Minu esimene poolmaraton

Täna, 01. oktoober 2016 läheb ajalukku minu esimese ametliku jooksu poolmaratoni läbimisega. Distantsi pikkus siis 21,1 km. Viimane ettevalmistav trenn sai tehtud selle nädala teisipäeval. Ülejäänud aeg kulus vaimsel ettevalmistusel, st. raja profiili analüüs ja vaimne ettevalmistus. Nii pikka distantsi ma polnud aja peale jooksnud üle 7 aasta. Miks 21, mitte 10? Sest pikemal distantsil saab jooksu kiirust paremini reguleerida ning ka kiiruslikku vastupidavust ei ole nii palju vaja. 10 km peal pead algusest lõpuni pingutama.

Jooksu eesmärk oli rada läbida 1:45 ning iga minut alla selle on boonuseks. Ja kui tuleb alla 1:40 siis võib lugeda jooksu suurepäraseks kordaminekuks (tänase ettevalmistuse juures :)). Ja teine eesmärk oli mitte lasta nõrkusel tekkida (nii vaimsel kui füüsilisel) ja joosta kogu rada. Siiski oli ka 3. eesmärk - tulla esimese 200 hulka.

Ilm oli päikseline, kuid tuuline. Arvan, et oli ainus "kubujuss" rajal - müts, kindad, pikkade varukatega pluus, poolpikkad jooksu püksid ning ka "säärised". Lisaks ka päikseprillid. Jooksu lõppedes sain aru, et olin teinud õige valiku. 11 km paiku umbes 1 km ulatuses tuli ka vihma, millega paljud nö lühikestes jooksuriietes jooksjad lõivu maksid.

Jooksu kulg. Kuna kokku on kilomeetreid 21 ja jooksin pulsikellaga, siis kõikide km vaheajad on automaatselt kellas salvestatud. Kuni 14km-i jooksin ühtlases tempos 4.37 - 4.42 min/km. Joogipunktides kulutasin 5-10 sekundit. Peale 15 km (kust hakkab tõeline poolmaraton) läksid km ajad 4.43 - 4.45 min/km. Ja siis see tuli - Lossi tn tõus, mida olin nii kaua oodanud - kõrgustevahe 30 m 150-200m jooksul. Ikka pidin 30 m kõndima, kuigi seda eesmärki polnud. Ja viimase jooksu km suutsin joosta 4.37 (poolenisti allamäge). 5 km vaheajad spordikella alusel: 23.29, 23.29, 23.23, 24.46. Ühtlane tempo. Kohtade poolest olin 10 km vaheajapunktis 135. (ametlik vaheaeg 46.44) ja lõppaeg 1:39.57 ja kohaks 126.  No mis ma oskan öelda - SUUREPÄRANE :). Kokku lõpetajaid 657, oma vanuseklassis 18 (M35 vanuseklassis lõpetajaid 80) ning 5 naist jäi ettepoole (kokku naisi 201). Suutsin enam-vähem stabiilselt oma kohta hoida ja tasapisi ettepoole tõusta. See ka õnnestus.

Tulemus diplomi näol

Õnnelikuna finišis

Südametööst / Pulsisagedusest. Püüdsin alguses natuke tagasi hoida, mis ka õnnestus 5 km-ni. Edasi läks siiski pulss üles ning jooksu lõpuks keskmine oli 185 lööki/min, maksimaalne 199 lööki/min. Sellise pingutuse järel ok, sest võrreldes aasta algusega on pulss stabiilsemaks muutunud ja allapoole tulnud. Ja raskustunnet rindkeres ei tekkinud. Pigem tekkis raskus jalgades, sest polnud nii pikka distantsi tükk aega jooksnud.

Tähelepanekud jooksust. Tasa sõuad kaugele jõuad. Ütleme nii, et esimesed 50 jooksjad on nö "elukutselised" ja peale seda näed igasuguseid jooksjaid - kes on oma vormi ülehinnanud ning samas on ka riietusega alt mindud (eriti tänase tuulise ilmaga, jah temperatuur on +12 kraadi, kuid tuuleindeks tegi oma töö). Jah vähem riideid - väiksem takistus, kuid jooksu katsumus on 1,75 tundi, mis soovitavalt nõuaks ettevalmistust. Samas on tervisesportlastel tempo valik ebaühtlane - mäest joostakse all pika sammuga ning tõusudel jäädakse praktiliselt seisma. Ei leita oma rütmi. Ajaga on ka jooksjate tase kehvemaks läinud - samal jooksul 20 aastat tagasi sain ma 10 km jooksus 36.20-ga 36. koha, nüüd oleksin sellise ajaga 10. koht.

Mulle meeldib see, et jooksjaid on küll juurde tulnud, kuid jooksjate füüsiline ettevalmistus jätab soovida. Alla 2:00 jõudis joosta 460 jooksjat (s.o. natuke all 6 min/km). Üheks põhjuseks on see, et koolides pole kehaline kasvatus enam popp. Ühiskonna suhtumine peaks selles mõttes muutuma - väiksem liikumine, nutitelefon ja rohke söömine ei ole popp. Haigekassa ei jõua seda koormat üleval pidada.

Herbalife jooksjad - neid vist oli 1/5-1/4 kogu jooksjate hulgast. Igal juhul jäid nad silma. Mingi uus suundumus Eesti tervisesportlaste hulgas. Kahjuks ei oska kiita ega laita, sest ainult toitumise reguleerimisega (sh. kapslid) vormis ei püsi. Pole isiklikult antud valdkonnaga kursis. Selleks on vaja toitumine x liikumine x mõtlemine. Kui üks nendest kolmest on 0, siis on kogu ahel 0. Aga tore siiski et nii mõnedki on liitunud süsteemiga. Mitmekülge toitumine annab ka kõik eluks vajaliku.

Kiidan tempomeistreid. Nägin 3 tempomeistrit lõpetamas ning kõik nad suutsid oma ajast kinni pidada. Tempomeister Valdo Jahilo läbis maratonidistantsi täpselt 5:00. Muidugi ta lõpetas üksinda - kiiremad olid eest läinud või siis aeglasemad olid maha jäänud. Kiitus talle. 21 km kiidan Margus Pirksaart (1:30 tempomeister, täpsus 2 sek), Margus Merivälja (1:45 tempomeister, täpsus 41 sek) ja Kristel Vallaste-d (2:00 tempomeister, täpsus 0 sek).

