Laupäeval 07. novembril 2015.a. toimus 25. Mardijooks. See ei tähenda, et joosti marti, vaid jooksuvõistlus 16 km distantsil. Lisaks pikale distanstile oli kavas ka lühem 4 km distants, kuid austusest jooksu pikaajalisele eestvedajale Kalev Urbanik'ule (saanuks 12. novembril 58 aastaseks) keskendun pikemale distantsile.
Trenni eriti ei olnudki saanud teha, kuid sihikindel, nagu ma olen, tuligi starti minna. Eesmärgiks oli 1:30 ning enesele mitte liiga teha. Viimane kord kui ma maal 14 km ringi jooksin 1:12, siis ei tohiks eesmärk üle jõu käia. Samas sai puhkusereisil 7 päeva jooksul kokku 147 km maha käidud - mis peaks iseenesest kasuks tulema :)
Peakohtunikuks oli Peeter Tõldsepp. Imelik, et Sihtasutus Valga Sport korraldas oma viimase jooksu ning juhtkonnast ei olnudki kedagi kohal. Seetõttu ka pealkirjas mälestusjooks. Sihtasutus kuulub 01. jaanaurist 2016. a. likvideerimisele ning Valga linna tegevus jätkub edasi Valga linna allüksusena. Minu isiklik arvamus on see, et spordi langust Valga linnas see ei päästa.
Praeguses situatsioonis oli 16 km pikkusel distanstil 28 jooksjat, kellest ainult 5 oli Valgast (n.ö. fanaatikud, st. pikaaegsed jooksjad). Keskendun nüüd jooksule.
Start oli 12:00. Ilus päikesepaisteline ilm (tuulevaikne, või siis jooksu esimene pool kerge tuul tagant, tagasitulles vastu). Keskendusin pulsikellal olevale numbrile, mitte lasta pulssi üle 170. Alguses võtsime noorema venna Tiiduga rahulikult (tempoga 4.45-5.00 / km) - olime kuni 7 km koos (meist tagapool oli ainult 3 jooksjat). Suutsin pulssi hoida enam-vähem piirides. Meie vahe on 3 aastat minu kahjuks (tema 32, mina 35) ning kehakaalu vahe 20 kg (tema 67, mina 85). Proovige ise 2 veeämbriga jooksmas käia. Aga me suutsime ka juttu ajada. Jooksu käigus terve 2 kilomeetrit kulus mälumängu küsimusele: 2015.a. Moskva maratonil peeti võistluse käigus esikohal jooksja ametivõimude poolt rajal kinni, kuid jooksja võitis siiski veel jooksu. Sama situatsioon juhtus 100 aastat tagasi. Mis põhjusel? Vastus: liiga kiiresti jooksis (ametivõimud arvasid, et jooksja on kusagilt putku pannud :)). 5 km asuvas joogipunktis oli minu jaoks endised sihtasutuse töötajad. Võtsin jõujooki. Rajal järgnes 1 km langust. 7 km saime kätte ühe eesolevatest jooksjatest ning Tiit arvas, et jookseb eest ära. Siis algas 1 km tõus pöördepunkti.
Käesoleva poole tõusu peal sain (olles vahepeal üksi jäänud) kätte enda eest järgmise jooksja, kes pöördepunktis minust taas möödus. Selleks hetkeks näitas pulss 188. Puhkasin. Kahjuks oli pöördepunkti joogipunktis ainult vesi - spordijooki ei jätkunud siia enam. Kurb :( (miks spordijook on oluline, selleks tuleb jooksja olla). Edasi tuli negatiivne tõus, st. langus, kus ma languse lõpuks möödusin eelnevalt minust möödunud jooksjast. 11 km hakkas raja keskel oleva joogipunktini tõus. Kahjuks jooksu korraldajad ei taba, et tõusu keskele ei panda joogipunkti. Joogipunkt asugu kas tõusu alguses või lõpus, mitte poole mäe peal (km post ei ole selleks näitaja, sest 200-300 m nihkes joogipunkti asumine 16 km distantsi peal on marginaalne). Selleks, et seda mõista peab ise olema jooksja. 12 km lõpuks oli 1:00 täis tiksunud. Tiitu polnud enam näha. Ja nüüd hakkas alles jooks pihta, sest olin vahe peal uue eesmärgi seadnud - saada aeg alla 1:20. Keegi enam mulle järgi ei jõudnud ja mina ka ei möödunud kellestki, kuid lähenesin enda ees olevatele jooksjatele. Iga km oli kiirem kui eelmine. Lõppkokkuvõttes oli 1.15 teine pool kiirem, kui raja esimene pool. Lõpp aeg 1:18.48 ja 22. koht. Minu kui spordiaktivisti kohta tubli aeg. Ise jäin rahule :) Antud rajal on minu rekord 1:01.30. Tiit jooksis lõppajaks 1:13.27. Ta oli vist ainuke, kes teise poole niivõrd kiiremini jooksis kui esimese poole. Kilomeetrimärgid mis olid maha pandud olid nihkes kuni 100 m (GPS pulsikella järgi), kuid lõppdistansti pikkus oli täpselt 16 km.
Ma sain isegi osavõtumedali jooksu eest. Autasustamist ei näinud, sest see oli enne minu lõpetamist ära toimunud. Pulsikella järgi viimased 4 km ei mahtunud graafikusse - pulss oli üle 190. Jah ma tean, et see mulle head ei teinud, aga need rõõmu emotsioonid raja läbimisest (ilma kõndimiseta) kaaluvad kõik ülesse. Antud jooks peab alles jääma ning oleks vähegi kohustuslik igale tublile jooksusõbrale, just oma rajaprofiili poolest - kokku vähemalt 4 km erinevaid tõuse ja samapalju ka languseid (jooks toimub edasi-tagasi asfaltteel). Ja sportliku hooaja lõpetuseks on igati sobilik antud jooks.
Terve jooksuaasta kohta teen kokkuvõtte ühes hilisemas blogis, sest kavas on vähemalt veel üks jooks sel aastal.
teisipäev, 10. november 2015
kolmapäev, 21. oktoober 2015
OÜtamine - Osaühingu võrdsustamine maksudest kõrvale hiilimisega
Võtsin päevakorda valdkonna, mis tänasel päeval on aktuaalne Eesti ühiskonnas. Üks põhjustest on see, et antud teema puudutab ka mind ning lausa läbi kahe osaühingu. Meedias on läbi kõlanud kaks eriversiooni - maksustame kogu tulu, mis teenime ning teine äärmus, et laseme maksutaseme nii alla, et OÜ-d ei peaks maksu maksma. Tuuakse Läti eeskujuks. Hämmastav on see, et mujal on rohi rohelisem ja piim valgem. Miks vaadatakse Lätis ainult ühte nüanssi - mikroettevõtte tasandit. Ühiskondlikult laiemalt vaadates on seal rohkem rahvast, miinimum ja keskmine palk väiksem kui Eestis, kuid hinnatase sama või kõrgem kui Eestis.
OÜ (osaühingu) taga on tegutsev inimene. Ning põhiline argument tuleb siin sisse võrreldes tavainimesega maksude maksmisel. Eraisikute eest maksavad maksusid juriidilised isikud (peamiselt OÜ-d). Maksu- ja Tolliamet avaldab kord kvartalis maksude tasumise tabeli. Arvestades asjaolu, et mul on põhitöökoht ning läbi oma ettevõtte raamatupidamise teenust osutades ning makse makstes (sh. ka sotsiaalset projekti silmas pidades - töötajale maksan rohkem, kui ta välja teenib) ning olles 110 000 ettevõtte seas 47 000. kohal, siis Maksuameti teema püstitus on õige. Kui võimalik, siis mina ei astuks mitte maksumaksjate liitu, vaid maksuvõtjate liitu. 110 000 juriidilisest isikust 20 000 ei ole töötasu makse maksnud. Siit valdkonnast tuleks eristada ettevõtted, mis on kinnisvara ja valdusettevõtted. Nende puhul aktiivne tegevus puudub ning kõik vajalikud teenused, mis vaja ostetakse sisse.
