9 aastat tagasi

Elutempo nõuab ohvreid ning seoses sellega lisandub minu blogisse praegu ajaleheartikkel, mis avaldati 9 aastat tagasi ... ja kui suudad unistused kirja panna, siis mõni läheb ka täide. Kes mind tunnevad, siis need teavad, mis asjad täitunud on... Artikkel ilmub muutumatul kujul.

Tulevane audiitor lähtub elus “kõllidest”

Raul Lepik teab, kuhu ja kui kõrgele ta oma lati seab.

Foto: Heino Käos

Kui Valga staadionil võistlusi peetakse, näitab end seal aeg-ajalt ikka ka üks kõhetu prillidega noormees. Vahel paistab ta kellegagi nõu pidavat või siis jagab hoopis mingeid pabereid. Need, kes külastavad linna spordihalli, tunnevad teda.
See noor mees on Raul Lepik (26), Valga spordirajatisi ühendava sihtasutuse Valga Sport peaadministraator-raamatupidaja ja märtsis asutatud OÜ RL Consult (raamatupidamisteenused, majandusalased konsultatsioonid, spordiürituste korraldamine) peremees.

Kõlav nimetus ei ava asjaosalise enda sõnul tema töö tegelikku olemust. Nii sisalduvad selles tegelemine majandus- ja haldusküsimustega, personaliga, spordihalli kasutusgraafikutega ning sekretäritöö ja loomulikult raamatupidamine, aga ka suhtlemine rahandusministeeriumi ja maksuametiga. “Sihtasutuse tegevjuhtimine,” nimetaks Raul seda kõike lühemalt.

Urbanik pani jooksma

Kui ta staadionil võistlustel vilksatab, on ta ikka ülikonnastatud. Ülikondi olevat tal kolm. Võiks rohkemgi olla, mõtiskleb ta. Nojah, kui ta juba staadionil ikkagi liigub, ei ole ta kohal kiiremate, kaugemate ja kõrgemate tulemuste püüdmise pärast. Ta peab seal hoopis võistluste peasekretäri ametit.

“Valgas on seda tööd hea teha,” kiidab ta. “Staadionil on peasekretärile oma kabinet, mul on oma isiklik tehnika.“ Mujal kipub olema nii, et mingit ruumi või muidu kohta ikka pakutakse, kuid seal ei pruugi rahulik tegutsemine alati võimalik olla. Tallinnas võib aga juhtuda, et kasutatavad programmid on võõrad.

"Spordivõistluse peasekretäri töö on suuresti seotud usaldusega – kuivõrd on see võimalik, mõeldes eelkõige peakohtunikule. “Tavaliselt on peakohtunikuks olnud Lembit Leppik. Siis pole mingit probleemi,” kõneleb Raul tunnustavalt.

1999. aastast on tal arvutis põhjalik arhiiv (protokollid, voldikumaterjalid, embleemid) võistlustest, mille juures ta osaline olnud.

Ent 1994. aastast peab ta päevikut oma võistlemiste kohta. Selle harjumuse sai ta legendaarselt jooksumehelt Kalev Urbanikult, kes ta omal ajal spordi juurde tõi. Päevik ütleb: siiani on olnud 342 starti, neist 128 suurjooksudel.

Raul väidab, et ta on ainus, kes Urbaniku algatatud kõik Paju suurjooksud algusest siiani läbi on teinud. Olgu või haigus kallal, see mees on kohal kui raudnael.

Rääkides Urbanikust, pakub ta, et manala teele lahkunud spordimehe mälestusüritus peaks olema mitte juunis, vaid sügisel – samuti tolle algatatud mardijooks võiks seda eesmärki täita.

“Kalevi juunis korraldatud ööjooks oli Eestis ainulaadne. Nüüd on see tema mälestusjooks, mille algus varasemal kellaajal. Pealegi on Valgas maikuus Loskutov Cup. Kahe kuulsa mehe jooksud on liiga lähestikku,” on ta rahulolematu.

Silm hakkas särama

Raul on neljalapselise pere teine laps. Talle ei pidavat mingit raskust valmistama suheldes välja raalida, kas tegemist on üksiklapsena või suurperes kasvanud inimesega.