Rada. Selles mõttes hea rada, et täies pikkuses üks rada (ei ole ringe). Joogipunktid ja turvameeskond toimis ning ka kaasaelajaid jätkus. Samuti peaks raja profiil olema igati jõukohane. Soovitus korraldajatele, et 35-37 km peal maratonidistantsil ja 16-18 km peal poolmaratoni distantsil võiks olla ajavõtt, et saaks hinnata konkurente palju nad ajaliselt tõelises katsumuses ära kukkusid.
Raja juures meeldis see, et 21 km ja 42 km kattuvad. Kuigi jah jooksjad ei näe selja tagant, et kas joostakse 21 või 42, kuid koostöös saavad mõlema jooksudistantsi läbijad edasi.

Uued eesmärgid. Tänane jooks andis niipalju impulssi, et treeninguid jätkata. See aasta plaanis veel 2-3 jooksu ning siis saab hooaja lõpetada. Aasta pärast linnamaratoni eesmärk on alistada 1:35 piir. Küll see tuleb kui väga tahta.

Kohtumine tippjuhiga

Sai käidud Tartu Linnavalitsuse koolitusel Juhilt Juhile. Esinejaks Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm (vanus 42!). Minu austus selle mehe ees. Eesti on niivõrd väike riik, et selle suurusjärguga tippjuhte tuleb hoida. Jah ma tean, et asendamatuid ei ole, kuid need tegevused, mis on toimunud maksude kogumises ja mis on tulevikus toimumas Eesti riigi ainsas "tuluasutuses" on väärtus omaette. Ma tean, et antud asutuse juhile on ühiskonna poolt rohkem etteheiteid või näpuga näitamist kui poolehoidu. Inimesed ärge ajage segi maksupoliitikat ja efektiivset juhtimist. Esimest toodavad poliitikud, keda rahvas on valinud ning efektiivset maksukogumist ja asutuse juhtimist viib ellu Marek Helm.

Selle mehe kuulamine (1500 töötajaga asutus) juhina ja maksude kogumise visionärina paneb tõesti mõtlema miks poliitikud nö loobivad kaikaid kodaratesse maksude kogumisel. Pean siinkohal silmas aktsiisitõuse, sotsiaalmaksulae mittekehtestamist, sõiduautode kontrolle ja maksustamist, töötuskindlustusmakse määrade säilitamist. Populismiga tarka riiki ei juhita - ükskord kukub see kokku. Mulle meeldis see, et Marek Helm oskab oma töötajaid hoida ja nende eest seista. Samuti on asutuse juhtimisskeemi lihtsaks viinud ning töötab koos oma töötajatega, mitte pole eraldunud eraldi kabinetti.

Täpsustavalt olgu öeldud, et Eesti 100 000 ettevõttest maksab 90% maksudest 5000 ettevõtet. Miks ei võiks riik neid hoida ja mõelda, kuidas neil 5000 ettevõttel parem oleks, mitte kuidas ülejäänud 95 000 ettevõtte käest 10% maksutuludest kätte saada selleks, et nö populistlikke otsuseid teha. Või siis otsida võimalusi uute investeeringute riiki tulekuks. Ettevõtlusministri sotsiaalmajade ja riikliku panga asutamine ei aita just sellele ju kaasa (tegemist on populismiga). Füüsiliste isikute tasandile minnes, siis 20% kõrgema palga saajatest maksab 80% maksutuludest. Regionaalpoliitiliselt kuidas teha nii, et need 20% maksumaksjatest jaguneksid üle Eesti, mitte ainult Tallinnasse või Tartusse. Ei saa, sest äärealadel on kõige suurem tööandja kohalik omavalitsus, kes röövib suure osa maksutulust. Marek Helmi juhitud Maksu- ja Tolliametis on lisaks peadirektorile oktoobri algusest 1 asetäitja. Väiksemates omavalitsustes on linnapea / vallavanem ja 1 aselinnapea / asevallavanem. Suuremates omavalitsustes on linnapea / vallavanema asetäitjaid 2-5. Haldusreform peab käima mitte omavalitsusi piiride pidi, vaid eesmärkides ja asutusi juhtides. Ei saa, et omavalitsuses viiakse avalikke teenuseid ellu poliitilisi vaateid pidi - kui on tulekahju, siis sellele ei ole silti küljes, et mis partei selle tekitas. Inimestel on riiki vaja, mitte riigil inimesi. Samas paljud asutuste juhid on politiliseeritud kohalikul tasandil. Seega ei anna praegune haldusreform tegelikku kasu. Asutuse juhil peab olema nii suur usalduskrediit, et tal ei ole vaja aru anda kohalikus omavalitsuse keskastmejuhile, vaid tippjuhile. Omavalitsuse tasandil toimuksid tegevused efektiivsemalt kui ei kuulutaks parteidesse ja viiakse ellu kogukondlikke otsuseid. Volikogu võiks ainsana jääda poliitiliseks.

Huvitav vaatenurk kohtumisel. Finantsvaldkond on konservatiivne valdkond ja siin palju baseerub usaldusel. Usaldust on raske teenida, kuid kerge kaotada. Maksu- ja Tolliamet on riigi asutustest usaldusindeksi alusel 4-5 kohal 79%-ga. Erakonnad ja peaminister on 30-33% toetusega viimased. Siit tekkis küsimus, et miks antakse usaldusväärse asutuse poolt kogutud maksud ümberjagamiseks ebapopulaarsetele poliitikutele.

Üks oluline osakond, mis Maksu- ja Tolliametis ei ole, kuid kohalikud omavalitsused õigustavad - arenguosakond. See on EAS-s kohalike Arenduskeskuste näol, Maavalitsustes on arenguosakonnad, Kohalikes omavalitsustes on arenguametid. Milleks? EAS-st saan ma riiklikul tasandil veel aru, et jagatakse Euroopa Liidu toetusi, kuid riiklikul tasandil muudel tasandil aru ei saa - lihtsalt arengukava koostada selle jaoks, et riiklikul tasandil ette määratud raha ümber jagada ja iga-aastaselt arengukavasid koostada ning seda veel ebaefektiivselt teha... Siin piisab ju riigis peaministri juures olevas nõukogust, kes riiklikul tasandil suudaksid Eesti suuruse riigi arengusuundumused 10-20-30 aasta perspektiivis paika panna (või siis ettevõtlusministri töövaldkond - või nimetage minister ümber arenguministriks).Ettevõtlusminister ei saa sekkuda riigiga majandusse - konkurentsi rikkumine. Samas parvlaevaliikluse, lennuliikluse korralduse ja kaitsekulutuste juures raha ei loeta. Miks panna Maksu- ja Tolliameti juhile täiendavate maksude kogumise kohustusi, kui midagi asjalikku tehtud ei saa. Kohaliku tasandi arenguosakondadega olen kursis oma eelnevas töökogemuses Valga linnas 7 aasta jooksul. Puutusin kokku nii Valgamaa Arenguagentuuri, Valga Maavalitsuse arenguosakonna kui ka Valga Linnavalitsuse Arenguametiga. Ääremaastumisega läbi arengukavade ei suudeta nii kui nii võidelda.

