Aeg iseendale ehk kokkuvõte 2017. aastast

Lõppeb 2017.a. Aasta kokkuvõtet kirjutan Noorus Spaas. See on kirjutis möödunud aastast ning arusaamistest ühiskonnas toimivatest protsessidest.

Miks just Spaas? Sest usun, et vajasin aega üksi olemiseks ja eneseanalüüsiks koos läbi puhkuse. Samas Noorus Spaa asub Narva-Jõesuus, seega piisavalt kaugel, et oleks kiusatus tagasi igapäevaste asjade juurde pöörduda. Saavutasin enam-vähem eesmärgid, mis ma püstitasin 2017.a. alguses.

Samas viin läbi ka oma kolme ettevõtte (teenust osutava, investeerimisettevõtte, mittetulundusühingu) üldkoosoleku – kokkuvõte tehtust ning uute eesmärkide püstitamine. Repliigina öeldes, siis finantseesmärgi, mis ma 2017.a. alguses püstitasin täitus jõulude ajal. Ning see oligi minu kõige suurem jõulukink.

Isiklikus finantsilises plaanis olen seadnud endale teatud piirid, reeglid ja eesmärgid ning uskumatu, et kui ise uskuda oma edusse, siis eesmärgid ka täituvad. Täitsin ühiskonna keskklassi alampiiri (aasta sissetulek x vanus / 10), st. summa, mis peaks olema netovarade väärtuseks, et kuuluda keskklassi. Samas on rõõm ja heaolu selles, et selle eesmärgi täitmiseks minu isiklik elustiil ei kannatanud. Keskklass ei ole kohe kindlasti mitte sissetuleku järgi üle 1200 euro kuus teenivad inimesed. See peaks baseeruma varanduslikul tasemel, mitte sissetuleku baasil.

Annetusteks läks 1% sissetulekust (mis peale 40.ndat eluaastat tõuseb üle 2% sissetulekust). Minu kindlad valdkonnad annetusteks on haridus ja vastsündinud (väikesed lapsed). Hariduse puhul on oluline esialgu läbi  baashariduse enese isiksuse leidmine. Laienenud silmaring annab elus toimetulekuks palju.

Selleks on vaja teada, et väikesed inimesed räägivad teistest inimestest, keskmised inimesed räägivad sündmustest ja suured inimesed räägivad ideedest. Just viimasest on Eesti ühiskonnas puudu.

Hariduse puhul on oluline teada, et haridus koosneb kolmest komponendist: teadmised, oskused ja kogemused. Tippu jõudmiseks on vaja kõike kolme ning kõik kolm komponenti on omavahel seotud.

Vastsündinud on prioriteet seetõttu, et väikesed lapsed ei saa enesele vanemaid ise valida. Läbi Pelgulinna sünnitusmaja toetuse ehk pääseb nii mõnigi vastsündinu elule, mida ta väärib.

Investeerimismaastikul mõjutas mind 2017.a. kõige rohkem Investeerimisklubiga liitumine. See vaimuenergia, mida ma sealt saan on aidanud mind püsida minu eesmärkide täitmise juures. Olen saanud nii mõnegi uue lähenemise oma investeerimisotsuste tegemisel. Avasin ka 2017.a. alguses kasvukonto LHV Pangas. Muid uusi investeerimisvaldkondi juurde ei tekkinud kuid täiendasin täiendavate aktsiaostudega oma investeerimisportfelli. Tootlusega investeerimisettevõttes jään rahule, sest varade tootluse 10% eesmärk sai täidetud. Alati võib ju tahta rohkem, kuid turgu emotsioonid ei huvita (kahjuks meie poliitikuid huvitab). Tavaliselt juhib inimesi hirm ja ahnus. Ka mind (olen siiski ka inimene), kuid distsipliin ja eesmärgile pühendumus aitavad hoida mõistuse külmana – kuigi jah 2 investeeringu soetust sai tehtud ka emotsioonide najal.

Raamatupidamise valdkonnas tuleb käibe poolest parim aasta läbi aastate, arvestades asjaolu, et aasta esimeses pooles võtab palgatöö päris piisavalt aega. Numbriga joone all võib ka rahule jääda ja dividendide välja kuulutamine on taaskord aktuaalne.