“Olin suht vaba kasvatusega,” naerab toonase Esimese Mai kolhoosi keskuses ehk Soorus lapsepõlve mööda saatnud mees. Lasteaias ta ei käinud. Tema avastas enda jaoks hoopis kolhoosikontorit, sigalat, loomalauta ja kuivatit, ka sealsamas olevat metsa. “Augustis sai küllalt kombainiga sõidetud.”

Seitsmeaastaselt sai temast linnapoiss – kui pere pärast vanaema surma linna kolis.

Kooliajast pajatab Raul niipalju, et algul oli ta pigem kolmemees olnud, gümnaasiumi lõpp tuli keskmise hindega 4,6.

“Gümnaasiumis olin tagasihoidlik. Silm ei säranud,” meenutab ta. Seevastu hakkasid ülikoolis ambitsioonid tekkima ja pead tõstma. Ta sai aru, et kõrgkoolis tuleb iga päeva väga tõsiselt võtta. Aktiivsust üles näidata, n-ö nokk lahti teha alati, kui õppejõud midagi auditooriumilt küsib. Olgu vastus või vale, aga oled näidanud, et sul on asja vastu huvi – selline oli Rauli põhimõte.

Kui oli vastamiste aeg, oli tema see, kes esimesena asja ette võttis, sest ta oli põhjalikult valmistunud.

Ülikooli saamine läks tal üsna kummalise stsenaariumi järgi. Raamatupidamise ja rahanduse erialale oli 20 riiklikku kohta, Raul pingereas 70. “Ka kõige suurem optimist poleks võinud arvata, et tervelt 50 eest ära läheb,” naerab ta. Temagi polnud optimist, pealegi olid tal dokumendid varuvariandina mujalgi sees. Ometi sai temast just selle eriala esmakursuslane.

Kaks nädalat tagasi täienes tema dokumendikogu EMÜ diplomiga, mis ütleb, et Raul Lepik on läbinud majandusarvestuse ja finantsjuhtimise magistriõppe ning talle on omistatud sotsiaalteaduste magistrikraad. Ehkki eriala nimetus vahepeal muutus, jäi sisu ja olemus samaks.

Kui ajas veidi tagasi vaadata, siis aastal 2002 käis Raul Lepiku majandusanalüüsi õppejõud välja soovituse, et noormees võiks mõelda Nõo lihatööstuse raamatupidaja kohale.

“Esimeses vestlusvoorus ma läbi ei läinud. Kahe nädala pärast helistati ja kutsuti tagasi,” seletab ta. Järgnenud vestlusvoor ettevõtte juhatajaga andis juba teistsuguse tulemuse. “Minuga on nii, et minu avanemist ei jõuta ära oodata. Paljud tutvusedki on selle nahka läinud.”

Nii siis pidaski toonane tudeng lihatööstuses kolm aastat raamatupidaja ametit. Tema tööülesannete hulka kuulus peale arvetega ja avansiaruannetega tegelemise, laekumiste jälgimise ja finantsjuhtimise ka võlgade sissenõudmine.

Seda viimast peab ta oma kõige tugevamaks küljeks. “Kolme aasta käive oli 250 miljonit. Selle ajaga kanti kulusse vaid 30 000. Küllalt oli kapriisseid kliente, aga sain nad ilusti maksma.” Pärast Rauli lahkumist võetud samade ülesannete täitmiseks tööle n-ö 1,5 inimest.

Eelmise aasta suvel pöördus tema poole praeguse sihtasutuse Valga Sport juht Kalev Luts ettepanekuga asuda ametisse kohale, kus ta praegu ongi. Et senises kohas oli üht-teist häirima hakanud ja ambitsioonid endast taas märku andsid, andis ta oma jah-sõna.

Samas on ta Nõo tööstusele väga tänulik sealt saadud äriettevõtte kogemuse eest, millele nüüd on lisandunud sihtasutuse raamatupidamise praktika.

“Äriettevõttes on oluline kasum. Sihtasutusele antakse eelarve ette ja majandamine käib täielikult selle järgi,” seletab Raul ja lisab, et teda on tugevalt aidanud riigi pearaamatupidaja Juta Maar ja Valga linnavalitsuse pearaamatupidaja Aita Adrat.

