Majandusministri Kadri Simsoni 3 eesmärki riigiettevõtete börsile toomiseks on: läbipaistvuse suurendamine, maailmas tuntuse kogumine ning turvalise investeerimisvõimaluse pakkumine kohalikkele investoritele.
25. mail algas Tallinna Sadama AS 1/3 aktsiate märkimine börsil. Tänaseks on teada, et indikatiivselt on väikeinvestori miinimumjaotis 1000 aktsiat hinnaga 1,80 EUR, st. kokku investeeringuna 1800 EUR. Allpool toodud 7 plussi investeerimiseks ja 7 miinust mitte investeerimiseks (toetun 09. mai Äripäevale Madis Müür'i ja Harri Tuul'e seisukohtadele).
Plussid:
1. Kindel dividendiaktsia
2. Ettevõttel on visioon oma tegevuse laiendamiseks
3. Välisinvestorite huvi
4. Ettevõttel ambitsioonikas ja usaldusväärne juhtkond
5. Riigi osalus annab suurema kindlustunde
6. Börsi reeglistik aitab vähendada poliitilisi tõmbetuuli
7. Tegu on oma valdkonna tipu ettevõttega Eestis, kes tegutseb rahvusvahelises konkurentsis
Miinused:
1. Poliitilised riskid nagu Tallinna Veel
2. Ettevõte tehti tühjaks enne IPO-t. Riik võtab suuremas koguses dividende riigieelarve lappimiseks.
3. Dividendide mitmekordne maksustamine (eraisikul maksuvaba miinimum, ettevõttel investeeringu väike osatähtsus, mistõttu dividende topeltmaksustatakse)
4. Kaubaveod on viimastel aastatel mitmekordselt langenud
5. Alkoholiturism on välja suremas
6. Tulevikus tekib konkurent Tallinna-Helisingi tunneli näol
7. Olulise kasvumootori puudumine tegevusmahtude näol
8. Kinnisvaraprojektid Tallinna Sadamas ei pruugi kasumlikult realiseeruda
Paika pannes teesid investeerimisel:
1. Aktsiad on pigem orienteeritud dividendile kui väärtuse kasvule. Dividendimäär 6-8% on börsiettevõtte kohta korralik, kuid võttes arvesse inflatsioonimäära jääb alla minu kehtestatud tootlikkuse määra, milleks on 5% tootlus.
2. Kasumlikkuse ja rahavoogude seisukohalt igati korralik ettevõte. Samas käibekapital on viimasel kolmel aastal negatiivne, kuid selle katab ära positiivsed rahavood.
3. 95% bilansimahust on põhivarasse investeeritud
4. Transiidikeskuse müük sakslastele Hamburger Hafen und Logistikule. Ehk sakslased aitavad läbi Rail Balticu kaubavood liikuma panna.
5. Kuna investeeringu väärtus väikeinvestori portfellis pole kuigi suur siis sisenemise ja väljumishinda on raske paika panna.
Rahvaaktsia võib Tallinna Sadama aktsiast küll tulla, kuid professionaalse investori seisukohalt on olemas paremaid ja atraktiivsemaid investeeringuid. Hind 1,80 EUR aktsia kohta peaks olema igaühele taskukohane. Olles juba mõnda aega investeerimismaailmas tegutsenud, siis esimese investeeringuna antud aktsiat ei soovita, kuid teiste investeeringute riskide hajutamiseks portfelli täiendamiseks on aktsia hea valik.
Pigem on antud IPO suunatud suuremahuliselt pensionifondidele ja välisinvestoritele, keda rahuldab stabiilsem dividenditootlus, sest nende investeerimismahud rahalises kontekstis pole võrreldavad Eesti jaeinvestoriga.
Ise märgin aktsiat enese profiilile sobivalt, kuid lähtun teesist "ostan ja hoian" ning minu portfellis on see pigem marginaalne investeering valdkonnans "transport - logistika".
laupäev, 26. mai 2018
laupäev, 31. märts 2018
Börsihai
02. oktoobrist 2017 algas Äripäeva ja LHV koostöös Börsihai mäng, millest võtsin osa ka mina. Põhimõte oli selles, et kes teenib 23. märtsiks USA börsiaktsiatega kõige suurema summa. Algkapitaliks oli 290 000 eurot virtuaalraha. Sain ennast proovile panna kas ahnus ja hirm saavad minust võitu. Vähemalt tunnetasin seda, et virtuaalrahaga ja päris rahaga investeerimisel on suur vahe, seega enda rahaga mängides oleksin kindlasti teistsugused otsused teinud.