Praegu aasta kokkuvõtet kirjutades, teen ka endale detailse kokkuvõte tööalastest edusammudest. Seda eelkõige neljast vaatevinklist: palgatöötaja, juhatuse liige, osanik ja investor. Need neli rolli on ühtemoodi kõik omavahel minu isiksuses olemas, kuid need mõtlevad ja lähenevad teemadele kõik erinevalt. Põhjalikult neist mõttemaailmadest tuleviku kirjutistes. Kuid siiski lühidalt:

1.     Palgatöötaja – isiksus, kes reaalselt aktiivset tulu loob

2.    Juhatuse liige – otsustab tööde üle, mida teha ja mida mitte, sõlmib lepinguid ja kokkuleppeid, vastutab töö eest, teeb müügitööd

3.    Omanik (osanik) – loodab omanikutulule (dividend), järgib juhatuse liikme töö tulemusi

4.    Investor – elatub passiivsest tulust. Eesmärk finantsiline vabadus.

Isikliku elu muutustes ei toimunud nii palju, kui 2016, sest siis toimus 10 tegevust mu elus esimest korda, kuid sellest perioodist said alguse minu elus spaa- ja kinokultuur, mis on saatnud mind ka 2017.a. Kuna mul televiisorit pole, siis kinokülastusi tuleb kord nädalas küll. Seega usun, et minu panus Eesti kinokülastustesse on rohkem kui keskmisel eestlasel.

Samuti sai Eestis piisavalt ka ringi sõidetud – Võrumaa, Lüübnitsa laat, Saaremaa 3 päeva reis, Peipsi äärne külastus. Esmakordselt sai külastatud ka Maanteemuuseumi ja Taevaskoda.

Investeeringuna tegin 2017.a. uuenduse Apple toodetesse. Pidin saatuse tahtel ostma uue MacBook Pro ja iPhone SE. Eks olen tänaseks mõlematega harjunud ja mõlemad on saanud mu elu igapäevaseks osaks.

Ja kuna need on mu igapäeva töövahendid (teenin nendega enesele sissetulekut), siis on asjakohane teatud aja tagant töövahendeid uuendada.
Pika otsimise peale leidsin endale ka sobiva portfelli ka, mis on kooskõlas minu töökommete ja tavadega. Sellega ma olen ka rahul.

Raamatute lugemine on saanud igapäeva traditsiooniks. See on aeg, mis tuleb leida iseendale. Eriti raamatud, mis avardavad silmaringi. Kui 1998.a. muutis minu mõtte maailma raamat “Eesmärk”, siis sama mõttemaailma muutev raamat on 20.a. hiljem “Miljonäri kiirtee”. Raamatus toodud väärtushinnangud ei ole kõik toodavad Eesti ühiskonda, kuid annavad kindlasti ülevaate, miks Eesti liigitub kolmeks: esimene, teine ja kolmas. Esimese ja teise Eesti piir jookseb Kose juures Tallinna poole, teine Eesti asub Kose ja Rõngu vahel ning kõik, mis jääb alla Rõngut on kolmas Eesti. Inimeste käitumise protsesside mõistmine jääb distsipliini ja mõtteviisi taha.

Raha iseenesest ei ole probleemide lahendaja. Raha võib pigem tekitada neid juurde. Seega poliitikud ei peaks Eestis tegelema ümberjagamise, vaesuse ja keskpärasuse tootmisega, vaid hakkama probleeme lahendama. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei täida juba tükk aega oma funktsiooni, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine lahendab väheste probleemi, sest nende inimeste probleem pole seotud üldse rahaga. Haridus iseenesest hakkas taandarenema kui 15.a. tagasi mindi üle 3+2 õppesüsteemile. Ja ühiskonna liikmete vananedes tekib probleeme juurde. Neid probleeme ei lahenda rahaga. Ja rõhutada, et tuleb näha suurt pilti ei ole veel aluseks lähenemiseks Põhjamaade heaolu ühiskonnale. Soomes on küll elanikke 3 korda rohkem, kuid nende majandus on 10 korda suurem kui Eestis. Poliitikute puhul on praegu esikohal tarbimismeelne (kulupõhine) mõtteviis, mitte tootja (tulupõhine) mõtteviis. Ainult tootjapõhine mõtteviis loob rikkust, läbi mille liigutakse jõukuse poole. See kui sissetulek suureneb ei tähenda, et selle kõik kohe ära peaks kulutama.

