

Võimalus - Valik - Otsus - Vastutus

Tänase blogi tähendus on 4 sõna - järjestikuses ahelas: võimalus, valik, otsus ja vastutus. Kui ahel läheb normaalset rada pidi, siis algab uus ahel uute võimaluste, valikute, otsuste ja vastutustega.

Võimalus on asjaolu, mis on vajalik millegi teostumiseks, millegi toimumise tingimused. Võimalus on eelduseks valiku tegemisel. Lapsepõlvega antakse vanemate poolt hulk võimalusi ellu kaasa - perekonna suhted, kodu hoidmine, hariduse olulisus, sõprade olemasolu, üldteadmised elust, harjumuste kujunemine. Need kõik mõjutavad meie võimalusi. Kaugel "kükametsas" elades on olulised puhas õhk, vaikus, linnulaul. Kuid miski jääb puudu. Linnas elades on rutt, töö, asjatoimetused. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad plussid ja miinused. Samuti on erinevad võimalused nii väike linnas elades kui ka suurlinnas toimetades. Üks on aga kindel - suuremas linnas on võimalusi rohkem valikute tegemiseks.

 Valik on väljavalimine teatud hulgast või mitme võimaluse korral. Valiku langetamisel valitakse välja üks tee. Peale valiku langetamist on teised valikud muutunud, st. esialgne olukord ei ole enam endine. Kõik on pidevas liikumises. Tuleb osata langetada valikuid. Olukorda kontrollides, peame tundma, et meil on võimu, et teha valikuid. Palju aitab sellele kaasa lapsepõlve kasvatus. Mis vahel võib paljud valikud langetada Sinu eest? Nt. vanuseliselt perekonna loomine, suhtumine rahasse, sõprade valik, töövõime. Valikut aitab langetada ka iseenda ja teiste kogemus. Teisi kuulates on oluline vahet teha arvamusel ja nõuandel. Sellest oli juttu ühes eelmises blogis. Üldjuhul nõuande kuulda võtmine aitab kergendada valikute tegemist. Samuti kergendavad valikute tegemist ahvatlused, kuid läbi selle on võimalik kasvatada endas iseloomu, mitte valida kergemat teed. Õnnelik on inimene, kes saab valikud ise langetada, mitte teised ega elu ei langeta Sinu eest valikuid. Kui meil on liiga palju valikuid, ei vali me üldse midagi. Aga kui meil pole üldse valikuid, kaotame motivatsiooni. Parim olukord on siis, kui saab valida kolme või nelja võimaluse hulgast.

Otsus on tulemus, milleni jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist; valiku langetamine. Iga otsusega kaasneb risk. Otsus kas ahendab või suurendab tuleviku valikuid ja võimalusi. Otsus on valiku langetamisel i-le punkti panek. Peale otsuse langetamist on võimalik otsust muuta, kuid olukord enam pole enam see, mis esmase otsuse langetamisel. Me võime langetada sarnase otsuse, kuid samasugust otsust me enam langetada ei saa. Saatus võib anda meile võimaluse otsust leevendada või siis võimendada seda. Vaba on inimene, kes saab langetada ise otsuseid, mitte et teised seda Sinu eest teevad. Siiski otsus elama hakata on igaühe enda kätes. See käib nii töö, puhkuse, finantsvabaduse, pere jms. kohta.

Vastutus on kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine, enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru andmine. Kui küsitakse, miks ühel läheb paremini kui teisel, siis see on paljuski tingitud vastutusest, mis inimene võtab. Vastutuse suurus sõltub eelnevalt kirjutatud võimalustest, valikutest ja otsustest. Oma elu eest vastutamine aitab elu kontrollida ja valmistada ennast ootamatuste eest. Mille eest saab vastutada? Peamiselt saab igaüks vastutada oma valikute eest. Näiteks koolis käimine, ülikoolis eriala valik, pere loomine, töö valik ja selle tegemine, finantsvabadus. Kõige selle eest saab vastutada. Kui inimene hakkab oma valikutes süüdistama teisi, siis ta ei vastuta ju oma elu ees. 

Kui vastutus on muutunud iseloomu omaduseks, siis tekivad uuel tasemel uued võimalused ning ring hakkab otsast peale. Iseenda elu eest vastutavad inimesed saavad nautida iseenese poolt esilekutsutud võimalusi. Ilma vastutust võtmata langevad ära paljud võimalused ning elu hakkab ise inimesele võimalusi pakkuma, kuid need ei pruugi olla enam need, mis inimene ise sooviks. 

Mõelgem siis ahela: võimalus - valik - otsus - vastutus peale. Paljuski saab inimene ise selles ahelas ära teha.