USA aktsiaturg on põnev seetõttu, et kõik on ostetav - müüdav. Tehingute mahud on suured. Samas valikute paljusus ajab silme eest kirjuks. Samas on ajastamine on hästi oluline. Heaks näiteks on Amazoni aktsia. Börsihai mängu alguses maksis antud aktsia alla 1000 dollari. Mängu ajal ületas aktsia piir ka 1600 dollari piiri, kuid lõpuks lõpetas 1500 dollari piiril. Nii suure volatiivsusega aktsia pakub ju emotsionaalselt suurt teenimisvõimalust. Reaalne teenistus on siis kui suudad õigel ajal osta ning õigel ajal müüa.
Kindlat strategist mul investeerimisel endal ei olnud, kuid panustasin kindlates valdkondades - pangandus, meditsiin, tehnoloogia. Kõik kolm sektorit on põneva teenimisvõimalusega. Pangandus on neist kõige väiksema võimalusega, kuid kindla tootlusega. Meditsiin on tulevikuala ning ka siin sain positsioone hoida. Ja kõige põnevam on tehnoloogiasektor. Jah ainult tehnoloogiakatsiatesse investeerides ei oleks võimalik kõrgele kohale jõuda, kuid oleks kindlasti edestanud keskmist portfelli. Ühe oskuse ma siiski õppisin. Panna paika kaotuse piirmäär (ntx -5%) ning siis müü aktsia, et vältida põrumist. Ei tohi armuda aktsiasse. See strateegia aitas mängu lõpus üldedetabelis tõusta. Lõpptulemusena sain 926 portfelli seas 176. koha ning keskmiseks tootluseks 6 kuuga 8,5%. Nädal varem oleks andnud portfell koha 130. koha. Viimasel nädalal avaldas aktsiatele mõju USA presidendi Donald Trumpi ähvardus kaubandussõja kohta. Paljud mängijad ei reageerinud antud uudisele ning see andis paljudele võimaluse. Õppetund mida veel Börsihai andis oli see, et turgu emotsioonid ei huvita. Ja suur kummardus Mikk Talpsepp'a ees, kes ülekaalukalt võitis Börsihai mängu, tehes 290 000 EUR portfellist 755 527 EUR suuruse portfelli. Selle jaoks on vaja head õnne, töökust ning oskuseid. Lihtsalt rahas olnud portfell maandus kohal 366. koha. Seega raha omamine on parem kui keskmine portfell, kuid erilist kirge / vaimustust see ei paku.
Olen aktiivselt investeerimisega tegelenud sügisest 2015 ning selle ajaga hakanud mõistma teatud seaduspärasusi. Kuna aeg ja raha alluvad loodusseadustele, mida juhivad inimeste emotsioonid. Samas on andnud ka Investeerimisklubisse kuulumine nii mõnelegi teemale / valdkonnale uue mõtte. Oma investeeringutes vastutuse võtmine aitab üha kiiremini liikuda finantvabaduse suunas. Börsihai mäng aitas ka investeerimise tõdedele lähemale, mis sest, et mängulises võtmes. Eks see aasta tuleb hakata portfelli ette valmistama lähenevale kriisile. Börsihai lõpuosas oli seda virvendusena juba tunda.
Seega tore kui on võimalus proovida virtuaalmängus kätt suuremate summadega õppides oskusi rahamaailma kohta. Raha ei huvita emotsioon ning raha allub kindlatele reeglitele. Seega kui uus Börsihai alustab olen taas mängus, võib-olla isegi mitme portfelliga.
USA aktsiaturg on põnev seetõttu, et kõik on ostetav - müüdav. Tehingute mahud on suured. Samas valikute paljusus ajab silme eest kirjuks. Samas on ajastamine on hästi oluline. Heaks näiteks on Amazoni aktsia. Börsihai mängu alguses maksis antud aktsia alla 1000 dollari. Mängu ajal ületas aktsia piir ka 1600 dollari piiri, kuid lõpuks lõpetas 1500 dollari piiril. Nii suure volatiivsusega aktsia pakub ju emotsionaalselt suurt teenimisvõimalust. Reaalne teenistus on siis kui suudad õigel ajal osta ning õigel ajal müüa.
Kindlat strategist mul investeerimisel endal ei olnud, kuid panustasin kindlates valdkondades - pangandus, meditsiin, tehnoloogia. Kõik kolm sektorit on põneva teenimisvõimalusega. Pangandus on neist kõige väiksema võimalusega, kuid kindla tootlusega. Meditsiin on tulevikuala ning ka siin sain positsioone hoida. Ja kõige põnevam on tehnoloogiasektor. Jah ainult tehnoloogiakatsiatesse investeerides ei oleks võimalik kõrgele kohale jõuda, kuid oleks kindlasti edestanud keskmist portfelli. Ühe oskuse ma siiski õppisin. Panna paika kaotuse piirmäär (ntx -5%) ning siis müü aktsia, et vältida põrumist. Ei tohi armuda aktsiasse. See strateegia aitas mängu lõpus üldedetabelis tõusta. Lõpptulemusena sain 926 portfelli seas 176. koha ning keskmiseks tootluseks 6 kuuga 8,5%. Nädal varem oleks andnud portfell koha 130. koha. Viimasel nädalal avaldas aktsiatele mõju USA presidendi Donald Trumpi ähvardus kaubandussõja kohta. Paljud mängijad ei reageerinud antud uudisele ning see andis paljudele võimaluse. Õppetund mida veel Börsihai andis oli see, et turgu emotsioonid ei huvita. Ja suur kummardus Mikk Talpsepp'a ees, kes ülekaalukalt võitis Börsihai mängu, tehes 290 000 EUR portfellist 755 527 EUR suuruse portfelli. Selle jaoks on vaja head õnne, töökust ning oskuseid. Lihtsalt rahas olnud portfell maandus kohal 366. koha. Seega raha omamine on parem kui keskmine portfell, kuid erilist kirge / vaimustust see ei paku.