Ta peab tähtsaks praeguse koha pakutavat juhtimiskogemustki – struktuuris töötavast 14 inimesest allub talle otse kümme. “Juhtimiskogemus siin ja rohkem suhtlemist näost näkku kaalub üles eelmises kohas pakutud suurema töötasu,” teatab ta.

Varsti jälle ülikooli

Ehkki noor inimene, ei poolda Raul suhtlemisel internetti – messengerid ja muud teed virtuaalselt kontakteeruda jäägu lihtsalt infovahetuseks. Kui tahad inimest tundma õppida, siis kohtu temaga näost näkku.

Ta ütleb, et tema eluviis on 80% projekti- ja 20% kodupõhine. Iga spordivõistlus, mille lõpuprotokollid ta on ära vormistanud ja asjaosalistele jaganud, on temale projekt. Nagu magistriõpegi.

Ehkki tema määratluse järgi päris sajaprotsendilisi eluviisitüüpe ei eksisteeri, on peaaegu kodupõhine ikka see, kui tööl käiakse kellast kellani, nädalavahetused puhatakse ja veedetakse perega. Temal veel peret pole, õhtuti pole kunagi kindel, mis kell töölt minema saab ning nädalavahetused (ka tööpäevade õhtud) mööduvad sageli võistluste tähe all.

Tema kahest järgmisest teadaolevast projektist üks on seotud meditsiiniga ja teine on puhtpraktiline – autojuhiloa saamine.

Raul teab, et pühapäeval sündinutel – aga seda tema just ongi – on omad suhted õnnega. Et kui oma võimaluse ära tajud ja seda kasutad, ongi fortuuna naeratamas. Temal on väidetavasti nii olnud.

Kust võib teda leida näiteks viie aasta pärast, ei tea keegi. Kindel on aga tema veendumus, et liiga kauaks samale kohale pidama ka ei saa jääda, siis ei suuda lihtsalt ajas toimuvate muudatustega kaasa minna. Ja kui “kõll kukub” ja see tundub olevat õige, on aeg midagi ette võtta.

Olgu mis on, aga kindlalt näeb ta end varsti jälle ülikoolis õppimas. Arhitektuuri näiteks. Või psühholoogiat. See on siis pigem nii enesetäienduse või hobi korras. Aga audiitoriamet on see, mis kunagi leiba peab hakkama andma!

Toon välja siis teemad, mis on muutunud ja mis muutumas... (22. veebruar 2015):

+ Kõhetu ja prillidega on muutunud parajalt vormis ja prillideta.

+ Enam ei tööta sihtasutuses Valga Sport (21. mai 2015.a. saab 3 aastat)

+ RL Consult OÜ saab sel aastal 9 aastaseks (27. märts)

+ Spordivõistluste peasekretäri ametit enam aktiivselt ei pea, kuigi tung seda teha on olemas.

+ Paju lahingu aastapäeva jooks oli see aasta 22. ning see traditsioon jätkub, et ma olen siiski ainukene, kes kõik jooksud osa on võtnud

+ Nüüdne elukool on maailmapilti oluliselt avardanud. Akadeemilist haridust pole juurde saanud.

+ Facebooki ja Messengeri kontot ei ole seniajani olemas

+ Projektipõhine eluviis kestab seniajani

+ Meditsiiniline projekt on lõppenud - breketitega hammaste rihti saamine

+ Autojuhi load said tehtud esmased 2008, pärisload 2010. Parem hilja, kuid sealt said alguse paremad eluvalikud

+ Audiitori ametis algas praegu 8 aasta - seega ühel kohal üle 5 aasta püsida ei pea enam kahjuks paika

+ Soov arhitektuuri või psühholoogiat õppida on endiselt alles

+ Audiitori ameti poole on väga suur samm astutud.

Tore on ennast meenutada 9 aastat tagasi. Eks jõuan aega, kui tuleb uued sihid seada.