Maksu- ja Tolliameti funktsioon on võtta vastu raha, mis talle maksumaksjate poolt antakse, mitte raha ei korjata kokku. Olen nõus Marek Helmiga selles fraasis. See on visionäri mõte. Maksu- ja Tolliamet on ettevõtja koostööpartner, mitte karistusorgan. Sama on riikliku turvalisusega või meditsiiniga. Miljoneid investeerida tehnikasse või kallisse tehnikasse, et õigustada asutuse olemasolu (vahel toimub võidurelvastumine), siis sellise investeeringu efektiivsus on kaheldav - pigem investeerida eritehnikasse, eriala spetsialistidesse (reaalselt valdkonnaga kokkupuutuvatesse isikutesse), tavainimeste mõttemaailma.

Maksu- ja Tolliamet koostöö ettevõtetega taandub tulevikus sellele, et ettevõtjal lastakse põhitegevusega tegeleda ning kasumit teenida. Maksude tasumine peab toimuma nö. möödaminnes. See toimuks ühe lahendusena läbi maksekorralduse pangas ja pärast e-arve järgi saab töötasu maksusid tasuda (deklaratsiooni koostab Maksu- ja Tolliamet ise) on tõesti mõtteviisi muutus ning mina finantsinimesena toetan seda.

Marek Helm jättis väga sümpaatse mulje ja kui kellegil on võimalus minna kuulama mõne riigiasutuse juhi sõnavõtte, siis soovitan soojalt. Osa repliike jäi siin lahti kirjutamata, kuid teadke need olid kuulamist ja kaasamõtlemist väärt. Riigijuhid, ajakirjandus ja need 95 000 ettevõtjat, kes maksavad 10% maksudest võiksid aru saada, et inimest tuleb hinnata siis kui ta ametis on, mitte siis kui ta on ametist lahkunud. Seega edu Maksu- ja Tolliameti juhile asutuse visioonide elluviimisel. Minu toetusele võib Marek Helm loota.

Finantspõhimõtted

Raha on tavaliselt inimestele teema, millest väga avalikult ei räägita. Kas siis kadeduse või siis häbi tõttu? Jah väga raske on võrrelda inimeste finantside taset, sest see sõltub nii mitmeski tegurist - aktiivne või passiivne teenistus, laenudega või ilma, algkapital ise teenitud või saadud päranduseks. Kuna ise olen ligemale 15 aastat töötanud finantside sees, siis on mul välja kujunenud teatud finantspõhimõtted, millest allpool juttu. Rahalistesse numbritesse ei lasku, vaid pigem kirjutan põhimõtetest.

Igakuiselt säästmine.

Kui koguda raha 100 000 eurot ja igakuiselt kõrvale panna 100 eurot, siis aastaga on säästetud 1200 eurot, 10 aastaga 12 000 eurot ja 100 aastaga 120 000 eurot. Arvesse on võtmata inflatsiooni ja potensiaalse teenimisvõimaluse mõjud. Seega antud säästmisviis ei toimi. Tuleb järelikult teistmoodi läheneda säästmisele / kogumisele.

Tuleks püüda liikuda taseme poole, mis on mingi definitsiooni järgi “ühiskonna majandusliku mõõdupuu keskklassi” alampiiriks, st. netovara suurus (varade turuväärtus – kohustused): aastane brutosissetulek x vanus / 10-ga. Seega 10% säästmine iga-aastaselt oma sissetulekust. Ma olen sellest tasemest tänasel päeval 70%. (2015.a. oli see tase 83%, 2012.a. 87%, 2010 89%, 2007 27%) Selleks on peamiselt 3 põhjust miks see tase madalamaks on läinud – aastane sissetuleks on viimastel aastatel kiiremini kasvanud, vanust on juurde tulnud ning 20ndad eluaastad kuulusid elu mõtte otsinguile – õppimine, töökohtade vahetamine, oma ettevõtte asutamine, mistõttu sääste eriti ei tekkinud.

Säästmisel lähtun esmasest põhimõttest – kõigepealt maksan iseendale. Peamiselt väljendub see, et investeeringute kontodele sissemaksed tuleb teha kõigepealt – fondiosakud, eraldi pangakonto, sularaha. Kuulun 50% klubisse, st. sissetulekust üle 50% suudan säästa. See muidugi eeldab madalaid püsikulusid.

Suhtumine laenudesse ja liisingutesse.

Antud punkti lahtimõtestamiseks on oluline pidada eelarvet ja sellest tulenevalt teada oma rahavoogusid. Palju on teenistus ja kui suur osatähtsus on kuludel. Kui rahavood on positiivsed, siis laenud ja liisingud on väga head finantsvõimenduse allikad, sest tänasel päeval ja paaril järgneval aastal on laenuintressid madalad ja ei pea suuremate asjade soetamiseks niipalju oma raha kasutama. Samas on oluline omada rahalist puhvrit, et vajadusel kiiremas tempos laenukohustust vähendada. Kui inimene alles alustab tegevust ja ei paista turvalist sissetulekut, siis laenud ja liisingud suurendavad ebakindlust. Rahal on omadus teha tööd 24/7, kuid seda nii positiivsel poolel (kapitali kasvatamine) kui ka negatiivsel poolel (laenud ja liisingud). Tänasel päeval võimaldab Eesti seadusandlus asutada ettevõtte ilma osakapitali raha sisse maksmata. Minu jaoks on see väär, sest algusest peale hakatakse elama juba võlgu. Parem on alguses siiski raha kogumine ja siis tehingusse asuda. Rahaline piir laenu võtmiseks on igal inimesel erinev, kuid minu jaoks hakkab see piir summast 10 000 eurost, st. alla selle võiks asjad kohe välja osta (koguda senikaua) ja üle selle, siis kaaluda laenu võtmist.

Aeg investeeringute haldamisele

Mida jõukamaks saab inimene, seda hinnalisemaks muutub tema jaoks vaba aeg. Üks osa sellest ajast investeerib inimene oma investeeringute haldamisele. See ei ole mitte ainult aktsiate/osakute ost-müük, vaid täiendavate erialaste materjalide lugemine, finantsteemade arutamine endast targemate-kogemeustega inimestega, koolitustel osalemine, finantseesmärkide ülevaatamine ja uute püstitamine. See ei ole mitte ainult finantstehingud, vaid oluliselt tähtsam on mõtteviis.

Seega otseselt oma finantstehingute sooritamisele / ülevaatamisele kulub nädalas 1-2 tundi, aga mõtteviisi juurutamisele julgelt 20-30 tundi kuus.