Olen aktiivselt investeerimisega tegelenud sügisest 2015 ning selle ajaga hakanud mõistma teatud seaduspärasusi. Kuna aeg ja raha alluvad loodusseadustele, mida juhivad inimeste emotsioonid. Samas on andnud ka Investeerimisklubisse kuulumine nii mõnelegi teemale / valdkonnale uue mõtte. Oma investeeringutes vastutuse võtmine aitab üha kiiremini liikuda finantvabaduse suunas. Börsihai mäng aitas ka investeerimise tõdedele lähemale, mis sest, et mängulises võtmes. Eks see aasta tuleb hakata portfelli ette valmistama lähenevale kriisile. Börsihai lõpuosas oli seda virvendusena juba tunda.
Seega tore kui on võimalus proovida virtuaalmängus kätt suuremate summadega õppides oskusi rahamaailma kohta. Raha ei huvita emotsioon ning raha allub kindlatele reeglitele. Seega kui uus Börsihai alustab olen taas mängus, võib-olla isegi mitme portfelliga.
Sildid:
Aeg,
Ahnus,
Ajastamine,
Börs,
Emotsioon,
Finantsvabadus,
Hirm,
Investeerimine,
Loodusseadus,
Oskused,
Otsus,
Portfell,
Raha,
Strateegia,
Valik,
Vastutus,
Virtuaalraha,
Volatiivsus,
Võimalus,
Õppetund
laupäev, 30. detsember 2017
Aeg iseendale ehk kokkuvõte 2017. aastast
Lõppeb 2017.a.
Aasta kokkuvõtet kirjutan Noorus Spaas. See on kirjutis möödunud aastast ning
arusaamistest ühiskonnas toimivatest protsessidest.
Miks just Spaas?
Sest usun, et vajasin aega üksi olemiseks ja eneseanalüüsiks koos läbi puhkuse.
Samas Noorus Spaa asub Narva-Jõesuus, seega piisavalt kaugel, et oleks kiusatus
tagasi igapäevaste asjade juurde pöörduda. Saavutasin enam-vähem eesmärgid, mis
ma püstitasin 2017.a. alguses.
Samas viin läbi
ka oma kolme ettevõtte (teenust osutava, investeerimisettevõtte,
mittetulundusühingu) üldkoosoleku – kokkuvõte tehtust ning uute eesmärkide
püstitamine. Repliigina öeldes, siis finantseesmärgi, mis ma 2017.a. alguses
püstitasin täitus jõulude ajal. Ning see oligi minu kõige suurem jõulukink.
Isiklikus
finantsilises plaanis olen seadnud endale teatud piirid, reeglid ja eesmärgid
ning uskumatu, et kui ise uskuda oma edusse, siis eesmärgid ka täituvad. Täitsin
ühiskonna keskklassi alampiiri (aasta sissetulek x vanus / 10), st. summa, mis
peaks olema netovarade väärtuseks, et kuuluda keskklassi. Samas on rõõm ja
heaolu selles, et selle eesmärgi täitmiseks minu isiklik elustiil ei
kannatanud. Keskklass ei ole kohe kindlasti mitte sissetuleku järgi üle 1200 euro kuus teenivad inimesed. See peaks baseeruma varanduslikul tasemel, mitte sissetuleku baasil.
Annetusteks läks
1% sissetulekust (mis peale 40.ndat eluaastat tõuseb üle 2% sissetulekust).
Minu kindlad valdkonnad annetusteks on haridus ja vastsündinud (väikesed
lapsed). Hariduse puhul on oluline esialgu läbi baashariduse enese isiksuse leidmine.
Laienenud silmaring annab elus toimetulekuks palju.
Selleks on vaja
teada, et väikesed inimesed räägivad teistest inimestest, keskmised inimesed
räägivad sündmustest ja suured inimesed räägivad ideedest. Just viimasest on
Eesti ühiskonnas puudu.