Miks OÜtamine muutus emotsionaalseks, sest Maksu- ja Tolliameti puhul tulistati teema puusalt. Ei analüüsitud olukorda (põhimõtteliselt sama olukord, mis juriidiliste isikute valduses olevate autodega). Vaja oleks läbi viia ennem analüüs, kui antud teemaga avalikkuse ette tulla. Analüüsi aluseks on riigil ju andmebaasid olemas - töötajate register, 1000 euroste arvete register, Äriregistris majandusaasta aruanded - elektroonilisel kujul. Selle alusel saab läbi viia analüüsi - kui inimesel on põhitöö koht olemas, kust on ametlik töötasu makstud, siis põhitöö kõrvalt ettevõtte pidamine ei ole kuritegu. Läbi selle loob inimene täiendavat väärtust ühiskonnale ja läbi selle ka iseendale (suurem motivatsioon paneb rohkem tegutsema). Näiteks sõidab ettevõtte omanik ehk kallima autoga - hooldus ja kütusekulud annavad teistele tööd. Riik peaks lihtsalt sätestama kriteeriumi, mis on see minimaalne sotsiaalmaksu summa, mis peaks olema makstud, näiteks riigi keskmise töötasult (või 2 riigi keskmist). Üle selle ei hakka Maksu- ja Tolliamet klapperjahti selle isiku üle pidama. Kui inimene kusagilt tasu ei saa ning elab dividendidest, siis peaks riik sekkuma ning seda juba ka inimese enda tulevikku silmas pidades - ei saa tarbida ühiskondlikke teenuseid, kui maksu ei maksa. Selles mõttes on Eestis õnnelik elada, et suhteliselt väikse summa eest kuus (minimaalne sotsiaalmaksu kohustus on 120 eurot / kuus), saab arstiabi. Ja oluline on ka isikustatud sotsiaalmaks - see tekitab küll ebavõrdust ühiskonnas, kuid annab võimaluse iseenda tuleviku üle otsustada (pension).
Palju kurvem oleks elada ühiskonnas, kus prioriteet on ümberjagamise õigustamine, vaesuse propageerimine ja keskpärasuse soodustamine. See on mõtteviis populismi õigustamiseks (sealhulgas ka astmeline tulumaks). Kes on Eestis suured maksumaksjad - aktsiisikaupade vahendajad (alkohol, suitsud, kütus, gaas), suured tööandjad (Maxima, Eesti Telekom) ning avalik sektor - Kaitsevägi, Tartu Ülikool, Politsei- ja Piirivalveamet. Need on ettevõtted, nö hani, kes muneb kuldmune. Avalik sektori maksude osas toimub lihtsalt ümberjagamine riigi eelarve piires. Maxima Eesti OÜ on suur tööandja muukeelt kõnelevale elanikkonnale, kuid nö "patu ja pahede ettevõtted" on suurimad maksumaksjad riigieelarvesse. Siis vähemalt ühiskond võiks neid austada.
Üks koht, kust ühiskonnas king pigistab on see, et kui ma teen tööd 10-12 tundi päevas ning teenin rohkem kui keskmine eestlane ja ei suuda oma sissetulekust poodlemas käia, sest suurte kaubanduskeskuste parklad on autosid niimoodi täis, et ma ei saa isegi normaalselt poes käia. Järelikult on auto tarbeese ning ühiskondlikult liigub raha, mida riik ei kontrolli. Üks põhjus võib olla ka Äriseadustikus, kus on keelatud osanikule / juhatuse liikmele laenu anda, kuid sanktsiooni pole - ühiskondlikult maksuvaba raha. Seda saab ju kontrollida Äriregistrist aastaaruannetest.
Samuti tõi Maksu- ja Tolliamet välja nüansid, mille alusel nad kontrollivad, kas on töösuhe või mitte - töö toimub tööandja kontrolli all - sh. ka tööaeg, omatakse ühte klienti (1000 euro arve analüütika), kasutatakse tööandja tarbeid. Seega ettevõtjate ärevus ei ole põhjendatud eelpool toodud nüansse silmas pidades, et kontrollima hakatakse kõiki OÜ-sid.
Üheks OÜtamise poleemika allikaks on ka inimlik kadedus. Fakt on see, et töötajaid on ühiskonnas rohkem, kui OÜ-de omanikke. Ja riik on soodustanud OÜ-de asutamist. Äriregistris ilma osakapitali sissemakset tegemata saab OÜ tehtud alla poole tunni. Läbi selle muidugi tehakse karuteene teistele OÜ-dele, sest ilma osakapitali sissemakset tegemata hakkab ettevõte ju kohe võlgu elama.
Seega OÜtamise teema on minu jaoks aktuaalne ning suures plaanis olen ma Maksu- ja Tolliametiga nõus, kuid eelnevalt, et ühiskonnas debatti alustada, tulnuks teha kodutööd. Ja ettevõtlusvorm pole süüdi inimeste valikutes, vaid pigem inimese enda valik maksukäitumises. Kui inimesel on kellegi tööandja juures mõistlik tasu sotsiaalmaksuga makstud ei näe ma põhjust, miks ta ei saaks oma ettevõttest dividende välja võtta. Oluline on siinjuures jälgida inimese maksukäitumist - mis ta teeb selle rahaga. Kui dividendide eest ostetakse süüa, peetakse pidu, ostetakse "odavamat sorti" auto vms, siis antud tulu peaks olema sotsiaalmaksuga maksustatud. Dividende üldjuhul ei kasutata esmavajaduste rahuldamiseks. Või kui seda tehakse, siis see on marginaalne.
Need olid minu mõtted OÜtamise teemal ning usun, et tõde on kusagil mõlema äärmuse keskel, kuid kohe ettevõtjat süüdi mõista ka pole õige. Pigem tuleb inimestele meelde tuletada, et läbi sotsiaalmaksu kindlustatakse endale tulevik ning panustatakse ühiskonda tervikuna, mille teenuseid me igapäevaselt tarbime.
OÜ (osaühingu) taga on tegutsev inimene. Ning põhiline argument tuleb siin sisse võrreldes tavainimesega maksude maksmisel. Eraisikute eest maksavad maksusid juriidilised isikud (peamiselt OÜ-d). Maksu- ja Tolliamet avaldab kord kvartalis maksude tasumise tabeli. Arvestades asjaolu, et mul on põhitöökoht ning läbi oma ettevõtte raamatupidamise teenust osutades ning makse makstes (sh. ka sotsiaalset projekti silmas pidades - töötajale maksan rohkem, kui ta välja teenib) ning olles 110 000 ettevõtte seas 47 000. kohal, siis Maksuameti teema püstitus on õige. Kui võimalik, siis mina ei astuks mitte maksumaksjate liitu, vaid maksuvõtjate liitu. 110 000 juriidilisest isikust 20 000 ei ole töötasu makse maksnud. Siit valdkonnast tuleks eristada ettevõtted, mis on kinnisvara ja valdusettevõtted. Nende puhul aktiivne tegevus puudub ning kõik vajalikud teenused, mis vaja ostetakse sisse.
Miks OÜtamine muutus emotsionaalseks, sest Maksu- ja Tolliameti puhul tulistati teema puusalt. Ei analüüsitud olukorda (põhimõtteliselt sama olukord, mis juriidiliste isikute valduses olevate autodega). Vaja oleks läbi viia ennem analüüs, kui antud teemaga avalikkuse ette tulla. Analüüsi aluseks on riigil ju andmebaasid olemas - töötajate register, 1000 euroste arvete register, Äriregistris majandusaasta aruanded - elektroonilisel kujul. Selle alusel saab läbi viia analüüsi - kui inimesel on põhitöö koht olemas, kust on ametlik töötasu makstud, siis põhitöö kõrvalt ettevõtte pidamine ei ole kuritegu. Läbi selle loob inimene täiendavat väärtust ühiskonnale ja läbi selle ka iseendale (suurem motivatsioon paneb rohkem tegutsema). Näiteks sõidab ettevõtte omanik ehk kallima autoga - hooldus ja kütusekulud annavad teistele tööd. Riik peaks lihtsalt sätestama kriteeriumi, mis on see minimaalne sotsiaalmaksu summa, mis peaks olema makstud, näiteks riigi keskmise töötasult (või 2 riigi keskmist). Üle selle ei hakka Maksu- ja Tolliamet klapperjahti selle isiku üle pidama. Kui inimene kusagilt tasu ei saa ning elab dividendidest, siis peaks riik sekkuma ning seda juba ka inimese enda tulevikku silmas pidades - ei saa tarbida ühiskondlikke teenuseid, kui maksu ei maksa. Selles mõttes on Eestis õnnelik elada, et suhteliselt väikse summa eest kuus (minimaalne sotsiaalmaksu kohustus on 120 eurot / kuus), saab arstiabi. Ja oluline on ka isikustatud sotsiaalmaks - see tekitab küll ebavõrdust ühiskonnas, kuid annab võimaluse iseenda tuleviku üle otsustada (pension).