Inimesed arvavad rohkem kui nad teavad

Antud kirjutiseks andis ajendi detsembrikuu Äripäevas ilmunud Lasse Lehise artikkel "Inimesed arvavad maksudest rohkem, kui nad teavad". Peamine sisu oli ettevõtte tulumaksu taastamine. Siin tõstatus teema, et välisettevõtted viivad raha välja, ilma tulumaksu maksmata. Toetan antud artikli peamist küsimust: mismoodi pangad tulu välja viivad. Kas keegi on näinud, kui palju, kus, mis kuupäeval, mis summas? Mina ise audiiteerimise valdkonnas töötades - ei oska ka sellele vastata, aga paljud arvavad, et nad oskavad (väikeettevõtjad, tavainimesed). Üks võimalus raha välja viia on aktsiakapitali vähendamine. Maksuvabalt saab välja viia raha, mis on omakapitali kunagi ülekurssi või aktsiakapitali suurendamiseks sisse käidud. See juhtus siis kui oli vaja välisettevõtete käes olevate ettevõtete kapitaliseerituse taset tõsta. Nüüd kui on ettevõtted üles ehitatud viiakse antud raha riigist välja - seda on vaja muudeks investeeringutest emaettevõttel. Kas tõesti on poliitikud ja inimesed lühinägelikud või kadedad antud protsessi peale. Topeltmaksustamise vältimisest ollakse kuuldud??? Kokkuvõttes ka mina olen ettevõtte tulumaksu taastamise vastu...

Miinimumpalga tõstmisest. Ükskõik kas see on siis 700 euroni või 1000 euroni. Poliitikud tulge mõistusele. Elu ei seisne ainult Tallinnas. Need ettevõtjad / arvamusliidrid, kes ka toetavad antud mõttekäiku - nende elatustase on nii kõrge, et nemad ei ela enam palgast, vaid dividendidest vms sissetulekuallikatest. Nende populaarsus kasvab läbi populismi. Võtame nt Valgamaa keskmise töötasu. Ning vaatame siis, mis valdkonna ettevõtted on maakonnas esindatud - mööbel, lihatootmine, õmblusettevõtted. NB! Kõik need ettevõtted sõltuvad väliskapitalist. Mida investor siit otsib - odavat tööjõudu? Tööjõukulu kahekordistamine ei ole just kõige ahvatlevam pakkumine investorile. Mina isiklikult usun, et investor oleks nõus kõrgemat palka maksma, kui tal oleks eriala spetsialiste võtta. Kahjuks on ainult lihttöölised - keda on vaja koolitada ning kelle eneseusk on madal. Ja kas selle palgatõusuga efektiivsus kasvab - alguses kestab ehk 3-4 kuud (ning siis töötaja harjub ära ning hakkab nõudma rohkem) ja siis teeb töötaja ikka samas mahus ja kvaliteediga, mis ta seniajani teinud on (kuid nüüd juba häälekamalt nõudes, sest miinimupalk ju tõusis)? Enne valimisi on populism küll õigel kohal, kuid soovidega võiks siiski natuke realistlikum olla. Samuti kui praegu on töötasude vahekord, et miinimupalk on 400€ ja keskmine palk 1000€ (vahe 2,5 korda). Kui tõsta miinimupalk 1000 euroni, kas siis see spetsialist, kes praegu teenib 1000€, hakkab saama 2500 €. Küsimus, kuidas hoida motivatsiooni inimesel, kes praegu teenib 2,5 korda rohkem kui miinimupalga saaja.

Kütuse hinnast. Nafta hind sõltub mitmest tegurist: loodusjõud, OPEC (Naftat Eksportivate Riikide Ühendus), spekulandid, nafta varude olemasolu, vabade tootmisvõimsuste olemasolu hankivas ja töötlevas naftatööstuses, nafta kui vara portfellis (investeeringud), alternatiivenergia, suurte majanduste (Hiina, USA) struktuur ja nõudlus kütuste järele. Kuna kütuse hind Eesti tanklates sõltub maailmaturu hinnast (moodustab 40-50% lõpphinnast), aktsiisist, käibemaksust ja kütuse müüja marginaalist, siis oluline tegur on ka valuuta risk. Inimesed arvavadki, et kui maailmaturu hind kukub peaks sama palju ka tanklas kütuse hind kukkuma. Vale. Maailmaturu hind on ju dollarites, aga tanklas kütuse hind on eurodes. Kuna euro nõrgeneb dollari suhtes, siis sellest tulenebki väiksem kütuse langus kui maailmaturul. Samuti toimub ostmine väga suurtes kogustes (Eesti kogused on maailma mastaabis marginaalsed), mistõttu võib vana partii olla kallima hinnaga, kui uus partii peale tuleb. Ennem tuleb varasem kogus maha müüa.