Minu investeerimisstrateegia

Peamine strateegia on osta-hoia. Tänasel päeval on minu majanduslik kindlus piisav, et saan teha finantstehinguid rahaga, mida ma ei vaja. Investeerimisel olen lähtunud pikaajalisest strateegiast, st. üle 7-10 aasta. Fondidesse investeerin igakuiselt, aktsiaid soetan kaalutletud otsuse põhjal ja väljaspool regulaarseid tehinguid olen valmis ka ebaregulaarseteks tehinguteks – nt. võlakirjaemissioonid. Investeerimistehingute mahud on erinevad mõnekümnest eurost kuni tuhandete eurodeni. Oluline on igakuiste tehingute juures regulaarsus ning ebaregulaarsete tehingute juures finantsvõimekuse olemasolu (teadmised ja raha). Igakuisel investeerimisel maandan riski lühiajalist kahju kannatada - investeerin pikaajaliselt ja pikaajaline tootlus rahuldab mind.

Eesmärkidena on seatud lähema 3 aasta jooksul omada “keskklassi” alampiiri tase 120%. 10 aasta perspektiivis netopalk ja investeeringutest tulenev netotulu võiksid olla võrdsed ning 50 eluaastaks võiksin olla finantsiliselt vaba.

Rohkem säästa või rohkem teenida

Mõlemad filosoofiad on finantsmaailmas olulised. Tulude ja kulude skaalal on 2 suurt erinevust. Tulud võivad olla null ja neil ei ole ülemist piiri. Kulude puhul on püsikulud alati olemas (elamispind, riided, toit), kuid kuludel on ülemine piir olemas – teatud tasemest pole mõtet/võimalik rohkem kulutada. Rikastel on halb elustiili omadus – nad on väga head kliendid (nõudlikud, kuid maksavad hästi), kuid nad vajavad väga vähe.

Seega liikudes rohkem finantsvabaduse poole hakkab tulude teenimine rohkem meeldima kui kulude kontroll. Väiksemate sissetulekute puhul on vastupidi. Kuna ma olen teel finantsvabaduse poole, siis rakendan mõlemat strateegiat – rohkem säästmist ning otsides võimalusi ka rohkem teenida.

Lühidalt lähtud ülaltoodud põhimõtetest oma finantsasjade korraldamisel.

Eesti arengu kitsaskohad

Antud kirjutise teema on aktuaalne Eestis planeeritava haldusreformi raames. Olles ise suure osa oma elust elanud Valga linnas või siis Valga ligidal ning viimased 3-5 aastat Tartus ning omades magistrikraadi (hariduse taustal), siis avaldan arvamust Eesti arengu kitsaskohtadele.

Eestis on praegu kõige positiivsem on see, et need kes tahavad ennast üles töötada - finantsiliselt, haridusmaastikul, tööga vms, siis need võimalused on Eestis olemas. Kuid ükski tera ei valmi kui aganaid pole. Peaministri seisukoht, et Eestis on kõik hästi, kuid püüame natuke paremini, siis kahjuks see ei ühti minu seisukohaga. Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar tõi välja 3 olulist punkti, millega peaks praegu valitsus tegelema: haldusreform, haridusreform ja rahvastiku vananemine. Nii haldus kui haridusreform on on nagu Vestman ja Piibeleht. Ei suudeta otsustada, et kumb ennem teha. Mõlemad sõltuvad üksteisest. Samas läbi haldusreformi jäävad paljud kohaliku tasandi töötajad töötuteks, kes mujal rakendust ei leiaks. 12 aastat läks Eesti üle haridusreformis 3+2 kõrgharidussüsteemile. Tänaseks on elu näidanud, et see pole ennast õigustanud. Kõrgharidussüsteemist tuleb heal tasemel spetsialiste ikka samapalju välja. Paljud saavad hariduse lapsepõlve pikendamise eest ja uhke tunde hetkeks, et nüüd olen kõrgharidusega. Oskuseid ikka ei ole. Minu jaoks isiklikult on kõrgharidusesüsteem devalveerunud. Kõrgharidus peaks olema miskit, mille püüelda või mille kallal tööd teha, mitte keskhariduse õppesüsteemi jätkamine ülikoolis.

Tarkus koosneb kolmest komponendist: teadmised x oskused x kogemused. Kas kõik kolm komponenti ei peaks kõrgharidusega inimesel olemas olema. Kui saad maksimaalsed teadmised koolist ning oskused ja kogemus on 0, siis kogu tarkus = 0. Samas OECD tõi välja Eesti haridussüsteemi suure miinuse - teeme kõrghariduse tasuta, kuid noored lapsevanemad ei jõua lasteaia maksu tasuda. Kui lasteraha kuus on 50 eurot ja lasteaia koha tasu ntx Tartus on 80 eurot, millele lisandub söögiraha, siis kahjuks üksikvanemal on keeruline hakkama saada. Kas me ei peaks Eestis soodustama baashariduse tugevust ja kõrgharidus jääks privileegiks. Ennem võiks tugevdada keskhariduse ja kutsehariduse taset. Samas tasuta lõunaid pole olemas, seega tasuta kõrgharidus tuleb millegi arvelt.

Kui vaadata kohalike omavalitsuste eelarveid, siis 50-70% sellest moodustab kulud haridusele. Kohaliku võimu valitsemine käib selle ümber et kohalik lasteaed või kool jääks püsima. Samas sellest sõltub ka kohaliku võimu populaarsus - populism. Kuna maakoolid on "maa sool" - läbi selle säilib elu maal, siis need on ühiskonna jaoks vajalikud. Suurim puudus on see, et iga õppeaine peale ei jätku eriala õpetajat ja üks õpetaja peab andma mitut ainet.