Palju kurvem oleks elada ühiskonnas, kus prioriteet on ümberjagamise õigustamine, vaesuse propageerimine ja keskpärasuse soodustamine. See on mõtteviis populismi õigustamiseks (sealhulgas ka astmeline tulumaks). Kes on Eestis suured maksumaksjad - aktsiisikaupade vahendajad (alkohol, suitsud, kütus, gaas), suured tööandjad (Maxima, Eesti Telekom) ning avalik sektor - Kaitsevägi, Tartu Ülikool, Politsei- ja Piirivalveamet. Need on ettevõtted, nö hani, kes muneb kuldmune. Avalik sektori maksude osas toimub lihtsalt ümberjagamine riigi eelarve piires. Maxima Eesti OÜ on suur tööandja muukeelt kõnelevale elanikkonnale, kuid nö "patu ja pahede ettevõtted" on suurimad maksumaksjad riigieelarvesse. Siis vähemalt ühiskond võiks neid austada.
Üks koht, kust ühiskonnas king pigistab on see, et kui ma teen tööd 10-12 tundi päevas ning teenin rohkem kui keskmine eestlane ja ei suuda oma sissetulekust poodlemas käia, sest suurte kaubanduskeskuste parklad on autosid niimoodi täis, et ma ei saa isegi normaalselt poes käia. Järelikult on auto tarbeese ning ühiskondlikult liigub raha, mida riik ei kontrolli. Üks põhjus võib olla ka Äriseadustikus, kus on keelatud osanikule / juhatuse liikmele laenu anda, kuid sanktsiooni pole - ühiskondlikult maksuvaba raha. Seda saab ju kontrollida Äriregistrist aastaaruannetest.
Samuti tõi Maksu- ja Tolliamet välja nüansid, mille alusel nad kontrollivad, kas on töösuhe või mitte - töö toimub tööandja kontrolli all - sh. ka tööaeg, omatakse ühte klienti (1000 euro arve analüütika), kasutatakse tööandja tarbeid. Seega ettevõtjate ärevus ei ole põhjendatud eelpool toodud nüansse silmas pidades, et kontrollima hakatakse kõiki OÜ-sid.
Üheks OÜtamise poleemika allikaks on ka inimlik kadedus. Fakt on see, et töötajaid on ühiskonnas rohkem, kui OÜ-de omanikke. Ja riik on soodustanud OÜ-de asutamist. Äriregistris ilma osakapitali sissemakset tegemata saab OÜ tehtud alla poole tunni. Läbi selle muidugi tehakse karuteene teistele OÜ-dele, sest ilma osakapitali sissemakset tegemata hakkab ettevõte ju kohe võlgu elama.
Seega OÜtamise teema on minu jaoks aktuaalne ning suures plaanis olen ma Maksu- ja Tolliametiga nõus, kuid eelnevalt, et ühiskonnas debatti alustada, tulnuks teha kodutööd. Ja ettevõtlusvorm pole süüdi inimeste valikutes, vaid pigem inimese enda valik maksukäitumises. Kui inimesel on kellegi tööandja juures mõistlik tasu sotsiaalmaksuga makstud ei näe ma põhjust, miks ta ei saaks oma ettevõttest dividende välja võtta. Oluline on siinjuures jälgida inimese maksukäitumist - mis ta teeb selle rahaga. Kui dividendide eest ostetakse süüa, peetakse pidu, ostetakse "odavamat sorti" auto vms, siis antud tulu peaks olema sotsiaalmaksuga maksustatud. Dividende üldjuhul ei kasutata esmavajaduste rahuldamiseks. Või kui seda tehakse, siis see on marginaalne.
Need olid minu mõtted OÜtamise teemal ning usun, et tõde on kusagil mõlema äärmuse keskel, kuid kohe ettevõtjat süüdi mõista ka pole õige. Pigem tuleb inimestele meelde tuletada, et läbi sotsiaalmaksu kindlustatakse endale tulevik ning panustatakse ühiskonda tervikuna, mille teenuseid me igapäevaselt tarbime.
neljapäev, 4. juuni 2015
Liikluskultuurist
Antud postituse ajendiks on tähelepanekud igapäevasest liiklusest. Antud kirjutisele võib oodata järge, kuna liikluses kogu aeg midagi juhtub. Antud tähelepanekud on täheldatud Valgas, Tartus, Tallinnas. Minu jaoks on nende linnadega seoses liiklus jagunenud alljärgnevalt:
- Valga - Rõngu (sh. Valga linn, Valga maakond)
- Elva - Tartu (sh. Tartu linn)
- Tartu - Tallinn maantee (sh. kiiruskaamerad, neljarajaline Kose - Tallinna lõik, Tallinna linn).
Mina sain autojuhi load suhteliselt hilja - 28. aastaselt (2008.a.). Nüüd kohe saab 7 aastat staaži. Juhilubade tegemise surve oli tööalaselt, sest audiitori ametit on mugavam pidada kui saad iseseisvalt liikuda. Teine põhjus oli see, et Valga ja Tartu vahel saaks mugavamalt endaga kaasas kanda vahetusriideid ja elektroonikat. Algselt oli soov lihtsalt punktist A punkti B jõuda. Tänaseks päevaks kui sõidetud on suurusjärgus 180 000 km, võin öelda, et autoga sõit ei ole ainult sõitmine, see on kulgemine ja päeva eluosa (7 aasta jooksul olen ma autoroolis viibinud vähemalt üle 2500 tunni ehk 321 tööpäeva). See on igaühe enda teha kas see on rõõm või piin.
Autosid olen pidanud selle aja jooksul 3:
+ Volkswagen Golf IV (2004) mootor 1,4 manuaal 5 käiku, bensiin, esivedu- keskmine kütusekulu 7 ltr/ 100 km, paak 55 ltr
+ Volkswagen Passat (2007), mootor 2,0, manuaal 6 käiku, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 8 ltr / 100 km, paak 65 ltr
+ Audi A6 (2009), mootor 2,8, automaat, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 10 ltr / 100 km, paak 75 ltr
Golfiga sõites oli talvel tsemendikott autos - ei ma ei hakanud ehitajaks :) - vaid raskuseks. Nelikveoline on talvel turvalisem. Samuti kui Golfi ja Passatiga möödasõidule minna pidi kas hoog juba sees olema või siis madalama käigu minema (jõudu oli rohkem). Suurem kütusekulu on arvestatud nii linn kui maantee kokku. Eraldi ei oska öelda, sest sõite on suurusjärgus kogu aeg olnud 50 : 50. Suurem kütusekulu ei olegi rahaliselt nii oluline kui turvalisus ja mugavus ning teadmine, et Sa ei ole liikluses "jalus".
Kütusepaagi mahud tõin välja sest olen harrastanud sõitmist nii, et võtan paagi täis ja sõidan tühjaks. Ei saa kahjuks aru autojuhtidest kes võtavad kütust alla 10 euro korraga. Tanklasse sõitmiseks sõidetakse võetud kogus kütust maha. Samas poole paagi võtmine majanduslikult on vahetevahel mõistetav.
Seoses automarkidega on erinev sõidukogemus erinevate auto kabariitide, sõiduomaduste ja -mugavuse osas.
Panen lühidalt kirja mõned oma tähelepanekud liiklusest.
1) Fookus - autorooli istudes, Sa võid ju teistega rääkida, telefoni rääkida (jah see pole liiklusest kadunud) vms, kuid NB! kõige tähtsam on autoga sõites keskendumine liiklusele. Sellele aitab palju aitab kaasa liikluse tarkus, mis tuleneb teadmistest, oskustest, kogemustest. Neist kolmest võimegi ju kirjutama jäädagi, kuid liiklust vaadates, siis enamikul (sh. osaliselt ka minul) on alati mõnes nendes valdkondades puudujääk. Üks koht, kus unustatakse ära, et liikluses osaletakse on valgusfoori taga ootamine. Kui rohelise tule põledes alles pannakse käik sisse, siis ollakse juba hiljaks jäänud.