Hariduse puhul on
oluline teada, et haridus koosneb kolmest komponendist: teadmised, oskused ja
kogemused. Tippu jõudmiseks on vaja kõike kolme ning kõik kolm komponenti on
omavahel seotud.
Vastsündinud on
prioriteet seetõttu, et väikesed lapsed ei saa enesele vanemaid ise valida.
Läbi Pelgulinna sünnitusmaja toetuse ehk pääseb nii mõnigi vastsündinu elule,
mida ta väärib.
Investeerimismaastikul
mõjutas mind 2017.a. kõige rohkem Investeerimisklubiga liitumine. See
vaimuenergia, mida ma sealt saan on aidanud mind püsida minu eesmärkide
täitmise juures. Olen saanud nii mõnegi uue lähenemise oma investeerimisotsuste
tegemisel. Avasin ka 2017.a. alguses kasvukonto LHV Pangas. Muid uusi
investeerimisvaldkondi juurde ei tekkinud kuid täiendasin täiendavate aktsiaostudega
oma investeerimisportfelli. Tootlusega investeerimisettevõttes jään rahule,
sest varade tootluse 10% eesmärk sai täidetud. Alati võib ju tahta rohkem, kuid
turgu emotsioonid ei huvita (kahjuks meie poliitikuid huvitab). Tavaliselt
juhib inimesi hirm ja ahnus. Ka mind (olen siiski ka inimene), kuid distsipliin
ja eesmärgile pühendumus aitavad hoida mõistuse külmana – kuigi jah 2 investeeringu
soetust sai tehtud ka emotsioonide najal.
Raamatupidamise
valdkonnas tuleb käibe poolest parim aasta läbi aastate, arvestades asjaolu, et
aasta esimeses pooles võtab palgatöö päris piisavalt aega. Numbriga joone all
võib ka rahule jääda ja dividendide välja kuulutamine on taaskord aktuaalne.
Praegu aasta
kokkuvõtet kirjutades, teen ka endale detailse kokkuvõte tööalastest
edusammudest. Seda eelkõige neljast vaatevinklist: palgatöötaja, juhatuse
liige, osanik ja investor. Need neli rolli on ühtemoodi kõik omavahel minu
isiksuses olemas, kuid need mõtlevad ja lähenevad teemadele kõik erinevalt. Põhjalikult
neist mõttemaailmadest tuleviku kirjutistes. Kuid siiski lühidalt:
1.
Palgatöötaja
– isiksus, kes reaalselt aktiivset tulu loob
2.
Juhatuse
liige – otsustab tööde üle, mida teha ja mida mitte, sõlmib lepinguid ja
kokkuleppeid, vastutab töö eest, teeb müügitööd
3.
Omanik
(osanik) – loodab omanikutulule (dividend), järgib juhatuse liikme töö tulemusi
4.
Investor
– elatub passiivsest tulust. Eesmärk finantsiline vabadus.
Isikliku elu
muutustes ei toimunud nii palju, kui 2016, sest siis toimus 10 tegevust mu elus
esimest korda, kuid sellest perioodist said alguse minu elus spaa- ja
kinokultuur, mis on saatnud mind ka 2017.a. Kuna mul televiisorit pole, siis
kinokülastusi tuleb kord nädalas küll. Seega usun, et minu panus Eesti
kinokülastustesse on rohkem kui keskmisel eestlasel.
Samuti sai Eestis
piisavalt ka ringi sõidetud – Võrumaa, Lüübnitsa laat, Saaremaa 3 päeva reis,
Peipsi äärne külastus. Esmakordselt sai külastatud ka Maanteemuuseumi ja
Taevaskoda.
Investeeringuna
tegin 2017.a. uuenduse Apple toodetesse. Pidin saatuse tahtel ostma uue MacBook
Pro ja iPhone SE. Eks olen tänaseks mõlematega harjunud ja mõlemad on saanud mu
elu igapäevaseks osaks.
Ja kuna need on
mu igapäeva töövahendid (teenin nendega enesele sissetulekut), siis on
asjakohane teatud aja tagant töövahendeid uuendada.
Pika otsimise peale leidsin endale ka sobiva portfelli ka, mis on kooskõlas minu töökommete ja tavadega. Sellega ma olen ka rahul.
Pika otsimise peale leidsin endale ka sobiva portfelli ka, mis on kooskõlas minu töökommete ja tavadega. Sellega ma olen ka rahul.
Raamatute
lugemine on saanud igapäeva traditsiooniks. See on aeg, mis tuleb leida
iseendale. Eriti raamatud, mis avardavad silmaringi. Kui 1998.a. muutis minu
mõtte maailma raamat “Eesmärk”, siis sama mõttemaailma muutev raamat on 20.a.
hiljem “Miljonäri kiirtee”. Raamatus toodud väärtushinnangud ei ole kõik
toodavad Eesti ühiskonda, kuid annavad kindlasti ülevaate, miks Eesti liigitub
kolmeks: esimene, teine ja kolmas. Esimese ja teise Eesti piir jookseb Kose
juures Tallinna poole, teine Eesti asub Kose ja Rõngu vahel ning kõik, mis jääb
alla Rõngut on kolmas Eesti. Inimeste käitumise protsesside mõistmine jääb
distsipliini ja mõtteviisi taha.