Hariduse teema taustal tõusel esile haldusreformi teema. Kuna ühiskondlikud protsessid käivadki aeglaselt (10-20 aasta tsüklina), siis on sellega venitatud. Praegune 5000 elaniku piirnorm kohaliku omavalitsuse piiriks on ainult üks vaheetapp. See ei lahenda ju tegelikku probleemi, kuid vähemalt paneb asjad liikuma. Iga omavalitsus seisab praegu oma lasteaia ja kooli eest. Postiteenust ja kohaliku arstiabi ei ole juba ammu kõigil omavalitsustel. Väiksematel (ka vaesematel) omavalitsuste probleemiks on rahvastikupüramiidi paigast ära olek. Valga linnas näiteks on kõige väiksem vanusegrupp, keda on puudu 30-40 aastased inimesed. Kui 20-ndad on ilu aastad, 30-ndad tarkuse aastad ja 40-ndad rikkuse aastad, siis saage kohalikud poliitikud aru - maksumaksjaid napib (jah valitsuspartei "palgavaesuse" gruppi kuuluvaid inimesi on jalaga segada, kuid need, kes reaalselt maksuraha tooksid, neid ei ole). Samas nendel samadel omavalitsustel on puudu tarkusest (vt. ülal eespool toodud võrrandit). Kui üks komponent on 0, siis on kogu võrrand 0. Ettevõtjaga saad siis suhelda kui ise oled ettevõtja olnud. Enamik kohalikke poliitikuid on üle 10 aasta võimul olnud, kuid nad on otse koolipingist või siis kui võimalus tekkis, poliitikasse tulnud. Kogemus tekib ainult erasektorist. Tarkuse puudumise tõttu ei ole osatud langetada kohalikul tasandil ratsionaalseid otsuseid. See, et Valgamaa suurim tööandja on AS Valga Haigla, siis on regionaalpoliitiliselt midagi valesti. Suurim tööandja peab olema erasektor. Ja see kui kohalik omavalitsus ütleb, et riik peab rohkem raha andma kohaliku võimu teostamiseks, siis teadke, et palju sellest läheb populismiks - kuna piirkonnas jõukas keskklass puudub, siis on väga lihtne mängida väikeste laste ja vanade inimeste (sh. pensionärid) tunnetel. Samas loed kohalikku lehte - siis esikohal on sport, kultuur, kirjandus, laul-tants. See toimub sellisel juhul kui kõht täis ja kodu soe. Enamus neid inimesi, kes "pehmema" eluvaldkonnaga tegelevad on avalikust sektorist raha saavad inimesed - kohaliku omavalitsuse töötajad, õpetajad, riigitöötajad.

Haldusreformi piir 5000 elanikku ei lahenda tegelikku olukorda. Juba on käidud välja ka 11 000 elanikuga omavalitsuse piirarv.  Haldusreform suure tõenäosusega kiirendab protsessi testimaks omavalitsuse võimekust. See on oluline teada saamaks, kui palju on kohalik võim populismiga valitsenud. Suure tõenäosusega hakkab kiirenema protsess noorte maalt lahkumiseks. Maale saavad jääda kas "palgavaesuse" gruppi kuuluvad inimesed või siis rikkad. Keskklassil pole maal midagi teha. Järjest enam muutub ühiskond küpsemaks ja "terad" peavad hakkama esile tõusma. Samas suuremad omavalitsused seavad väiksematele tingimuseks kooli sulgemiseks. Seda ei tehta ehk algfaasis, kuid 4-5 aasta jooksul on see paratamatu. Avaliku võimu rahaga ümberkäimise puudus erasektoriga võrreldes on see, et eelarve pannakse kokku kulupõhiselt ja siis vaadatakse kas tulusid on või mitte. Erasektoris saad kulusid teha siis, kui on tulu. Kui riiklikul tasandil mõtlemine ei muutu, ei anna haldusreform efekti. Seega toetan mõtet, et osa tulumaksu oleks töökoha põhine.

Kolmandaks teemaks on rahvastiku vananemine. Kuna ühiskonna protsessid ongi pikaajalised, siis praegu jah ehk ei peagi sellega tegelema, kuid see on tuleviku varastamine meie lastelt. Kui kohaliku tasandil on suurim kulu haridus, siis riiklikul tasandil on sotsiaalkulud. Ja need kasvavad kiirenevas tempos. Võimul on vaja püsida 4 aastat. See, et kehtestada astmeline tulumaks, siis see ei aitaks. Sellisel juhul maksustataks otseselt väärtuse loomist. Eestis on üle 2700 eurose bruto kuupalgaga inimesi 25000. Milleks karistada ühiskonnas seda ühiskonnakihti, kes loob suurimat väärtust ning tarbib niigi rohkem kaupu - teenuseid kui tavaline kodanik? Ja kas nendelt inimestele saadav maksuraha suudab ülal pidada kasvavat pensionäride hulka. Juba praegu ei suudeta riiklikult laekuva sotsiaalmaksuga katta pensione ja haiglate ülalpidamiskulusid. Praegu peab tegelema sellega, et viimast jõukamat 10ndas detsiilis oleks mitte 25000, vaid 50 000 inimest. Pigem tuleks mitte rakendada astmelist tulumaksu, vaid kehtestada mingit laadi varamaks. OECD riikide hulgas paistab Eesti silma sellega, et töövõtja maksud on kõige väiksemad. Ja samas töötamise maksukoormus on keskmiste seas. Eesti töötaja oskab arvestada neto kuupalka, kuid ta peaks teadma kogu oma töökoha põhist kulu tööandjale - brutopalk, sotsiaalmaks, töövahendid jms. Siis oskaks töötaja arvestada, palju ta peab teenima, et enda olemasolu töötajana õigustada. Ma ei eelda, et seda tehakse tööandja juures, vaid seda tuleb teha koolis (loe: baashariduse tasandil).

Kokkuvõtvalt on kõik kolm reformi - haldus, haridus, rahavastiku vananemine on olulised, kuid neid tuleb lahendada terviklikult, mitte igatüht eraldi. Paratamatult tuleb korrektiive sisse viia 2004.a. tehtud haridusreformi, samas ka 2014-2015 tasuta kõrgharidusse. Tasuta lõunaid pole olemas ja massiliselt kõrgharidusega töötajaid ülikooli poolt ette valmistada ei anna loodetud tulemust. Need, kes soovivad tippu jõuda jõuavad seda nii tasulise kui ka tasuta kõrghariduse juures.
Haldusreformi tasandil tuleb kaasata lisaks teadmistele, kas oskuste ja kogemustega inimesi. Kahjuks paljudel kohaliku võimu esindajatel see puudub. Kulutulena levib kohalikele inimestele, et "Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi". Heaks näiteks on Heimar Lenk Valgas, kes teeb alati valimistel teise tulemuse Valgas.
Rahavastiku vananemise taustal ei ole pääsu ka maksureformist. Kuid siis peab meeles pidama, et kui ühiskonna eliiti või rikkamat detsiili maksustada, siis et oleks olemas ka "präänik", mis neile ühiskonna poolt tagasi anda. Kui seda präänikut pole, siis pole mõtet ka jutuga tulla, et sellest kuupäevast hakkate rohkem maksu maksma. Vastuseis on paratamatu. Isikustatud sotsiaalmaksuga ebavõrduse kasv ühiskonnas on paratamatu - tulevased pensionärid II samba väljamaksetest hakkavad saama oluliselt rohkem kui nö "palgavaesuse" pensionärid.

Head mõtlemist antud teemadel!

Aastaaruanne kui ettevõtte visiitkaart

Antud postitus kogus hoogu tükk aega, et kirjutada võimalikult laiapõhjaliselt majandusaasta aruande koostamise põhimõtetest ja selle olulisusest ettevõtluses. Antud teema on aktuaalne ka seetõttu, et uue raamatupidamise seaduse järgi võivad mikro ja väike-ettevõtted koostada lühendatud versioonis aastaaruande alates 2016.a. majandusaasta aruande kohta.