2) Auto kiiruse hindamine - palju jätavad meelde km/h, mis tundub inimmõistuse jaoks aeglasem kiirus (tund on pikk aeg), kui m/s. Sekundiga läbitud meetrite aeg. 90 km/h on ju 25 m/s. Antud kiirust alahinnatakse möödasõidule minnes. Möödasõidule minnes peab kiirus minema vähemalt +20 km/h mööduvast sõidukist. Siis on kiirus paras, et normaalse ajaga manööver lõpetada. Tallinn - Tartu maanteel üritas väike auto rekast möödasõitu, mis kestis ca 15-20 sekundit (see juhtus päriselt). Miks minna möödasõidule, kui mööduv auto pole Sind tähele pannud? Samuti on sõidukiiruse hindamine oluline vastutuleva sõiduki hindamiseks enne möödasõidu alustamiseks.
3) Tahavaate peegli kasutamine. Osad autojuhid on nii keskendunud ettepoole vaatamisega või siis muudele tegevustele, et neile ei lähe korda sõidukist tagapool toimuv. Viisakas autojuht annab suunatulega märku, et ees on vaba ja võib möödasõitu alustada (viisakate autojuhtide hulk liikluses on olematu, kahjuks). Miks veel on vaja tahavaate peeglit? Hindamaks, kas tekib kolonn või mitte? Kas ma olen liikluseks "pidur" või mitte? Kuni 2 autot enda sõiduki taga või ees, siis see on normaalne. 3 ja rohkem autot on liiast. Selle jaoks kas pead kiirust lisama või tagumised autod mööda laskma (ära ei tohi muidugi kiirust, millega kolonn ise sõidab) - selleks on ka võimalus korraks teeäärsesse bussipeatusesse sõita ja tagumised sõidukid mööda lasta. Kui Sinu ees on sõidukid, siis tuleb hinnata, kas tagumistel on võimalus mööda minna kogu kolonnist või mitte. Kui on, siis lasta kiirusel natuke allapoole, et tekiks sõiduki ees ruum, et tagumised saaksid vajadusel vahele sõita. Miks küll paljud juhid seda ei mõista?
Samuti saab läbi tahavaate peegli info tagant poolt tulevate sõidukite kiirusest, et neid vajadusel ohutus kohas suunatulega märku andes mööda lasta, mitte iga hinna eest liikluses oma nõuda.
4) Autotulede kasutamisest. Ma olen vist liiga kriitiline, aga autodele ise paigaldatud diood tuled on siiski naeruväärne. Paljudel on paar täppi ja siis arvatakse, et jalakäijad peaksid neid märkama. Autode tuled ei põle selle jaoks, et väljas valge oleks. Selle jaoks autol tehase poolt paigaldatud päevatuled. Tehase paigaldatud dioodid on ok.
Teiseks sõitval sõidukil peavad põlema ohutuled pimedal ajal või halva nähtavuse korral, kui üks lähituli või vähemalt üks tagumine ääretuli ei põle. Küllalt on autojuhte, kes arvavad, et üks tuli pimedas, mis see ära ei ole, aga vastutulev juht ei tea kas on mootorrattur või auto - mina isiklikult olen antud olukorras olnud 2 korda, kui vastutulev auto oli ühe tulega ning ühe korra olen tulnud ise Tallinnast Tartusse ohutuledega.
Kolmandaks kaugtulede kasutamine. Kui möödasõitu alustades ollakse piisavalt lähedal ees liikuvale sõidukile, võib möödasõitu kavatsusest anda märku kaugtulede lühiajalise vilgutamisega. Ma usun, et ma olen vist ainuke liikleja oma tutvusringkonnas, kes rakendab liiklusseaduse § 41. Läbi selle saab möödasõidetav ju teada, et ma temast möödasõitu teen. Eriti oluline on see bussist või rekast mööda sõites - möödasõit võtab kauem aega.
Suvisel ajal ehk mitte, aga sügis - talv - kevad perioodil on ka autojuhte, kes ei viitsi oma autol tulesid puhtaks teha. Kust seal läbi pori või lume peaks tagumine autojuht nägema siis pidurdus või suunatuld.
5) Liikluses osalejad: jalgratturid - autojuhid - jalakäijad. Ma julgen väita, et kõigist kolmest liiklejast aru saamiseks pead olema igaühe rollis olnud. Sportratturid, kes soovivad maanteel kahekesi kõrvu sõita, peavad siiski hindama tee olukorda ning liiklustihedust. Jah ma tean, et kõrvuti on hea sõita, saab juttu ajada, kuid autojuht ei peaks selle tõttu kiirust maha võtma, et ratturitest mööda saada. Samuti jalakäijad võiks ka ennast pimedal ajal nähtavaks rohkem teha. Helkul või helkurvest annab palju juurde ning on turvalisem liikuda. Sama on ka linnaliikluses - kõrvaklappidega liiklemine ei ole kellegile turvaline.
6) Vasakpöörde tegemine - paljud autojuhid on ära õppinud vasakpöörde tegemisel "kurvi lõikamise". Mis sellega küll võidetakse, ma ei saa aru, kuid üle pideva joone sõitmine nätab taas liikluskultuuri. Samuti tänaval, kuhu vasakpööret tehakse, pannakse kehva olukorda autojuht, kes soovib sõita peateele. Miks sellistes kohtade ei arvestata teiste liiklejatega. Huvitav on veel näiteks ka vasakpöörde tegemisel reastumine - mõnede autojuhtide jaoks pole seda lihtsalt olemas.
Teine vasakpöörde tegemise koht on valgusfooriga (võib ka ilma) olevad ristmikud, kus tehakse vasakpööret. Ei hinnata seda, et ristmikule saab niipalju välja sõita, et tagsumsied autod saaksid paremale või otse sõita. Jah ma tean, et igal pool pole see võimalik, kuid seal kus on võimalik võiks korralik autojuht seda teha. Muidu jõuab valgusfooriga ristmikul peale vasakpöörde tegijat üle ristmiku veel 1-2 autot. Ning teised jäävad uut rohelist tuld ootama...
7) Piduri kasutamine. Kõige esimene tegutsemine hoo maha saamiseks on jala maha võtmine gaasipedalilt jala ning tuleks hoida piisavat pikivahet. Samuti ei ole vaja pidurit vaja kasutada, kui osatakse liiklust lugeda. Pole mõtet sõita kiiresti järgmise valgusfoori punase tule alla ootama. Samuti kui nähakse politsei autot, siis jalg kohe pidurile. Mis on asja mõte? Liiklusvoo aeglustamine. Politsei teostab liiklusjärelvalvet... seda nii kihutajate kui ka pidurite jaoks. Samuti kui maanteel kasutatakse "lambist pidurit", siis ollakse lihtsalt "närviline liikleja", kes ei arvesta üldise liiklusvooga. Linnaliikluses pidev piduripedaali tallamine ei anna samuti liiklusele sujuvust juurde. Milleks siis üldse kiirust suureks ajada, kui kohe pidurit vajutada.
8) Piirkondade liiklus - hämmastav on vaadata autojuhte, kes on liikluses krampis. Tavaliselt on need autojuhid kas väiksest kohast pärit või siis on hirmul, et äkki juhtub midagi. Oma kogemuslikult võin öelda, et autojuhi mõtteviisis peab toimuma muutus kui liigeldakse Valgamaalt näiteks Tartusse. See muutus toimub peale Elva silda. Liiklustihedus kasvab, autodevoog suureneb ning iga aeglasem sõiduk põhjustab närvilisust. Tartu - Tallinn maanteel lisandub siia ka rekad. Enne Tallinnat 40 km Kose juures hakkab Euroopa - neljarealine tee. Tõesti miks ei võiks Tartu - Tallinna maantee ehitada neljarealiseks. Autodevoog muutub ühtlasemaks ning sujuvamaks, mis annab juurde majanduskasvule kui ka turvalisusele. Muidugi rongiliikluse arenedes ei konkureeri auto rongile, kuid autosõitjate elu tehakse inimväärsemaks. Väikestes kohtades esineb situatsioone kus keeratakse suurele teele ette, et 200 m -2 km pärast suurelt teelt maha keerata. Miks seda ei võiks teha siis kui liiklusvoog on mööda läinud? Miks peab ette sõitma - ei ole nii, et "mina ja maailm". Samuti ei jõua ette sõitev auto kiirendada - 100 km/h kiiruseni tavaliselt kiirendatakse 10 s. Selleks on juba 100 km/h auto liikunud 250 m - 300 m või peab kiirust (oluliselt) maha võtma.