Need kolm teemat on praegu ühiskonnas aktuaalsed ning püüdsin majandusinimesena lahti seletada need oma nägemuse seisukohalt. Oluline rõhk on võrdlusel:  arvamus vs teadmine / faktid. Kui ka mul isiklikult eriala spetsialistina on raske neile küsimustele vastuseid leida, siis kuidas seda saavad teha poliitikud või tavainimesed.

Võimalus - Valik - Otsus - Vastutus

Tänase blogi tähendus on 4 sõna - järjestikuses ahelas: võimalus, valik, otsus ja vastutus. Kui ahel läheb normaalset rada pidi, siis algab uus ahel uute võimaluste, valikute, otsuste ja vastutustega.

Võimalus on asjaolu, mis on vajalik millegi teostumiseks, millegi toimumise tingimused. Võimalus on eelduseks valiku tegemisel. Lapsepõlvega antakse vanemate poolt hulk võimalusi ellu kaasa - perekonna suhted, kodu hoidmine, hariduse olulisus, sõprade olemasolu, üldteadmised elust, harjumuste kujunemine. Need kõik mõjutavad meie võimalusi. Kaugel "kükametsas" elades on olulised puhas õhk, vaikus, linnulaul. Kuid miski jääb puudu. Linnas elades on rutt, töö, asjatoimetused. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad plussid ja miinused. Samuti on erinevad võimalused nii väike linnas elades kui ka suurlinnas toimetades. Üks on aga kindel - suuremas linnas on võimalusi rohkem valikute tegemiseks.

 Valik on väljavalimine teatud hulgast või mitme võimaluse korral. Valiku langetamisel valitakse välja üks tee. Peale valiku langetamist on teised valikud muutunud, st. esialgne olukord ei ole enam endine. Kõik on pidevas liikumises. Tuleb osata langetada valikuid. Olukorda kontrollides, peame tundma, et meil on võimu, et teha valikuid. Palju aitab sellele kaasa lapsepõlve kasvatus. Mis vahel võib paljud valikud langetada Sinu eest? Nt. vanuseliselt perekonna loomine, suhtumine rahasse, sõprade valik, töövõime. Valikut aitab langetada ka iseenda ja teiste kogemus. Teisi kuulates on oluline vahet teha arvamusel ja nõuandel. Sellest oli juttu ühes eelmises blogis. Üldjuhul nõuande kuulda võtmine aitab kergendada valikute tegemist. Samuti kergendavad valikute tegemist ahvatlused, kuid läbi selle on võimalik kasvatada endas iseloomu, mitte valida kergemat teed. Õnnelik on inimene, kes saab valikud ise langetada, mitte teised ega elu ei langeta Sinu eest valikuid. Kui meil on liiga palju valikuid, ei vali me üldse midagi. Aga kui meil pole üldse valikuid, kaotame motivatsiooni. Parim olukord on siis, kui saab valida kolme või nelja võimaluse hulgast.

Otsus on tulemus, milleni jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist; valiku langetamine. Iga otsusega kaasneb risk. Otsus kas ahendab või suurendab tuleviku valikuid ja võimalusi. Otsus on valiku langetamisel i-le punkti panek. Peale otsuse langetamist on võimalik otsust muuta, kuid olukord enam pole enam see, mis esmase otsuse langetamisel. Me võime langetada sarnase otsuse, kuid samasugust otsust me enam langetada ei saa. Saatus võib anda meile võimaluse otsust leevendada või siis võimendada seda. Vaba on inimene, kes saab langetada ise otsuseid, mitte et teised seda Sinu eest teevad. Siiski otsus elama hakata on igaühe enda kätes. See käib nii töö, puhkuse, finantsvabaduse, pere jms. kohta.