Kuna tegelen igapäevaselt nii aastaaruannete koostamisega kui ka nende kontrollimisega / auditeerimisega, siis usun, et olen üsna pädev avaldama arvamust sel teemal ning andma nõuandeid.

Eestis on ettevõtlusvabadus. See on oluline, sest igaüks kes soovib tegeleda eneseteostusega läbi ettevõtluse, saab seda teha. Kurb on asjaolu, et seda saab teha ka ilma sissemakset tegemata. Millega siis ettevõtte loomise alguses võetud kohustusi tasutakse. Kas hakatakse kohe võlgu elama? Ettevõtluse alustamisel võiks siiski 2500 EUR algkapitali nõue eksisteerida. Ei devalveeri ettevõtlust ära.

Iga-aastane kohustus on koostada majandusaasta aruanne. See on iga aasta lõpus tehtav kokkuvõte, mis seisus ettevõte on. Kuid siiski 30. juuniks jõuab aastaaruande ära esitada ainult 60% ettevõtjatest. Buumi ajal rajas iga mees mitu ettevõtet, et äkki mõni ikka välja veab. Minu jaoks tühjad ettevõtted lihtsalt risustavad andmebaase, kui ettevõte on rajatud, siis peaks seal ka tegevus olema.

Aastaaruande esitamise protsess on riigi poolt tõesti lihtsaks tehtud. Ettevõtjaportaali sisenedes on juba algsaldod ette antud ning portaal kontrollib lihtamad arvutusvead ja aastaaruande lisade klappimised põhiaruannetega ära. Mäletan aegu, kus aastaaruandeid koostati Excelis või Wordis ning lisaks kujundlikele probleemidele, esines nii aritmeetilisi kui ka põhiaruannete (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne, omakapitali muutuste aruanne) mittevastavusi lisadega. Portaalis koostatud aruande puuduseks on see, et nii suur tugev ettevõte (ntx börsiettevõte) saab samasuguse kujundusega aruande, kui väike olematu aruanne (ntx ennem oli nn lipulaeva aruanded juba eeskujuks teistele ettevõtetele).
Portaalis toodud aruanded on tehtud universaalseks ning kui vastavas lisas lahtrid ära täita, siis peaks aruanne vastama seaduses esitatud nõuetele. Kahjuks aastaaruannete koostamisel ei viitsita ka seda teha.

Väikestel ettevõtetel on tavaliselt see probleem, et isegi tegevusala pole välja toodud. See võiks küll olla asjaolu, et teada saada millega ettevõte tegeleb. Seaduse järgi on kohustus avalikustada olulised põhiaruannete kirjed lisades detailsemalt. Küsimus mis on olulisus? Minu kogemuse järgi võiks olla lisa tehtud kirjetele, mis on vähemalt 20% bilansimahust või siis kasumiaruandes 20% müügitulust vms.

Uue seaduse valguses ei pea enam mikro ja väike-ettevõtted rahavoogude aruannet koostama. Nüüd me jõuame faasi, kus 1990-ndate alguses otsiti bilansivõimelist raamatupidajat, nüüd otsitakse rahavoo koostamise oskusega raamatupidajaid. Aga miks on rahavoogude aruannet vaja? Seda on juhtimisotsusteks vaja. Järelikult kui pole antud aruannet vaja, siis pole vaja ka juhtimisega tegeleda.

Ameerika taustaga majandusaasta-aruannetes on esikohal rahavoogude aruanne, Soomes jms riikides on kasumiaruanne, Eestis bilanss. Mida see näitab? Ameeriklase jaoks on oluline raha tekitava üksuse välja selgitamine, soomlasel tulu ja kulu vahekord, kuid eestlase jaoks on oluline varaline seis (et kellel on surres kõige rohkem vara :)).

Ka portaalis koostatavad aruanded on paljud nõrga taustaga. Neid vist esitatakse sellepärast, et seadus käsib, aga see, et aruandest kasu ka oleks, sellele ei mõelda. Eesti ärikultuur ei ole tasemel, et otsuseid langetatakse aastaaruande põhjal. See võiks ju riigihangete üheks kriteeriumiks olla, kuid probleemiks kujuneb see, et need kes otsuseid langetavad, ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kui ka ajakirjandus analüüsib mõne ettevõtte majandustulemusi - siis ainult osatakse välja tuua tulu, kasum, muutuste %-d, vahel ka omakapitali suurus. Miks ei analüüsita ettevõtet kui tervikut? Otsitaks seoseid, et mis põhjustas ühe või teise näitaja muutuse. Samas muutuste %-de väljatoomisel tuleb elimineerida erakorralised tehingud, et perioodid oleksid võrreldavad. Kui aastaaruanne on koostatud nõrgalt, siis ei saa ju analüüsi teha.

Üks majandustarkvara müüjatest ütles, et las meie tegeleme raamatupidamisega ettevõtja tegelegu äriga. Kui ettevõtja ei oska aastaaruannet lugeda või "puude taga metsa näha", siis ühel hetkel puuduvad vahendid tegevuse jätkamiseks. Ma ei räägi siin algdokumentide sisestamisest programmi, vaid aastaaruande kui terviku analüüsimises ja seoste nägemises. Äriettevõtte eesmärk on kasumit teenida, kuid kui ka aastaaruande lugemisel ei osata tähelepanu pöörata kasumit mõjuvatele teguritele, siis ei saa ju ka kasum tekkida. Kahjumis olev ettevõte on ju koormaks kogu ühiskonnale.

Millest tulenevad ka nõrgad aastaaruanded? Kui kõik algdokumendid on õigesti sisestatud (võib-olla on kontod vahetuse läinud või pole tehingust õigesti aru saadud), siis ei tohiks aastaaruande portaali sisestamisel ju probleeme esineda. Kuna andmete interpreteerimise üle otsustab inimene, siis paljudes olukordades teeb seda raamatupidaja. Masu ajal läksid töötud mehed Soome ehitajaks (nö "kalevipojad") ja töötud naised hakkasid raamatupidajaks. Paljud raamatupidajad on ka eakad ning vanas kinni, et edasi areneda. Et välja selekteerida terad sõkaldest on vaja eksamit. Aastaaruande peaks siiski kokku panema professionaalse finantstaustaga inimene. Selle tulemusel esineks vähem vigu aastaaruannetes ning aastaaruande esitamise protsess lühem, sh. ka efektiivsem. 9 aastase auditeerimise kogemusega (minu klientide hulgas) on esimesel korral aastaaruanne koostatud nii, et parandama ei peaks umbes 10% aastaaruannetest. Ja umbes 10% tuleb aruanne nii ümber teha, et parandusi on rohkem kui eelnevalt infot. Esineb nii sisulisi kui ka kosmeetilisi parandusi. See on ettevõtjaportaali suur pluss, et saab laadida ka tekste eelnevatest perioodidest. Siis tuleb numbreid muuta ja taas valmis. Põhivara lisa kardetakse seetõttu, et see on ülesse ehitatud jääkmaksumuse põhiselt ning kui ka 1 eurone vahe jääb, siis tuleb 6-7 veateadet. Ja selle vältimiseks, lihtsalt ei tehta põhivara lisa.