9) Kütuseaktsiisi tõusust. Jah praegune valitsus tõstab kütuseaktsiisi. Samuti võiks ju ka automaksu kehtestada või siis teemaksu. Kahe viimase jaoks ei ole kahjuks Eesti veel valmis. Mind isiklikult ei häiri, mitte see et kütuseaktsiisi tõus, vaid see et antud raha ei investeerida liikluseturvalisusse või teedeehitusse, vaid muude kulude katteks. Õige riigi peremees ei käituks sõidukijuhtidega nii... Kui läbi kütuseaktsiisi ehitatakse Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks oleks aktsiisitõusul rohkem toetajaid. Masu ajal oli huvitav, et autode hulk liikluses ei vähenenud - auto on eestlase jaoks viimane, millelt hakatakse kokku hoidma vist.
10) Kiiruse ületamine. Ka mind häirivad kihutavad autod. Ma pean silmas neid, kes sõidavad +20 km/h ja rohkem. Kui see juhtub möödasõidul, siis see ei ole patt, kui ollakse hinnanud möödasõidu turvalisust õigesti. Kui minnakse möödasõidule ohtlikus olukorras, siis see on huligaansus ja seda tuleb karistada. GPS- järgi sõites 90-95 vahel on liiklemine, kus ei sõideta eest ära ega jääda kellegile jalgu. See kui sõidetakse 85-ga (spidomeeter näitab 90), siis see takistab liiklust. Mitte just Valgamaal, aga Elva ja Tartu vahel kindlasti. Linnas on oluline siiski piirkiirusest kinni pidada. Viimasel ajal on 2 ühiskonda raputanud liiklusõnnetust - 200 km/h teisele autole tagant sisse sõitmine Tallinn - Narva mnt (hukkus 1 kuune imik) ning 100 km/h Tallinna linnas punase tulega 14 kannatanut. Oluline on siin teadlik kiiruse ületamine alkoholi joobes. Siin pole oluline joobe aste või kiiruse suurus. Siin on tegemist taparelvaga ja teadliku kurjategijaga. Sellised juhid on vaja ühiskonnast eraldada. See on haigus, mis jääb neile juhtidele eluks ajaks - ning nad kipuvad uuesti rooli.
Need 10 punkti on minu arvates praegusel ajal liikluskultuuris parandamist vajavad kohad või autojuhid võiksid ise neile rohkem tähelepanu pöörata. Liiklus muutuks läbi selle sujuvamaks ja turvalisemaks.
- Valga - Rõngu (sh. Valga linn, Valga maakond)
- Elva - Tartu (sh. Tartu linn)
- Tartu - Tallinn maantee (sh. kiiruskaamerad, neljarajaline Kose - Tallinna lõik, Tallinna linn).
Mina sain autojuhi load suhteliselt hilja - 28. aastaselt (2008.a.). Nüüd kohe saab 7 aastat staaži. Juhilubade tegemise surve oli tööalaselt, sest audiitori ametit on mugavam pidada kui saad iseseisvalt liikuda. Teine põhjus oli see, et Valga ja Tartu vahel saaks mugavamalt endaga kaasas kanda vahetusriideid ja elektroonikat. Algselt oli soov lihtsalt punktist A punkti B jõuda. Tänaseks päevaks kui sõidetud on suurusjärgus 180 000 km, võin öelda, et autoga sõit ei ole ainult sõitmine, see on kulgemine ja päeva eluosa (7 aasta jooksul olen ma autoroolis viibinud vähemalt üle 2500 tunni ehk 321 tööpäeva). See on igaühe enda teha kas see on rõõm või piin.
Autosid olen pidanud selle aja jooksul 3:
+ Volkswagen Golf IV (2004) mootor 1,4 manuaal 5 käiku, bensiin, esivedu- keskmine kütusekulu 7 ltr/ 100 km, paak 55 ltr
+ Volkswagen Passat (2007), mootor 2,0, manuaal 6 käiku, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 8 ltr / 100 km, paak 65 ltr
+ Audi A6 (2009), mootor 2,8, automaat, bensiin, nelikvedu - keskmine kütusekulu 10 ltr / 100 km, paak 75 ltr
Golfiga sõites oli talvel tsemendikott autos - ei ma ei hakanud ehitajaks :) - vaid raskuseks. Nelikveoline on talvel turvalisem. Samuti kui Golfi ja Passatiga möödasõidule minna pidi kas hoog juba sees olema või siis madalama käigu minema (jõudu oli rohkem). Suurem kütusekulu on arvestatud nii linn kui maantee kokku. Eraldi ei oska öelda, sest sõite on suurusjärgus kogu aeg olnud 50 : 50. Suurem kütusekulu ei olegi rahaliselt nii oluline kui turvalisus ja mugavus ning teadmine, et Sa ei ole liikluses "jalus".
Kütusepaagi mahud tõin välja sest olen harrastanud sõitmist nii, et võtan paagi täis ja sõidan tühjaks. Ei saa kahjuks aru autojuhtidest kes võtavad kütust alla 10 euro korraga. Tanklasse sõitmiseks sõidetakse võetud kogus kütust maha. Samas poole paagi võtmine majanduslikult on vahetevahel mõistetav.
Seoses automarkidega on erinev sõidukogemus erinevate auto kabariitide, sõiduomaduste ja -mugavuse osas.
Panen lühidalt kirja mõned oma tähelepanekud liiklusest.
1) Fookus - autorooli istudes, Sa võid ju teistega rääkida, telefoni rääkida (jah see pole liiklusest kadunud) vms, kuid NB! kõige tähtsam on autoga sõites keskendumine liiklusele. Sellele aitab palju aitab kaasa liikluse tarkus, mis tuleneb teadmistest, oskustest, kogemustest. Neist kolmest võimegi ju kirjutama jäädagi, kuid liiklust vaadates, siis enamikul (sh. osaliselt ka minul) on alati mõnes nendes valdkondades puudujääk. Üks koht, kus unustatakse ära, et liikluses osaletakse on valgusfoori taga ootamine. Kui rohelise tule põledes alles pannakse käik sisse, siis ollakse juba hiljaks jäänud.
2) Auto kiiruse hindamine - palju jätavad meelde km/h, mis tundub inimmõistuse jaoks aeglasem kiirus (tund on pikk aeg), kui m/s. Sekundiga läbitud meetrite aeg. 90 km/h on ju 25 m/s. Antud kiirust alahinnatakse möödasõidule minnes. Möödasõidule minnes peab kiirus minema vähemalt +20 km/h mööduvast sõidukist. Siis on kiirus paras, et normaalse ajaga manööver lõpetada. Tallinn - Tartu maanteel üritas väike auto rekast möödasõitu, mis kestis ca 15-20 sekundit (see juhtus päriselt). Miks minna möödasõidule, kui mööduv auto pole Sind tähele pannud? Samuti on sõidukiiruse hindamine oluline vastutuleva sõiduki hindamiseks enne möödasõidu alustamiseks.
3) Tahavaate peegli kasutamine. Osad autojuhid on nii keskendunud ettepoole vaatamisega või siis muudele tegevustele, et neile ei lähe korda sõidukist tagapool toimuv. Viisakas autojuht annab suunatulega märku, et ees on vaba ja võib möödasõitu alustada (viisakate autojuhtide hulk liikluses on olematu, kahjuks). Miks veel on vaja tahavaate peeglit? Hindamaks, kas tekib kolonn või mitte? Kas ma olen liikluseks "pidur" või mitte? Kuni 2 autot enda sõiduki taga või ees, siis see on normaalne. 3 ja rohkem autot on liiast. Selle jaoks kas pead kiirust lisama või tagumised autod mööda laskma (ära ei tohi muidugi kiirust, millega kolonn ise sõidab) - selleks on ka võimalus korraks teeäärsesse bussipeatusesse sõita ja tagumised sõidukid mööda lasta. Kui Sinu ees on sõidukid, siis tuleb hinnata, kas tagumistel on võimalus mööda minna kogu kolonnist või mitte. Kui on, siis lasta kiirusel natuke allapoole, et tekiks sõiduki ees ruum, et tagumised saaksid vajadusel vahele sõita. Miks küll paljud juhid seda ei mõista?
Samuti saab läbi tahavaate peegli info tagant poolt tulevate sõidukite kiirusest, et neid vajadusel ohutus kohas suunatulega märku andes mööda lasta, mitte iga hinna eest liikluses oma nõuda.