Vastutus on kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine, enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru andmine. Kui küsitakse, miks ühel läheb paremini kui teisel, siis see on paljuski tingitud vastutusest, mis inimene võtab. Vastutuse suurus sõltub eelnevalt kirjutatud võimalustest, valikutest ja otsustest. Oma elu eest vastutamine aitab elu kontrollida ja valmistada ennast ootamatuste eest. Mille eest saab vastutada? Peamiselt saab igaüks vastutada oma valikute eest. Näiteks koolis käimine, ülikoolis eriala valik, pere loomine, töö valik ja selle tegemine, finantsvabadus. Kõige selle eest saab vastutada. Kui inimene hakkab oma valikutes süüdistama teisi, siis ta ei vastuta ju oma elu ees. 

Kui vastutus on muutunud iseloomu omaduseks, siis tekivad uuel tasemel uued võimalused ning ring hakkab otsast peale. Iseenda elu eest vastutavad inimesed saavad nautida iseenese poolt esilekutsutud võimalusi. Ilma vastutust võtmata langevad ära paljud võimalused ning elu hakkab ise inimesele võimalusi pakkuma, kuid need ei pruugi olla enam need, mis inimene ise sooviks. 

Mõelgem siis ahela: võimalus - valik - otsus - vastutus peale. Paljuski saab inimene ise selles ahelas ära teha.

Kaks aastat silmaoperatsioonist

29. novembril 2012.a. oli üks verstaposte minu elus. Lasin teostada endal prillidest vabanemise (laser)operatsiooni. Ei oleks muidu ise uskunud, aga kui sai endale selline eesmärk püstitatud, siis sai see ka elluviidud.

Prille olin ma kandnud juba algklasside 2. klassist alates. Enne operatsiooni oli vasak silm -8 ja parem silm -6. Prille, mida ma kandsin olid plastikklaasidest, kõigi kaitsekihtide ja võimalikult õhukeseks lihvitud. Klaasid maksid rohkem kui raamid. Prillikandja olin ma kokku 24 aastat. Nägemisest niipalju, et põhimõtteliselt nägi häguselt 2 ülemist rida ja sellega piirdus mu nägemine. Autojuhi lube saades polnud see takistuseks.

Kontaktläätsi ma ei ole kandnud kunagi. Peamine nõrkuskoht oli mul steriilse puhtuse säilitamine ning kui kontaktlääts peaks maha kukkuma, siis oleksin üsna täbaras seisus. Prillidega oli lihtsam - neid oli ka kergem puhastada. Leige seebivesi oli kõige parem puhastaja.

Kes andsid mulle mõtte silmalõikuseks? 2004.a. tehti silmalõikus veel skalpelliga. Seda ma küll ei oleks endale soovinud. Füsioterpeut (keda ma külastasin 2012.a. augustis), auditialane kolleeg tegid skalpelliga antud operatsiooni 2004. Sisi peatus verevarustus silmas, kuid nüüd enam mitte. Tehnoloogia areneb. Füsioterpeut ütles, et suuremat muutust elus annab ette kujutada, kui ei pea enam prille kandma. Kuna ma tegelen ka spordiga päris aktiivselt (jooksmisega), siis prillid segasid päris palju - eriti vihmase ilmaga, talvel külmaga. Samuti polnud ma ka kunagi päikseprille ka kandnud - mida ma väga soovisin. Jah oleks olnud võimalik ka optilised päikseprillid, aga siis oleks prille niipalju paare pidanud kaasas kandma, mida ma ka ei soovinud. Sügisel 2012 panin aja kirja silmaarstile - soovisin nägemist kontrollida, aga mitte niisama teravust, vaid natukene põhjalikumalt. Selleks läksin ReFocus silmakliinikusse, mille juht on Pait Teesalu - pikka aega oli TÜ Silmakliiniku juhataja. Võtsin siis otsuse vastu 06. novembril 2012, et teen enda elus muutuse. Kuigi sellest hetkest väga vähesed teadsid seda, et ma lähen enese silmade kallale. Kui ma teile kinnitan, siis tõesti paremat silmaarsti kui Pait ei olnud ma veel kohanud. Minu ebameeldivad mälestused jäävad Valga Polikliinikusse, kus 1980-ndate lõpus ja 1990.ndate alguse silmaarstid oleks võinud päeva pealt lahti lasta. Nende negatiivne kogemus jäi eluks ajaks meelde. Pait suutis vastata kõikidele tekkinud küsimustele, tegi kõik proovid ja kui tema oli kindel operatsiooni tulemuses, siis miks mina ei pidanud olema. Muidugi lõpp otsuse tegin mina.