Eriti põnevaks läheb raamatupidamine siis kui koostatakse konsolideeritud aruanne. See on aruanne, kus tütarettevõttega koos esitab emaettevõte ühise aruande nii, et omavahelised saldod ja tehingud on välja elimineeritud. Koolides finantshariduse andmisel minu hariduse omandamisel ajal ei olnud sellest juttu. Miks antakse koolis nõrgal tasemel finantsharidust, sellest tuleviku blogis? See kui raamatupidaja oskab kokku panna konsolideeritud aruande, mis on ka auditeeritud, siis see on omaette tase ja neid raamatupidajaid peab oskama hinnata.

Raamatupidamise tegemisel on ettevõtte juhil kolm võimalust: teha ise, palgata raamatupidaja või osta teenust sisse.
Ise tegemisel on see oht, et pruugi seoseid näha ja kõiki tehinguid õigesti kajastada.
Teiseks võimaluseks on raamatupidaja leidmine. Raamatupidaja palkamisel on mikro ja väike-ettevõtjal probleem palgafond leidmine. Kui raamatupidaja annaks piisavalt infot juhtimisotsusteks ettevõtte juhile / omanikule, siis raamatupidaja õigustab end ja teeniks enda nõuannetega töötasu välja.
Kolmandaks variandiks on teenuse sisse-ostmine. Paljud teevad siinjuures valiku langetamisel vea sellega, et tuginetakse hinnale - odavalt saab. 20EUR kuus võib odav tunduda, kuid raamatupidamise kvaliteeti sellega ei taga. Samas mõte, et raamatupidaja = tark inimene, ei kehti iga raamatupidaja juures. Üheks valiku kriteeriumiks on teenust osutava ettevõtte aastaaruannet näha küsida. Kui sealt on näha, et ettevõte vaevleb likviiduskriisis (st. raha ei ole), siis raamatupidamist tehakse seetõttu, et raha saada. See inimene ei ole võimeline juhtimisotsusteks head nõud andma. Aastaaruande küsida soovimisel saab teada ka millal raamatupidamise ettevõttel on ise aastaaruanne esitatud. Kui aastaaruanne on esitatud hilinemisega või üldse esitamata, siis teadke, et üldjuhul hakkavad aastaaruannete koostamised viibima. Raamatupidaja on endale võtnud kliente selleks et palgatöötajana endale raha teenida, mitte osutada ettevõtjana professionaalset teenust. Samas ei tohiks finantsteenuse osutajal olla ka maksuvõlga. Lisaks võib ju ka küsida CV-d näha, veendumaks kogemustes ja haridustasemes. Finantsteenuse osutaja peab olema eeskujuks, mitte sabassörkija.

Kõige eeltoodu kinnituseks iseenda vastavuses kogemustele ja teadmistele on MTÜ MiSiMe, RL Consult OÜ ja Nostrum Capital OÜ aastaaruanded tänase seisuga esitatud ning täiendavat infot finantsteenuse ostamisel saab koduleheküljelt www.rlconsult.ee.

Kits kui intelligentne loom

Antud postitus baseerub kitsele ning tähelepanekutele, mis kaasneb selle loomaga.

Kitsed said meil maale võetud 2009.a. lõpus. Esimene kits (nimeks Kiku) pidi olema pruuni värvi, aga see pruun oli "vaesusest". Kitse pruun karv oli tingitud sellest, et ta oli karjas peksukott ning kõrvaleheidetud. Sellisel juhul kits ei suuda enese eest hoolitseda ja kogu energia kulub enese elus hoidmisele. Kits Kikul sündis 3 talle, millest ta ühe eemale tõukas - puhalt füsioloogiliselt (24 tunni jooksul). 3 talle toitmine 2 nisa abil on keeruline ettevõtmine. Samas tähtsam on liigi säilitamine, mitte karja suurus. Ellu jäävad ainult tugevamad (kahju et inimühiskonnas on vastupidi). Tallede nimeks said Tiku (kits) ja Taku (sokk). Alltoodud pilt kits Tikust 2 kuu vanusena.

Kits Printsess 2 kuu vanusena

Igal kevadel toimub karja juhtkitse proovile panek liidri positsioonil. Esimesel aastal sai kits Tiku vana kitse käest peksa. Kuid järgmisel kevadel positsioon muutus. Kitsekarjal on esikohal kits, mitte sokk. Sokk pigem ajab karja närviliseks, sest kits ei otsi sokku kogu aeg, vaid lühikesel ajaperioodil sügisel. Ülejäänud aja ajab kits soku minema. Samuti on kitsekarjas hierharhia võrreldes lambakarjaga. Sama on ka kristlikus ja katolikus maailmas. Kristlikud inimesed maetakse samamoodi olenevalt staatusest (vaadake erineva usuga surnuaedades ringi), katolikus usu järgi maetakse lahkunud positsiooni järgi. Hierharhia karjas on oluline karja jätkusuutlikkuse seisukohalt. Juhtkits (tugevam) saab esmalt söögi, paremad magamis- ja söögikohad, tal kasvavad tugevamad talled, inimese poolne esmane tähelepanu jne. Samas kui igaüks teab karjas oma kohta püsib kari ka koos. Kits ei ole keti loom - pigem hoida teda koplis või aedikus, kui keti otsas. Samuti on kari oluline seltskonna mõttes - kits talub halvasti üksindust. Seega vanemale inimesele sobib kits seltskonna mõttes hästi.