Raha iseenesest
ei ole probleemide lahendaja. Raha võib pigem tekitada neid juurde. Seega
poliitikud ei peaks Eestis tegelema ümberjagamise, vaesuse ja keskpärasuse
tootmisega, vaid hakkama probleeme lahendama. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus
ei täida juba tükk aega oma funktsiooni, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine
lahendab väheste probleemi, sest nende inimeste probleem pole seotud üldse
rahaga. Haridus iseenesest hakkas taandarenema kui 15.a. tagasi mindi üle 3+2
õppesüsteemile. Ja ühiskonna liikmete vananedes tekib probleeme juurde. Neid
probleeme ei lahenda rahaga. Ja rõhutada, et tuleb näha suurt pilti ei ole veel
aluseks lähenemiseks Põhjamaade heaolu ühiskonnale. Soomes on küll elanikke 3
korda rohkem, kuid nende majandus on 10 korda suurem kui Eestis. Poliitikute
puhul on praegu esikohal tarbimismeelne (kulupõhine) mõtteviis, mitte tootja (tulupõhine) mõtteviis.
Ainult tootjapõhine mõtteviis loob rikkust, läbi mille liigutakse jõukuse
poole. See kui sissetulek suureneb ei tähenda, et selle kõik kohe ära peaks kulutama.
“Miljonäri
kiirtee” raamatus toodud õnne definitsioon vastab päris hästi tegelikkusele.
Õnn koosneb FFF, st. Fitness (tervis, vormisolek), Family (perekond, suhted),
Freedom (vabadus, võimaluste olemasolek). Antud kontekstis puudub termin
Finance (raha), sest raha on abivahend kõige eelneva loomiseks. Seega ühiskond kui tervik peaks liikuma kolme
FFF poole.
Spordivaldkonnas
sai see aasta läbitud 9 jooksu. Aastaplaani ei täitnud, kuid tekkis stabiilsus.
Parandasin Tartu Parkmetsa (7 km) jooksu ning Tartu Linnamaratoni (21,1 km) tulemust. Seega keskpärane aasta. Sooviksin 2018.a. lisada nii mõnegi uue stardi
oma jooksude nimekirja. Kuid regulaarselt olen avastanud Tartumaal Roiu lähedal
asuva Vooremäe suusakeskuse rajad treeningute läbiviimiseks.
Seega
kokkuvõtvalt võib öelda, et 2017.a. läks korda. Olen rahul eespool toodud Freedomi ja Fitnessi
valdkonnaga, kuid Family valdkond vajab 2018.a. järgi aitamist. Iga eneseareng
nõuab ohvreid ning antud valdkond on jäänud tahaplaanile. See vist jäi
seetõttu, et arengus pead jälgima end ümbritsevaid inimesi, kes Sulle mõju
avaldavad. Kes avaldavad halba mõju või takistavad elus edasi liikumast
lihtsalt nendega tuleb vähem suhelda. Samas uued inimesed saavad ellu tulla kui
oled valmis neid oma ellu lubama.
Seega head aasta
lõppu ning uute eesmärkide täitumist uuel aastal J Ja uskuge, nii mõningi suur muutus on mul lähiajal
varuks.
Sildid:
Aastaplaan,
Annetus,
Apple,
Dividendid,
Eesmärk,
Haridus,
Investeerimine,
Keskklass,
Kogemus,
Lugemine,
Oskused,
Probleem,
Puhkus,
Raha,
Sport,
Teadmised,
Tootlus,
Väärtushinnang,
Õnn
laupäev, 1. oktoober 2016
Minu esimene poolmaraton
Täna, 01. oktoober 2016 läheb ajalukku minu esimese ametliku jooksu poolmaratoni läbimisega. Distantsi pikkus siis 21,1 km. Viimane ettevalmistav trenn sai tehtud selle nädala teisipäeval. Ülejäänud aeg kulus vaimsel ettevalmistusel, st. raja profiili analüüs ja vaimne ettevalmistus. Nii pikka distantsi ma polnud aja peale jooksnud üle 7 aasta. Miks 21, mitte 10? Sest pikemal distantsil saab jooksu kiirust paremini reguleerida ning ka kiiruslikku vastupidavust ei ole nii palju vaja. 10 km peal pead algusest lõpuni pingutama.