Oktoobris 2012 käsime (auditi)kolleegidega Tenerife-l puhkamas. Enne seda poleks silmi saanud uurida, sest soojamaa päike muudab silmade pupille. Peale novembrikuu konsultatsiooni, kinnitas Pait, et 2 asja peale operatsiooni küll muutub: Sa näed paremini kui ennem koos prillidega ning pimedaks Sa ei jää. Nii suure miinusega nagu mul olid kaasnesid omad ohud, aga neile ma väga ei mõelnud. Samuti ei mõelnud ma eriti teistele ohtudele - kõrvalnähtudele, silma kuivusele jms. Konsultatsiooni ja operatsiooni vahelisele ajale jäi ka üks ajalehe lugu, kus samuti silmaoperatsiooni teinud naisel lõi 6 kuud hiljem välja silma kuivuse sündroom. Kas ma oleks pidanud alla vanduma ja operatsiooni mitte tegema? Ma ei soovinud ka neile vähestele, kes teadsid minu sammust, pettumust valmistada. Seega tuli lõpuni minna.

29. novembri hommikul oli just maha sadanud 15-20 cm lund. Seega autoga ma lähemale kliinikule sõita ei saanud. Sõitsin taksoga. Kuna ma panin endale hommikuse kõige esimese aja, siis Pait kontrollis mu silmi veel korra. Ma ei tea kas ta ka teistel uuesti uuris, aga ta soovis ehk kindel olla. Minu küsimus oli selles, et kas ma näen pärast operatsiooni kontrolltabeli alumist rida (1,0). Miks näitajad olulised olid, aga just seetõttu, et need näitajad sisestati arvutisse. Operatsiooni teostas seade, inimene oli abiks.

Operatsioonitoas pandi alles masin sooja, kuna olin tol päeval esimene klient. Operatsioon toimus neljapäevasel päeval. Operatsioonitüübiks oli FemtoUltra. Taastumiseks pidi jääma vähemalt 3 päeva (reede, laupäev, pühapäev). Tabletidena anti rahustit ja valuvaigistit. Algul lõigati sarvkest pealt poolenisti maha (pidi vaatama rohelist täpikest) ja pärast operatsiooni ajal pidi punast täpikest vaatama (Pait luges protsente allapoole 100%, 90%, 80% ... ). Sarvkest asetati tagasi ja oligi operatsioon tehtud. Kui punase täpikese vaatamise ajal oleks silm paigast nihkunud, siis ei oleks midagi hullu, vaid oleks pidanud seda uuesti tegema. Kogu operatsioon kestis suurusjärgus 5-10 minutit. Peale seda pool tundi kliinikumis taastumist - silmad kinni ja siis hotelli. Kunstpisarate panek toimus 15 minuti tagant ja põletikuvastane tilgutamine tunni tagant. See oli oluline selleks, et pisarakanal ju lõigati katki ning silmi oli vaja pidevalt niisutada. Igaljuhul sain ma ise hakkama - üksi on seda kõike võimalik teha. Õhtul sai televiisorist suusahüppeid vaadata - hämmastav, kusjuures mitte selgelt, kuid ma nägin kohtunike stiilipunkte, mida ma ei näinud hästi isegi prillidega mitte. Hommikul silmade kontrolli minnes oli lumi ikka maas - ilma päikseprillideta oli raske käia (lumi peegeldas valgus päris oluliselt). Silmade teravus oli -0,5. Kuna mu prillid olid ka alakorrelatsiooniga, siis see oli täitsa ok. Edasi oligi auditi tööst nädal aega puhkuseks ja taastumiseks.

Miks ma tegin just silmaoperatsiooni 2012.a.?
1. Majandusliku kindluse mõttes ma sellist operatsiooni krediiti ei soovinud teha, vaid soovisin kohe kõik kinni maksta.
2. Silmade miinused olid viimased 7-10 aastat paigal püsinud.
3. Füsioterapeut pani mõtte pähe elumuutusest
4. Silmakirurg Pait Teesalu andis uuringutega kindlustunde, et kõige hullemat pole karta. Kindlustunde andis ka see, et ma polnud läätsekandja. Läätsed rikuvad silmi päris oluliselt. Läätsekandjaid on noorte seas päris palju. Tänavapildis seda pole näha, sest seda peaks nägema inimese lähedal olles teatud nurga alt silmi vaadates.