Toitumine. Kitse põhitoiduks on hein, kuid kui võimalik, siis mitte kultuurhein. Kuivatatud heinast meeldib talle leheline pehme hein, kuid kui mõni ohakas, malts sisse satub siis see on kui magustoit. Karjamaal ei söö kits järjest oma piirkonda puhtaks nagu seda teevad lehm või lammas. Kits on pidevas liikumises. Kits on hirvlastega sama päritolu - hirve ninas on 300 miljonit retseptorit lõhnade tundmiseks, inimesel 5 miljonit. Kitsel on haistmismeel olulisel kohal. Samas käib neil suhtlemine läbi nuusutamiste. Läbi nuustamiste leiab ta endale vajalikud taimed karjamaal ülesse - malts, ohakas, orashein. Hästi meeldib mahajäetud karjamaa, kus need taimed kõik kasvavad. Kultuurhein, võilill, timut jms ta sööb, kuid mitte põhitoiduna. Samuti oluline toiduratsiooni osa on puutüved, lehed ja oksad (kask, mänd, kuusk, paju). Eriti hästi maitsevad õunapuud ja marjapõõsad. Põhimõtteliselt on kits elu hävitaja. Talle meeldib taimest see osa, mis on suunatud kasvule (sh. seemned). Samas ka aedvili ja teravili on olulised toidukomponendid. Kits sööb inimesele vastupidiselt - ennem süüakse magustoit (mineraalained, leib, teravili), siis praad (kartul, porgand, nö umbrohi, oksad) ja kõige viimasena supp (tava hein). Pajuoksa suudavad kitsed ära puhastada nii lehtedest kui puukoorest niimoodi, et jääbki alles kooritud puu täies hiilguses. Suuremate puude (sellised mis siiski tormi tagajärjel murduksid) mahavõtmisel vigastatakse puutüvi ümberringi ning oodatakse tormi ning puu ümberkukkumist. Samuti suudab kits seista ka kahel jalal, et saada kätte parem sööta kõrgemalt.

Samuti on kits puhas loom. Ninaga sorteeritakse sööt läbi ja mis ei maitse, see jäetakse järele. Mahakukkunud leivaviil ei sobi enam söögiks. Vett ei juua, kui see pole puhas ja õigel temperatuuril (külma vett ei jooda). Kui teraviljal on kõrvallõhn, siis pikapeale näljaga süüakse ära, kuid suure isuga alguses ei sööda. Kuivatatud heinas sorteerimise käigus süüakse ennem ära paremad palad ja alles siis ülejäänud. 

On olemas kõnekäänd: Kits kahe heinakuhja vahel. Antud kõnekäänd peab paika. Kui panna kahele kitsele sama sööt erinevatesse nõudesse, siis on kogu aeg hirm, et äkki teine sai midagi paremat ning peab kontrollima pidevalt mis teisele anti või kui palju anti. Loomalik kadedus eksisteerib. Samuti eksisteerib ka otsustamatus. Kui inimene karja ees on, siis on valiku langetamine vastavalt inimese soovile, kuid omapäi on otsustamatus suur.

Talvitumine. Kits on harjunud ka talvise ilmaga. Kõik mis on uudne (nagu lumi), siis see teeb nad ettevaatlikuks. Talvel sündinud tallede jaoks on olulised esimesed paar tundi - et nad saaksid kuivaks. Nende karv on võrreldav naiste naaritsanahksete kasukatega. Kui loomal on soe karv ja kõht piima täis, siis ei ole muud muret kui ainult kasvada. Kitse jaoks ei pea olema laut soe - pigem jahe laut on meeldivam. Kits vahetab karvkatet. Talveks kasvatab kits endale selga sooja kasuka. Samuti suurte külmade korral ajab karva turri - õhk on väga hea soojusfaktor ning vajadusel aetakse karvkate rasuseks - rasv on samuti hea soojahoidja. Oluline on, et kitsel oleks liikumisruumi ja kuiv koht, kus ta saab magada. Suveks vahetab kits kogu karvkatte.

2014.a. detsembri sündinud talled 1 kuu vanustena

Kitsepiim. Kits on kordades väiksem kui lehm, seetõttu ta sööb vähem kui suur loom. Samas annab ka samapalju vähem piima. Kuid seejõuures annab kvaliteetset piima. Ekslik on arvamus, et piim on rasvasem kui lehmapiimal. Pigem kitsepiima rasv on väiksema konsistentsiga, mis on organismile paremini omandatav ning kitsepiimast omandab inimene 2/3 ja lehmapiimast 1/3. Üldjuhul on kitsepiim toitvam, sest kits paneb karjamaal iseendale söödaratsiooni kokku, lehm sööb järjest eneseümbruse tühjaks. Seega kits muruniidukiks ei sobi võrreldes lehma või lambaga. Inimorganisimile on kitsepiimas rohkem vajalikke komponente kui lehmapiimas.
Samas lehm oma suure piimaanniga on kapriissem igasugu haigustele kui kits. Samuti kitsega ei juhtu midagi kui lüpsmise kellaaeg nihkub või lüps jääb vahele (mitte tipp-perioodil muidugi), kuid lehmal tekib udarapõletik. Vanaema kitsepiima imelik maitse tulenes paljuski söödast ja hoitingimustest. Kui kits saab enese eest hoolitseda ning lisaks heinale ja veele on lisaks kõik muud lisaained olemas, siis kitsepiimal olulist lisamaitset võrreldes lehmapiimaga pole.

Iseloom. Mina kutsun karja juhtkitse Printsessiks. Tal on printsessile iseloomulikud iseloomu omadused. Kui ta solvub või midagi ei meeldi, siis ta näitab seda välja.

Iseensest on kits saakloom. Sööda lapsepõlves teda kuidas teda tahad või kaitse teda kuidas tahad, siis kits otsib pidevat turvalisust. Lage karjamaa talle ei sobi - keegi võib rünnata. Kui metsas mõni lind tõuseb õhku, jookseb kari kokku. Samuti antakse turtsutamistega üksteisele märku ohust. Inimese / karjase juuresolekul tulevad nad ennast kindlalt, kuid kõrvad käivad pidevalt nagu lokaatorid. Eelpool toodud hirved kuulevad väiksemagi krabina ära 100 m raadiusest ning annavad kabjaga vastu maad toksimisega märku hädaohust.

Inimese juures kõndimisega on kits väga uudishimulik. Kõik uus on vaja ära nuusutada ja tekitab alguses hirmu. Kui on aru saadud, et ohtu pole, siis muututakse julgemaks. Samas kõik kännud, pütid, hunnikud on vaja ära vallutada - tegemist on mägisel maastikul pärit loomaga. Vabalt ringi jalutades on kitsel kogu aeg vaja tegevust. Igavus ei ole talle talutav. Ja kui saaks mõne lille, lehe, taime, puuoksa vms varastada, siis tunneb end hästi. Kõik keelatud asjad on meeltmööda.

Vihmase ilmaga kitsele väljas ei meeldi olla. Pigem ta oma sõrgadega ja keelega hoolitseb oma puhtuse eest. Märjaks ei meeldi talle saada.

Karjalaske päev 2015. Üleval Printsess oma 3 tallega ning kits Memmekas koos oma talle Bonzaga.

All kits Memmekas koos Bonzaga. Kuidas valgel kitsel must tall sündis, vot see on mõistatus.

Tänasel päeval on alles kits Printsess koos Bonzaga. Kuna Bonza ei ole Printsessi tall, siis on pidev proovivõtt, kes on tugevam ning kohtade paikapanek.

Eeltoodud oli lühikokkuvõte 6 aastasest kitsekasvatusest minu silmade läbi.