Jooksu eesmärk oli rada läbida 1:45 ning iga minut alla selle on boonuseks. Ja kui tuleb alla 1:40 siis võib lugeda jooksu suurepäraseks kordaminekuks (tänase ettevalmistuse juures :)). Ja teine eesmärk oli mitte lasta nõrkusel tekkida (nii vaimsel kui füüsilisel) ja joosta kogu rada. Siiski oli ka 3. eesmärk - tulla esimese 200 hulka.
Ilm oli päikseline, kuid tuuline. Arvan, et oli ainus "kubujuss" rajal - müts, kindad, pikkade varukatega pluus, poolpikkad jooksu püksid ning ka "säärised". Lisaks ka päikseprillid. Jooksu lõppedes sain aru, et olin teinud õige valiku. 11 km paiku umbes 1 km ulatuses tuli ka vihma, millega paljud nö lühikestes jooksuriietes jooksjad lõivu maksid.
Jooksu kulg. Kuna kokku on kilomeetreid 21 ja jooksin pulsikellaga, siis kõikide km vaheajad on automaatselt kellas salvestatud. Kuni 14km-i jooksin ühtlases tempos 4.37 - 4.42 min/km. Joogipunktides kulutasin 5-10 sekundit. Peale 15 km (kust hakkab tõeline poolmaraton) läksid km ajad 4.43 - 4.45 min/km. Ja siis see tuli - Lossi tn tõus, mida olin nii kaua oodanud - kõrgustevahe 30 m 150-200m jooksul. Ikka pidin 30 m kõndima, kuigi seda eesmärki polnud. Ja viimase jooksu km suutsin joosta 4.37 (poolenisti allamäge). 5 km vaheajad spordikella alusel: 23.29, 23.29, 23.23, 24.46. Ühtlane tempo. Kohtade poolest olin 10 km vaheajapunktis 135. (ametlik vaheaeg 46.44) ja lõppaeg 1:39.57 ja kohaks 126. No mis ma oskan öelda - SUUREPÄRANE :). Kokku lõpetajaid 657, oma vanuseklassis 18 (M35 vanuseklassis lõpetajaid 80) ning 5 naist jäi ettepoole (kokku naisi 201). Suutsin enam-vähem stabiilselt oma kohta hoida ja tasapisi ettepoole tõusta. See ka õnnestus.
Südametööst / Pulsisagedusest. Püüdsin alguses natuke tagasi hoida, mis ka õnnestus 5 km-ni. Edasi läks siiski pulss üles ning jooksu lõpuks keskmine oli 185 lööki/min, maksimaalne 199 lööki/min. Sellise pingutuse järel ok, sest võrreldes aasta algusega on pulss stabiilsemaks muutunud ja allapoole tulnud. Ja raskustunnet rindkeres ei tekkinud. Pigem tekkis raskus jalgades, sest polnud nii pikka distantsi tükk aega jooksnud.
Tähelepanekud jooksust. Tasa sõuad kaugele jõuad. Ütleme nii, et esimesed 50 jooksjad on nö "elukutselised" ja peale seda näed igasuguseid jooksjaid - kes on oma vormi ülehinnanud ning samas on ka riietusega alt mindud (eriti tänase tuulise ilmaga, jah temperatuur on +12 kraadi, kuid tuuleindeks tegi oma töö). Jah vähem riideid - väiksem takistus, kuid jooksu katsumus on 1,75 tundi, mis soovitavalt nõuaks ettevalmistust. Samas on tervisesportlastel tempo valik ebaühtlane - mäest joostakse all pika sammuga ning tõusudel jäädakse praktiliselt seisma. Ei leita oma rütmi. Ajaga on ka jooksjate tase kehvemaks läinud - samal jooksul 20 aastat tagasi sain ma 10 km jooksus 36.20-ga 36. koha, nüüd oleksin sellise ajaga 10. koht.
Mulle meeldib see, et jooksjaid on küll juurde tulnud, kuid jooksjate füüsiline ettevalmistus jätab soovida. Alla 2:00 jõudis joosta 460 jooksjat (s.o. natuke all 6 min/km). Üheks põhjuseks on see, et koolides pole kehaline kasvatus enam popp. Ühiskonna suhtumine peaks selles mõttes muutuma - väiksem liikumine, nutitelefon ja rohke söömine ei ole popp. Haigekassa ei jõua seda koormat üleval pidada.
Herbalife jooksjad - neid vist oli 1/5-1/4 kogu jooksjate hulgast. Igal juhul jäid nad silma. Mingi uus suundumus Eesti tervisesportlaste hulgas. Kahjuks ei oska kiita ega laita, sest ainult toitumise reguleerimisega (sh. kapslid) vormis ei püsi. Pole isiklikult antud valdkonnaga kursis. Selleks on vaja toitumine x liikumine x mõtlemine. Kui üks nendest kolmest on 0, siis on kogu ahel 0. Aga tore siiski et nii mõnedki on liitunud süsteemiga. Mitmekülge toitumine annab ka kõik eluks vajaliku.