Lõppkokkuvõttes olen rahul sellepärast, et elumuutus toimus - palju mugavam elu on! Ning läbi selle on ka heaolu tõusnud. Kuigi igaüks langetab otsuse - kas minna operatsioonile või mitte ise, siis mina oma kogemusest soovitan. Asi on seda väärt!

NB! Nii põhjalikku silmaoperatsiooni käiku ma polnud veel kellegile rääkinud, vaid see on nüüd siin blogis kirjas. Tulevikus saab sellest lugeda veel minu eluloo raamatus.

Eneseareng hõbekuuse näitel

Hõbekuusk on püramiidjas eluvorm, mis minu arvates iseloomustab inimarengut (või ühiskonna arengut) päris hästi. Miks see nii oluline teada on? Inimene saab enese valikute ja võimalustega ennast arendades elueesmärkides kaugemale jõuda kui tänasel päeval ahvatlustele järgi anda.

Kuusk hakkab arenema seemnest (inimene sünnist). Kuusel on oluline peale istiku kasvu tsenter - tüvi, millest edasi areneb latv. Konkureeriva ladva olemasolu korral toimub konkurents, mis venitab kuuse ladva välja, jättes juurte, tüve ja okste arengu tahaplaanile. Sellisel juhul tormi korral ei pruugi kuuse elu olla jätkusuutlik. Samuti kui inimene ei suuda valida kahe olulise eluvaliku vahel võib areng olla ohtlik / kaootiline.

Kui kuusel on üks latv ja areng toimub loomulikku teed pidi, siis iga aastal kasvatab kuusk ühe tasandi välja - ajab välja oksad. Igal aastal peavad alumised oksad rohkem ennast välja sirutama, et päikesevalgusest osa saada. Sedasi iga-aastaselt toimides moodustabki kuusk püramiidja kuju.

Oluline on teada  et kuuse ladva jaoks on alati päikesevalgust. Samuti käbid (milles paiknevad kuuse seemned) paiknevad ladvas, mis elu jätkamiseks on esmatähtsad. Kui mõni kuuse oks saab kannatada, siis pigem kuusk kuivatab selle oksa (ohverdab), kuid latv on viimane, mille kuusk ohverdab. Käbid on viimased, kes ennast ohvriks toovad. Päikesevalgus määrab ka kuuse arengu, sest kuuse keskosas (sisimas) kaovad haljad okkad, sest neid on vaja okste otstes.

Kuidas siis kuuse areng iseloomustab inimarengut. Inimarenguga pakub ühiskond ahvatlusi okste näol, sh. ka tüve näol - eneseareng. Kasvufaasis peab palju panustama (päike, vihm, toitained), et toimiks eneseareng. Ahvatlustele alla andes liigub inimene okste tippude poole - kui tüve juures ei soovita olla, siis ühiskond surub ise okste suunas. Kui okste tippu jõutakse, siis seal on ka küllalt päikest, kuid puuduvad käbid (ei saavutata vabadust, eneseteostust).

Tüve juures olles peab tööd tegema, et jõuda järgmise tasemeni. Mida kõrgemale tasandile jõuda, siis seda rohkem tööd peab tegema. Eesmärki silmas pidades (käbid) on võimalik jõuda tippu. Nagu öeldakse, et redeli ülemistel astmetel on alati ruumi nii ka kuuse puhul. Latv ja käbid on esimesed, kes toitained ja päikese saavad. Ka inimesed saavad enese puhul valida, kas valida tüve või oksa areng. Oksana kasvades võib küll kergem olla, kuid "see mingi" on elus puudu. Samuti on võimalik oksa pidi tagasi tulla tüve juurde, et otsustada, kas minna tüve pidi alla või minna üles. See tähendab õigeid valikuid ja suurt töötahet. Kui teha elupööret, siis see eeldab tüve juurde tagasi pöördumist. 

4 elu põhivaliku (haridus, töö, kodu, elukaaslane) teostamisel peaks hõbekuuse areng lihtsustama eesmärkide püsitamist.