4) Autotulede kasutamisest. Ma olen vist liiga kriitiline, aga autodele ise paigaldatud diood tuled on siiski naeruväärne. Paljudel on paar täppi ja siis arvatakse, et jalakäijad peaksid neid märkama. Autode tuled ei põle selle jaoks, et väljas valge oleks. Selle jaoks autol tehase poolt paigaldatud päevatuled. Tehase paigaldatud dioodid on ok.
Teiseks sõitval sõidukil peavad põlema ohutuled pimedal ajal või halva nähtavuse korral, kui üks lähituli või vähemalt üks tagumine ääretuli ei põle. Küllalt on autojuhte, kes arvavad, et üks tuli pimedas, mis see ära ei ole, aga vastutulev juht ei tea kas on mootorrattur või auto - mina isiklikult olen antud olukorras olnud 2 korda, kui vastutulev auto oli ühe tulega ning ühe korra olen tulnud ise Tallinnast Tartusse ohutuledega.
Kolmandaks kaugtulede kasutamine. Kui möödasõitu alustades ollakse piisavalt lähedal ees liikuvale sõidukile, võib möödasõitu kavatsusest anda märku kaugtulede lühiajalise vilgutamisega. Ma usun, et ma olen vist ainuke liikleja oma tutvusringkonnas, kes rakendab liiklusseaduse § 41. Läbi selle saab möödasõidetav ju teada, et ma temast möödasõitu teen. Eriti oluline on see bussist või rekast mööda sõites - möödasõit võtab kauem aega.
Suvisel ajal ehk mitte, aga sügis - talv - kevad perioodil on ka autojuhte, kes ei viitsi oma autol tulesid puhtaks teha. Kust seal läbi pori või lume peaks tagumine autojuht nägema siis pidurdus või suunatuld.
5) Liikluses osalejad: jalgratturid - autojuhid - jalakäijad. Ma julgen väita, et kõigist kolmest liiklejast aru saamiseks pead olema igaühe rollis olnud. Sportratturid, kes soovivad maanteel kahekesi kõrvu sõita, peavad siiski hindama tee olukorda ning liiklustihedust. Jah ma tean, et kõrvuti on hea sõita, saab juttu ajada, kuid autojuht ei peaks selle tõttu kiirust maha võtma, et ratturitest mööda saada. Samuti jalakäijad võiks ka ennast pimedal ajal nähtavaks rohkem teha. Helkul või helkurvest annab palju juurde ning on turvalisem liikuda. Sama on ka linnaliikluses - kõrvaklappidega liiklemine ei ole kellegile turvaline.
6) Vasakpöörde tegemine - paljud autojuhid on ära õppinud vasakpöörde tegemisel "kurvi lõikamise". Mis sellega küll võidetakse, ma ei saa aru, kuid üle pideva joone sõitmine nätab taas liikluskultuuri. Samuti tänaval, kuhu vasakpööret tehakse, pannakse kehva olukorda autojuht, kes soovib sõita peateele. Miks sellistes kohtade ei arvestata teiste liiklejatega. Huvitav on veel näiteks ka vasakpöörde tegemisel reastumine - mõnede autojuhtide jaoks pole seda lihtsalt olemas.
Teine vasakpöörde tegemise koht on valgusfooriga (võib ka ilma) olevad ristmikud, kus tehakse vasakpööret. Ei hinnata seda, et ristmikule saab niipalju välja sõita, et tagsumsied autod saaksid paremale või otse sõita. Jah ma tean, et igal pool pole see võimalik, kuid seal kus on võimalik võiks korralik autojuht seda teha. Muidu jõuab valgusfooriga ristmikul peale vasakpöörde tegijat üle ristmiku veel 1-2 autot. Ning teised jäävad uut rohelist tuld ootama...
7) Piduri kasutamine. Kõige esimene tegutsemine hoo maha saamiseks on jala maha võtmine gaasipedalilt jala ning tuleks hoida piisavat pikivahet. Samuti ei ole vaja pidurit vaja kasutada, kui osatakse liiklust lugeda. Pole mõtet sõita kiiresti järgmise valgusfoori punase tule alla ootama. Samuti kui nähakse politsei autot, siis jalg kohe pidurile. Mis on asja mõte? Liiklusvoo aeglustamine. Politsei teostab liiklusjärelvalvet... seda nii kihutajate kui ka pidurite jaoks. Samuti kui maanteel kasutatakse "lambist pidurit", siis ollakse lihtsalt "närviline liikleja", kes ei arvesta üldise liiklusvooga. Linnaliikluses pidev piduripedaali tallamine ei anna samuti liiklusele sujuvust juurde. Milleks siis üldse kiirust suureks ajada, kui kohe pidurit vajutada.
8) Piirkondade liiklus - hämmastav on vaadata autojuhte, kes on liikluses krampis. Tavaliselt on need autojuhid kas väiksest kohast pärit või siis on hirmul, et äkki juhtub midagi. Oma kogemuslikult võin öelda, et autojuhi mõtteviisis peab toimuma muutus kui liigeldakse Valgamaalt näiteks Tartusse. See muutus toimub peale Elva silda. Liiklustihedus kasvab, autodevoog suureneb ning iga aeglasem sõiduk põhjustab närvilisust. Tartu - Tallinn maanteel lisandub siia ka rekad. Enne Tallinnat 40 km Kose juures hakkab Euroopa - neljarealine tee. Tõesti miks ei võiks Tartu - Tallinna maantee ehitada neljarealiseks. Autodevoog muutub ühtlasemaks ning sujuvamaks, mis annab juurde majanduskasvule kui ka turvalisusele. Muidugi rongiliikluse arenedes ei konkureeri auto rongile, kuid autosõitjate elu tehakse inimväärsemaks. Väikestes kohtades esineb situatsioone kus keeratakse suurele teele ette, et 200 m -2 km pärast suurelt teelt maha keerata. Miks seda ei võiks teha siis kui liiklusvoog on mööda läinud? Miks peab ette sõitma - ei ole nii, et "mina ja maailm". Samuti ei jõua ette sõitev auto kiirendada - 100 km/h kiiruseni tavaliselt kiirendatakse 10 s. Selleks on juba 100 km/h auto liikunud 250 m - 300 m või peab kiirust (oluliselt) maha võtma.
9) Kütuseaktsiisi tõusust. Jah praegune valitsus tõstab kütuseaktsiisi. Samuti võiks ju ka automaksu kehtestada või siis teemaksu. Kahe viimase jaoks ei ole kahjuks Eesti veel valmis. Mind isiklikult ei häiri, mitte see et kütuseaktsiisi tõus, vaid see et antud raha ei investeerida liikluseturvalisusse või teedeehitusse, vaid muude kulude katteks. Õige riigi peremees ei käituks sõidukijuhtidega nii... Kui läbi kütuseaktsiisi ehitatakse Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks oleks aktsiisitõusul rohkem toetajaid. Masu ajal oli huvitav, et autode hulk liikluses ei vähenenud - auto on eestlase jaoks viimane, millelt hakatakse kokku hoidma vist.
10) Kiiruse ületamine. Ka mind häirivad kihutavad autod. Ma pean silmas neid, kes sõidavad +20 km/h ja rohkem. Kui see juhtub möödasõidul, siis see ei ole patt, kui ollakse hinnanud möödasõidu turvalisust õigesti. Kui minnakse möödasõidule ohtlikus olukorras, siis see on huligaansus ja seda tuleb karistada. GPS- järgi sõites 90-95 vahel on liiklemine, kus ei sõideta eest ära ega jääda kellegile jalgu. See kui sõidetakse 85-ga (spidomeeter näitab 90), siis see takistab liiklust. Mitte just Valgamaal, aga Elva ja Tartu vahel kindlasti. Linnas on oluline siiski piirkiirusest kinni pidada. Viimasel ajal on 2 ühiskonda raputanud liiklusõnnetust - 200 km/h teisele autole tagant sisse sõitmine Tallinn - Narva mnt (hukkus 1 kuune imik) ning 100 km/h Tallinna linnas punase tulega 14 kannatanut. Oluline on siin teadlik kiiruse ületamine alkoholi joobes. Siin pole oluline joobe aste või kiiruse suurus. Siin on tegemist taparelvaga ja teadliku kurjategijaga. Sellised juhid on vaja ühiskonnast eraldada. See on haigus, mis jääb neile juhtidele eluks ajaks - ning nad kipuvad uuesti rooli.