Kiidan tempomeistreid. Nägin 3 tempomeistrit lõpetamas ning kõik nad suutsid oma ajast kinni pidada. Tempomeister Valdo Jahilo läbis maratonidistantsi täpselt 5:00. Muidugi ta lõpetas üksinda - kiiremad olid eest läinud või siis aeglasemad olid maha jäänud. Kiitus talle. 21 km kiidan Margus Pirksaart (1:30 tempomeister, täpsus 2 sek), Margus Merivälja (1:45 tempomeister, täpsus 41 sek) ja Kristel Vallaste-d (2:00 tempomeister, täpsus 0 sek).
Rada. Selles mõttes hea rada, et täies pikkuses üks rada (ei ole ringe). Joogipunktid ja turvameeskond toimis ning ka kaasaelajaid jätkus. Samuti peaks raja profiil olema igati jõukohane. Soovitus korraldajatele, et 35-37 km peal maratonidistantsil ja 16-18 km peal poolmaratoni distantsil võiks olla ajavõtt, et saaks hinnata konkurente palju nad ajaliselt tõelises katsumuses ära kukkusid.
Raja juures meeldis see, et 21 km ja 42 km kattuvad. Kuigi jah jooksjad ei näe selja tagant, et kas joostakse 21 või 42, kuid koostöös saavad mõlema jooksudistantsi läbijad edasi.
Uued eesmärgid. Tänane jooks andis niipalju impulssi, et treeninguid jätkata. See aasta plaanis veel 2-3 jooksu ning siis saab hooaja lõpetada. Aasta pärast linnamaratoni eesmärk on alistada 1:35 piir. Küll see tuleb kui väga tahta.
Jooksu eesmärk oli rada läbida 1:45 ning iga minut alla selle on boonuseks. Ja kui tuleb alla 1:40 siis võib lugeda jooksu suurepäraseks kordaminekuks (tänase ettevalmistuse juures :)). Ja teine eesmärk oli mitte lasta nõrkusel tekkida (nii vaimsel kui füüsilisel) ja joosta kogu rada. Siiski oli ka 3. eesmärk - tulla esimese 200 hulka.
Ilm oli päikseline, kuid tuuline. Arvan, et oli ainus "kubujuss" rajal - müts, kindad, pikkade varukatega pluus, poolpikkad jooksu püksid ning ka "säärised". Lisaks ka päikseprillid. Jooksu lõppedes sain aru, et olin teinud õige valiku. 11 km paiku umbes 1 km ulatuses tuli ka vihma, millega paljud nö lühikestes jooksuriietes jooksjad lõivu maksid.
Jooksu kulg. Kuna kokku on kilomeetreid 21 ja jooksin pulsikellaga, siis kõikide km vaheajad on automaatselt kellas salvestatud. Kuni 14km-i jooksin ühtlases tempos 4.37 - 4.42 min/km. Joogipunktides kulutasin 5-10 sekundit. Peale 15 km (kust hakkab tõeline poolmaraton) läksid km ajad 4.43 - 4.45 min/km. Ja siis see tuli - Lossi tn tõus, mida olin nii kaua oodanud - kõrgustevahe 30 m 150-200m jooksul. Ikka pidin 30 m kõndima, kuigi seda eesmärki polnud. Ja viimase jooksu km suutsin joosta 4.37 (poolenisti allamäge). 5 km vaheajad spordikella alusel: 23.29, 23.29, 23.23, 24.46. Ühtlane tempo. Kohtade poolest olin 10 km vaheajapunktis 135. (ametlik vaheaeg 46.44) ja lõppaeg 1:39.57 ja kohaks 126. No mis ma oskan öelda - SUUREPÄRANE :). Kokku lõpetajaid 657, oma vanuseklassis 18 (M35 vanuseklassis lõpetajaid 80) ning 5 naist jäi ettepoole (kokku naisi 201). Suutsin enam-vähem stabiilselt oma kohta hoida ja tasapisi ettepoole tõusta. See ka õnnestus.
Tulemus diplomi näol
Õnnelikuna finišis
Südametööst / Pulsisagedusest. Püüdsin alguses natuke tagasi hoida, mis ka õnnestus 5 km-ni. Edasi läks siiski pulss üles ning jooksu lõpuks keskmine oli 185 lööki/min, maksimaalne 199 lööki/min. Sellise pingutuse järel ok, sest võrreldes aasta algusega on pulss stabiilsemaks muutunud ja allapoole tulnud. Ja raskustunnet rindkeres ei tekkinud. Pigem tekkis raskus jalgades, sest polnud nii pikka distantsi tükk aega jooksnud.