“Miljonäri kiirtee” raamatus toodud õnne definitsioon vastab päris hästi tegelikkusele. Õnn koosneb FFF, st. Fitness (tervis, vormisolek), Family (perekond, suhted), Freedom (vabadus, võimaluste olemasolek). Antud kontekstis puudub termin Finance (raha), sest raha on abivahend kõige eelneva loomiseks.  Seega ühiskond kui tervik peaks liikuma kolme FFF poole.

Spordivaldkonnas sai see aasta läbitud 9 jooksu. Aastaplaani ei täitnud, kuid tekkis stabiilsus. Parandasin Tartu Parkmetsa (7 km) jooksu ning Tartu Linnamaratoni (21,1 km) tulemust. Seega keskpärane aasta. Sooviksin 2018.a. lisada nii mõnegi uue stardi oma jooksude nimekirja. Kuid regulaarselt olen avastanud Tartumaal Roiu lähedal asuva Vooremäe suusakeskuse rajad treeningute läbiviimiseks.

Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et 2017.a. läks korda. Olen rahul eespool toodud Freedomi ja Fitnessi valdkonnaga, kuid Family valdkond vajab 2018.a. järgi aitamist. Iga eneseareng nõuab ohvreid ning antud valdkond on jäänud tahaplaanile. See vist jäi seetõttu, et arengus pead jälgima end ümbritsevaid inimesi, kes Sulle mõju avaldavad. Kes avaldavad halba mõju või takistavad elus edasi liikumast lihtsalt nendega tuleb vähem suhelda. Samas uued inimesed saavad ellu tulla kui oled valmis neid oma ellu lubama.

Seega head aasta lõppu ning uute eesmärkide täitumist uuel aastal J Ja uskuge, nii mõningi suur muutus on mul lähiajal varuks.

Finantspõhimõtted

Raha on tavaliselt inimestele teema, millest väga avalikult ei räägita. Kas siis kadeduse või siis häbi tõttu? Jah väga raske on võrrelda inimeste finantside taset, sest see sõltub nii mitmeski tegurist - aktiivne või passiivne teenistus, laenudega või ilma, algkapital ise teenitud või saadud päranduseks. Kuna ise olen ligemale 15 aastat töötanud finantside sees, siis on mul välja kujunenud teatud finantspõhimõtted, millest allpool juttu. Rahalistesse numbritesse ei lasku, vaid pigem kirjutan põhimõtetest.

Igakuiselt säästmine.

Kui koguda raha 100 000 eurot ja igakuiselt kõrvale panna 100 eurot, siis aastaga on säästetud 1200 eurot, 10 aastaga 12 000 eurot ja 100 aastaga 120 000 eurot. Arvesse on võtmata inflatsiooni ja potensiaalse teenimisvõimaluse mõjud. Seega antud säästmisviis ei toimi. Tuleb järelikult teistmoodi läheneda säästmisele / kogumisele.

Tuleks püüda liikuda taseme poole, mis on mingi definitsiooni järgi “ühiskonna majandusliku mõõdupuu keskklassi” alampiiriks, st. netovara suurus (varade turuväärtus – kohustused): aastane brutosissetulek x vanus / 10-ga. Seega 10% säästmine iga-aastaselt oma sissetulekust. Ma olen sellest tasemest tänasel päeval 70%. (2015.a. oli see tase 83%, 2012.a. 87%, 2010 89%, 2007 27%) Selleks on peamiselt 3 põhjust miks see tase madalamaks on läinud – aastane sissetuleks on viimastel aastatel kiiremini kasvanud, vanust on juurde tulnud ning 20ndad eluaastad kuulusid elu mõtte otsinguile – õppimine, töökohtade vahetamine, oma ettevõtte asutamine, mistõttu sääste eriti ei tekkinud.

Säästmisel lähtun esmasest põhimõttest – kõigepealt maksan iseendale. Peamiselt väljendub see, et investeeringute kontodele sissemaksed tuleb teha kõigepealt – fondiosakud, eraldi pangakonto, sularaha. Kuulun 50% klubisse, st. sissetulekust üle 50% suudan säästa. See muidugi eeldab madalaid püsikulusid.

Suhtumine laenudesse ja liisingutesse.