Need 10 punkti on minu arvates praegusel ajal liikluskultuuris parandamist vajavad kohad või autojuhid võiksid ise neile rohkem tähelepanu pöörata. Liiklus muutuks läbi selle sujuvamaks ja turvalisemaks.
kolmapäev, 6. mai 2015
86. Ümber Viljandi järve jooks
01. mail möödus minu päev sportides. Ja mitte niisama joostes, vaid ikka võisteldes. Seekord siis ümber Viljandi järve. See aasta oli see mul 15. kord. See, et meeste arvestuses osaluskordade edetabelisse pääseda peab osalema vähemalt 35. korda.... ning teades, et edetabel nihkub eest ära, sest nende osaluskordade juures tahes tahtmata on need jooksumehed stardis. Osaluskordade järgi on minu elu pooled 1. maid veedetud Viljandis.
Korraldajad olid mulle vastu tulnud, et eelmise aasta 1079. koha eest oli antud stardinumber 757. See on korraldajate poolt minu vastu nii suur austus, et ma pidin end õigustama. Startida sain ma vahemikust 500 - 1000. Ma olen rahulikum startija, seega pigem olin ma selles grupis viimaste seas. Kuna tänavu oli 15. kord osa võtta, siis nö staažika jooksjana kommenteerin jooksu mõnda aspekti:
Parkimine: Viljandi järve ääres on päris palju selleks tehtud, et saaks mõnusalt autosid parkida, kuid muret valmistab see, et see ületab jooksurada. Et peale jooksu ära sõita, siis korraldaja lasevad läbi autosid ühe kaupa - jooksjal on õigus. Vabamaks läheb peale 14.00 (start on 12.00), kuid siis soovivad kõik ära sõita ja ummik kestab vähemalt kuni 15 - 15.30-ni. Autodega seotud vahejuhtimist kirjutan lähiajal - algab "suur saaga".
Ümber Viljandi järve jooksu alustasin ma 1997.a. Siis oli osalejaid 400 ringis, see aasta oli 3000. Kas tõesti hakkab sellel jooksul korralduslikult piir ette tulema... Autosid ei ole kusagile parkida. Kuigi jooksjaid veel mahuks.
Start: Viimased paar aastat on start olnud staadionilt, mitte staadioni esiselt väljakult. Üks põhjustest on olnud rahvahulga starti ära paigutamine. Staadioni ringile on lihtsam paigutada. See on täitsa ok, kuid stardist väljaminekul on väravad kitsad, et suurt massi läbi lasta. Kuna ma nüüd olen tulemuse poolest rahvasportlane. (koht alla 1000-nde), siis on see, mis mind häiris. Sellel jooksul on nö profisportlased Eesti mõistes 100 esimest (aeg all 45 minuti) ning aktiivsed sportlased (kohad 100 - 500). Tervisesportlased on koht üle 1000nde (aeg üle 1:00.00)
Startides grupist kus peaksid olema rahvasportlased, siis paneb imestama esimesel kilomeetril jooksjad, kes selg ees vastu tulevad. Seal on nii väikseid lapsi (nende eesmärk on 1. km võimalikult kiiresti läbida, arvestamata seda et raja pikkus on 12 km). Eakaid inimesi (nende aeg läheb üle tublilt 1:00, kuidas nad nii ette saavad - ei saa aru). Siis on jooksjaid, kelle jaoks on esimesed 500 m oluline - pulss ülesse ning peale tõusu (umbes 1,5 km on stardist 100 m tõus) hakkab vajuma tahapoole (lõpetab kohaga üle 1000). Seega rajaprofiili arvestades ning mitte kuuludes profijooksjate hulka võiks siiski mõistusega antud jooksu joosta. Arvestades ka tõuse rajal.
Aja mõistes on minu parim 45.43, mis oli joostud 2006.a. ning andis 135. koha. Seega olen ma sportlikus mõttes päris kõrgel kohal figureerinud.
Kuna ma ennast klassifitseerin rahvasportlaste alla, siis jooksingi oma võimete piires (südame löögi sagedus seda muidugi ei näidanud - keskmine 182, maksimum 193). keskmine kilomeeter oli 4.45. Peale kevadisi 3x nädalas treeninguid jäin ise rahule. Lõpptulemuseks oli 56.23 ning 663. koht. Minu hinnagul võiks igati korralik rahva sportlane joosta vähemalt 10 km, keskmise ajaga 5 min / km. Elu aga näitab, et enamus Eesti inimesi siiski selleks suuteline pole.
Eesmärki ei olnudki selles jooksus. Esimese kahe kilomeetri aeg oli 11.00. Seega pidin alguses kaotatud aja rajal tagasi tegema. Kuna ma aktiivne jooksja veel pole, siis jooksin kõikjalt ringiga - "lõikamine" ei oleks andnud mulle eriti midagi, teades oma vormi. Viljandi järve jooksu eripära on see, et jookse kust tahad, peaasi, et järvele ring peale saaks ning ületada tuleb kahte silda.
Järgmine nädalavahetusel on Tartu Jooksumaraton ning seal on eesmärgiks läbi jooksunaudingu joosta alla 2:00 aeg. See jooks tuleb rohkem vaimset kui füüsilist laadi. Distantsi pikkuseks on 23 km. Seda olen jooksunud nii 1:29, kui ka 2:05. Hämmastav on see, et 2:00 peale jooksjad pingutavad näiliselt rohkem kui 1:29 peale jooksjad. Suurim vahe tuleneb treenitusest. Aga eks annan teada kuidas läheb...
Korraldajad olid mulle vastu tulnud, et eelmise aasta 1079. koha eest oli antud stardinumber 757. See on korraldajate poolt minu vastu nii suur austus, et ma pidin end õigustama. Startida sain ma vahemikust 500 - 1000. Ma olen rahulikum startija, seega pigem olin ma selles grupis viimaste seas. Kuna tänavu oli 15. kord osa võtta, siis nö staažika jooksjana kommenteerin jooksu mõnda aspekti:
Parkimine: Viljandi järve ääres on päris palju selleks tehtud, et saaks mõnusalt autosid parkida, kuid muret valmistab see, et see ületab jooksurada. Et peale jooksu ära sõita, siis korraldaja lasevad läbi autosid ühe kaupa - jooksjal on õigus. Vabamaks läheb peale 14.00 (start on 12.00), kuid siis soovivad kõik ära sõita ja ummik kestab vähemalt kuni 15 - 15.30-ni. Autodega seotud vahejuhtimist kirjutan lähiajal - algab "suur saaga".
Ümber Viljandi järve jooksu alustasin ma 1997.a. Siis oli osalejaid 400 ringis, see aasta oli 3000. Kas tõesti hakkab sellel jooksul korralduslikult piir ette tulema... Autosid ei ole kusagile parkida. Kuigi jooksjaid veel mahuks.
Start: Viimased paar aastat on start olnud staadionilt, mitte staadioni esiselt väljakult. Üks põhjustest on olnud rahvahulga starti ära paigutamine. Staadioni ringile on lihtsam paigutada. See on täitsa ok, kuid stardist väljaminekul on väravad kitsad, et suurt massi läbi lasta. Kuna ma nüüd olen tulemuse poolest rahvasportlane. (koht alla 1000-nde), siis on see, mis mind häiris. Sellel jooksul on nö profisportlased Eesti mõistes 100 esimest (aeg all 45 minuti) ning aktiivsed sportlased (kohad 100 - 500). Tervisesportlased on koht üle 1000nde (aeg üle 1:00.00)
Startides grupist kus peaksid olema rahvasportlased, siis paneb imestama esimesel kilomeetril jooksjad, kes selg ees vastu tulevad. Seal on nii väikseid lapsi (nende eesmärk on 1. km võimalikult kiiresti läbida, arvestamata seda et raja pikkus on 12 km). Eakaid inimesi (nende aeg läheb üle tublilt 1:00, kuidas nad nii ette saavad - ei saa aru). Siis on jooksjaid, kelle jaoks on esimesed 500 m oluline - pulss ülesse ning peale tõusu (umbes 1,5 km on stardist 100 m tõus) hakkab vajuma tahapoole (lõpetab kohaga üle 1000). Seega rajaprofiili arvestades ning mitte kuuludes profijooksjate hulka võiks siiski mõistusega antud jooksu joosta. Arvestades ka tõuse rajal.
Aja mõistes on minu parim 45.43, mis oli joostud 2006.a. ning andis 135. koha. Seega olen ma sportlikus mõttes päris kõrgel kohal figureerinud.
Kuna ma ennast klassifitseerin rahvasportlaste alla, siis jooksingi oma võimete piires (südame löögi sagedus seda muidugi ei näidanud - keskmine 182, maksimum 193). keskmine kilomeeter oli 4.45. Peale kevadisi 3x nädalas treeninguid jäin ise rahule. Lõpptulemuseks oli 56.23 ning 663. koht. Minu hinnagul võiks igati korralik rahva sportlane joosta vähemalt 10 km, keskmise ajaga 5 min / km. Elu aga näitab, et enamus Eesti inimesi siiski selleks suuteline pole.
Eesmärki ei olnudki selles jooksus. Esimese kahe kilomeetri aeg oli 11.00. Seega pidin alguses kaotatud aja rajal tagasi tegema. Kuna ma aktiivne jooksja veel pole, siis jooksin kõikjalt ringiga - "lõikamine" ei oleks andnud mulle eriti midagi, teades oma vormi. Viljandi järve jooksu eripära on see, et jookse kust tahad, peaasi, et järvele ring peale saaks ning ületada tuleb kahte silda.
Järgmine nädalavahetusel on Tartu Jooksumaraton ning seal on eesmärgiks läbi jooksunaudingu joosta alla 2:00 aeg. See jooks tuleb rohkem vaimset kui füüsilist laadi. Distantsi pikkuseks on 23 km. Seda olen jooksunud nii 1:29, kui ka 2:05. Hämmastav on see, et 2:00 peale jooksjad pingutavad näiliselt rohkem kui 1:29 peale jooksjad. Suurim vahe tuleneb treenitusest. Aga eks annan teada kuidas läheb...
teisipäev, 14. aprill 2015
Hariduse aluseks olevad antiik õppeained
Selle postituse aluseks sai loetav raamat "1001 mõtet, mis muutsid maailma". Antiik õppeained, mida koolis õpiti olid muusika, grammatika, loogika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia. Mõelda vaid palju tänaseks maailm muutunud on ja kui ainult neid õppeaineid koolis õpetada, kui palju iseseisvalt hakkama saajaid inimesi ühiskonnas oleks.
Astronoomiliselt toimus suur muutus Mikolaj Koperniku poolt 1543.a. kui ta tõestas ära, et planeet Maa tiirleb ümber Päikese. See oli ju kogu aeg nii toimunud, kuid see vajas tõestamist. Kuni selle ajani uskusid inimesed, et Maa on kõige keskpunkt. Ja siit edasi ei saanud teadlased enam rahu - neid hakkas vaevama idee, et miks öösel taevas pime on, kui taevas miljoneid (miljardeid) tähti on. Siin tuli appi Albert Einstein 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Energia ja massi vaheline seoses pani aluse kogu 20. sajandi füüsikale, mis ühendada 19. sajandil Suurbritanniast alanud tööstusrevolutsiooniga oleme me tunnistajaks järjest suurenevale teaduse arengule ja infohulgale. Areng toimub nüüd eksponentsiaalselt, st. areng toimub kümne aastaga kiiremini kui eelmise saja aastaga. Ellu jäävad need, kes suudavad arenguga kaasa minna... Me elame väga huvitaval ajal ning veel huvitavamaks läheb...
Eelmise teema arenduse mõte on see, et vähemalt Eesti tavakoolide haridus kipub jääma ajale jalgu. Jah ülikoolid on liikunud õppelaborite tasemel maailma tasemele, aga lastele algkoolis ja põhikoolis jääb areng seisma. Eelpool toodud 7 antiikaine lihtsustatud kujul selgeks tegemine lastele avab neile palju suurema perspektiivi - nende ainetega on esindatud nii humanitaar kui ka reaalained. See kui laps ei oska matemaatikas tekstülesandest fakte välja kirjutada, siis siin on koolihariduse puudujääk. Ma ei väida, et kõik lapsed peaksin andekad olema ja tippu jõudma, kuid iseendaga hakkama saamine peaks olema põhiseaduse järgne kohustus. Samuti nende 7 õppeaine õpetamine peaks olema iga õpetaja kogumuste pagasi kohustuslik osa, mitte et õpetaja on ainult kitsa eriala esindaja. See annab võimaluse, et maakoolides saab baashariduse andmisega kaks-kolm õpetajat hakkama.
Teadus areneb praegu nii kiiresti, et eelmisel õppeaastal õpitu on järgmisel aastal juba ajalugu, kuid nende 7 antiik õppeaine baasained jäävad alles. Miks ei õpetata lastele koolis eluga hakkama saamist, vaid õpetatakse mahtu (arendab küll õppimisvõimet, kuid mitte hakkama saamist elus). Liialt palju on praegu vahtu. Jah ka need erialad peavad olema, kuid miks meil on siis nii vähe IT-spetsialiste ja insenere.
Postituse mõte ei olnud nüüd revolutsiooni tekitada, vaid panna mõtisklema koolis õpitu vajalikkuse ja ratsionaalsuse üle. Palju olulisem on õpetada lapsi kõnelema, laulma, tuletama, arutlema, arvutama ning suurusjärke õigesti hindama. Sellest tulenevalt on inimestel elus hakkama saamine garanteeritud. Ja neid inimesi ühiskond ju vajab.
Astronoomiliselt toimus suur muutus Mikolaj Koperniku poolt 1543.a. kui ta tõestas ära, et planeet Maa tiirleb ümber Päikese. See oli ju kogu aeg nii toimunud, kuid see vajas tõestamist. Kuni selle ajani uskusid inimesed, et Maa on kõige keskpunkt. Ja siit edasi ei saanud teadlased enam rahu - neid hakkas vaevama idee, et miks öösel taevas pime on, kui taevas miljoneid (miljardeid) tähti on. Siin tuli appi Albert Einstein 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Energia ja massi vaheline seoses pani aluse kogu 20. sajandi füüsikale, mis ühendada 19. sajandil Suurbritanniast alanud tööstusrevolutsiooniga oleme me tunnistajaks järjest suurenevale teaduse arengule ja infohulgale. Areng toimub nüüd eksponentsiaalselt, st. areng toimub kümne aastaga kiiremini kui eelmise saja aastaga. Ellu jäävad need, kes suudavad arenguga kaasa minna... Me elame väga huvitaval ajal ning veel huvitavamaks läheb...
Eelmise teema arenduse mõte on see, et vähemalt Eesti tavakoolide haridus kipub jääma ajale jalgu. Jah ülikoolid on liikunud õppelaborite tasemel maailma tasemele, aga lastele algkoolis ja põhikoolis jääb areng seisma. Eelpool toodud 7 antiikaine lihtsustatud kujul selgeks tegemine lastele avab neile palju suurema perspektiivi - nende ainetega on esindatud nii humanitaar kui ka reaalained. See kui laps ei oska matemaatikas tekstülesandest fakte välja kirjutada, siis siin on koolihariduse puudujääk. Ma ei väida, et kõik lapsed peaksin andekad olema ja tippu jõudma, kuid iseendaga hakkama saamine peaks olema põhiseaduse järgne kohustus. Samuti nende 7 õppeaine õpetamine peaks olema iga õpetaja kogumuste pagasi kohustuslik osa, mitte et õpetaja on ainult kitsa eriala esindaja. See annab võimaluse, et maakoolides saab baashariduse andmisega kaks-kolm õpetajat hakkama.
Teadus areneb praegu nii kiiresti, et eelmisel õppeaastal õpitu on järgmisel aastal juba ajalugu, kuid nende 7 antiik õppeaine baasained jäävad alles. Miks ei õpetata lastele koolis eluga hakkama saamist, vaid õpetatakse mahtu (arendab küll õppimisvõimet, kuid mitte hakkama saamist elus). Liialt palju on praegu vahtu. Jah ka need erialad peavad olema, kuid miks meil on siis nii vähe IT-spetsialiste ja insenere.
Postituse mõte ei olnud nüüd revolutsiooni tekitada, vaid panna mõtisklema koolis õpitu vajalikkuse ja ratsionaalsuse üle. Palju olulisem on õpetada lapsi kõnelema, laulma, tuletama, arutlema, arvutama ning suurusjärke õigesti hindama. Sellest tulenevalt on inimestel elus hakkama saamine garanteeritud. Ja neid inimesi ühiskond ju vajab.
Tellimine:
Postitused (Atom)