Antud punkti lahtimõtestamiseks on oluline pidada eelarvet ja sellest tulenevalt teada oma rahavoogusid. Palju on teenistus ja kui suur osatähtsus on kuludel. Kui rahavood on positiivsed, siis laenud ja liisingud on väga head finantsvõimenduse allikad, sest tänasel päeval ja paaril järgneval aastal on laenuintressid madalad ja ei pea suuremate asjade soetamiseks niipalju oma raha kasutama. Samas on oluline omada rahalist puhvrit, et vajadusel kiiremas tempos laenukohustust vähendada. Kui inimene alles alustab tegevust ja ei paista turvalist sissetulekut, siis laenud ja liisingud suurendavad ebakindlust. Rahal on omadus teha tööd 24/7, kuid seda nii positiivsel poolel (kapitali kasvatamine) kui ka negatiivsel poolel (laenud ja liisingud). Tänasel päeval võimaldab Eesti seadusandlus asutada ettevõtte ilma osakapitali raha sisse maksmata. Minu jaoks on see väär, sest algusest peale hakatakse elama juba võlgu. Parem on alguses siiski raha kogumine ja siis tehingusse asuda. Rahaline piir laenu võtmiseks on igal inimesel erinev, kuid minu jaoks hakkab see piir summast 10 000 eurost, st. alla selle võiks asjad kohe välja osta (koguda senikaua) ja üle selle, siis kaaluda laenu võtmist.

Aeg investeeringute haldamisele

Mida jõukamaks saab inimene, seda hinnalisemaks muutub tema jaoks vaba aeg. Üks osa sellest ajast investeerib inimene oma investeeringute haldamisele. See ei ole mitte ainult aktsiate/osakute ost-müük, vaid täiendavate erialaste materjalide lugemine, finantsteemade arutamine endast targemate-kogemeustega inimestega, koolitustel osalemine, finantseesmärkide ülevaatamine ja uute püstitamine. See ei ole mitte ainult finantstehingud, vaid oluliselt tähtsam on mõtteviis.

Seega otseselt oma finantstehingute sooritamisele / ülevaatamisele kulub nädalas 1-2 tundi, aga mõtteviisi juurutamisele julgelt 20-30 tundi kuus.

Minu investeerimisstrateegia

Peamine strateegia on osta-hoia. Tänasel päeval on minu majanduslik kindlus piisav, et saan teha finantstehinguid rahaga, mida ma ei vaja. Investeerimisel olen lähtunud pikaajalisest strateegiast, st. üle 7-10 aasta. Fondidesse investeerin igakuiselt, aktsiaid soetan kaalutletud otsuse põhjal ja väljaspool regulaarseid tehinguid olen valmis ka ebaregulaarseteks tehinguteks – nt. võlakirjaemissioonid. Investeerimistehingute mahud on erinevad mõnekümnest eurost kuni tuhandete eurodeni. Oluline on igakuiste tehingute juures regulaarsus ning ebaregulaarsete tehingute juures finantsvõimekuse olemasolu (teadmised ja raha). Igakuisel investeerimisel maandan riski lühiajalist kahju kannatada - investeerin pikaajaliselt ja pikaajaline tootlus rahuldab mind.

Eesmärkidena on seatud lähema 3 aasta jooksul omada “keskklassi” alampiiri tase 120%. 10 aasta perspektiivis netopalk ja investeeringutest tulenev netotulu võiksid olla võrdsed ning 50 eluaastaks võiksin olla finantsiliselt vaba.

Rohkem säästa või rohkem teenida

Mõlemad filosoofiad on finantsmaailmas olulised. Tulude ja kulude skaalal on 2 suurt erinevust. Tulud võivad olla null ja neil ei ole ülemist piiri. Kulude puhul on püsikulud alati olemas (elamispind, riided, toit), kuid kuludel on ülemine piir olemas – teatud tasemest pole mõtet/võimalik rohkem kulutada. Rikastel on halb elustiili omadus – nad on väga head kliendid (nõudlikud, kuid maksavad hästi), kuid nad vajavad väga vähe.

Seega liikudes rohkem finantsvabaduse poole hakkab tulude teenimine rohkem meeldima kui kulude kontroll. Väiksemate sissetulekute puhul on vastupidi. Kuna ma olen teel finantsvabaduse poole, siis rakendan mõlemat strateegiat – rohkem säästmist ning otsides võimalusi ka rohkem teenida.

Lühidalt lähtud ülaltoodud põhimõtetest oma finantsasjade korraldamisel.