Mulle meeldib see, et jooksjaid on küll juurde tulnud, kuid jooksjate füüsiline ettevalmistus jätab soovida. Alla 2:00 jõudis joosta 460 jooksjat (s.o. natuke all 6 min/km). Üheks põhjuseks on see, et koolides pole kehaline kasvatus enam popp. Ühiskonna suhtumine peaks selles mõttes muutuma - väiksem liikumine, nutitelefon ja rohke söömine ei ole popp. Haigekassa ei jõua seda koormat üleval pidada.
Herbalife jooksjad - neid vist oli 1/5-1/4 kogu jooksjate hulgast. Igal juhul jäid nad silma. Mingi uus suundumus Eesti tervisesportlaste hulgas. Kahjuks ei oska kiita ega laita, sest ainult toitumise reguleerimisega (sh. kapslid) vormis ei püsi. Pole isiklikult antud valdkonnaga kursis. Selleks on vaja toitumine x liikumine x mõtlemine. Kui üks nendest kolmest on 0, siis on kogu ahel 0. Aga tore siiski et nii mõnedki on liitunud süsteemiga. Mitmekülge toitumine annab ka kõik eluks vajaliku.
Kiidan tempomeistreid. Nägin 3 tempomeistrit lõpetamas ning kõik nad suutsid oma ajast kinni pidada. Tempomeister Valdo Jahilo läbis maratonidistantsi täpselt 5:00. Muidugi ta lõpetas üksinda - kiiremad olid eest läinud või siis aeglasemad olid maha jäänud. Kiitus talle. 21 km kiidan Margus Pirksaart (1:30 tempomeister, täpsus 2 sek), Margus Merivälja (1:45 tempomeister, täpsus 41 sek) ja Kristel Vallaste-d (2:00 tempomeister, täpsus 0 sek).
Rada. Selles mõttes hea rada, et täies pikkuses üks rada (ei ole ringe). Joogipunktid ja turvameeskond toimis ning ka kaasaelajaid jätkus. Samuti peaks raja profiil olema igati jõukohane. Soovitus korraldajatele, et 35-37 km peal maratonidistantsil ja 16-18 km peal poolmaratoni distantsil võiks olla ajavõtt, et saaks hinnata konkurente palju nad ajaliselt tõelises katsumuses ära kukkusid.
Raja juures meeldis see, et 21 km ja 42 km kattuvad. Kuigi jah jooksjad ei näe selja tagant, et kas joostakse 21 või 42, kuid koostöös saavad mõlema jooksudistantsi läbijad edasi.
Uued eesmärgid. Tänane jooks andis niipalju impulssi, et treeninguid jätkata. See aasta plaanis veel 2-3 jooksu ning siis saab hooaja lõpetada. Aasta pärast linnamaratoni eesmärk on alistada 1:35 piir. Küll see tuleb kui väga tahta.
Sildid:
Boonus,
Eesmärk,
Haigekassa,
Jooksmine,
Kiitus,
Rütm,
Suurepärane,
Tahe,
Tempo,
Toitumine,
Tõus,
Tähelepanek,
Vaimne ettevalmistus,
Valik,
Vastupidavus,
Õnnestumine
reede, 30. september 2016
Kohtumine tippjuhiga
Sai käidud Tartu Linnavalitsuse koolitusel Juhilt Juhile. Esinejaks Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm (vanus 42!). Minu austus selle mehe ees. Eesti on niivõrd väike riik, et selle suurusjärguga tippjuhte tuleb hoida. Jah ma tean, et asendamatuid ei ole, kuid need tegevused, mis on toimunud maksude kogumises ja mis on tulevikus toimumas Eesti riigi ainsas "tuluasutuses" on väärtus omaette. Ma tean, et antud asutuse juhile on ühiskonna poolt rohkem etteheiteid või näpuga näitamist kui poolehoidu. Inimesed ärge ajage segi maksupoliitikat ja efektiivset juhtimist. Esimest toodavad poliitikud, keda rahvas on valinud ning efektiivset maksukogumist ja asutuse juhtimist viib ellu Marek Helm.
Selle mehe kuulamine (1500 töötajaga asutus) juhina ja maksude kogumise visionärina paneb tõesti mõtlema miks poliitikud nö loobivad kaikaid kodaratesse maksude kogumisel. Pean siinkohal silmas aktsiisitõuse, sotsiaalmaksulae mittekehtestamist, sõiduautode kontrolle ja maksustamist, töötuskindlustusmakse määrade säilitamist. Populismiga tarka riiki ei juhita - ükskord kukub see kokku. Mulle meeldis see, et Marek Helm oskab oma töötajaid hoida ja nende eest seista. Samuti on asutuse juhtimisskeemi lihtsaks viinud ning töötab koos oma töötajatega, mitte pole eraldunud eraldi kabinetti.
Täpsustavalt olgu öeldud, et Eesti 100 000 ettevõttest maksab 90% maksudest 5000 ettevõtet. Miks ei võiks riik neid hoida ja mõelda, kuidas neil 5000 ettevõttel parem oleks, mitte kuidas ülejäänud 95 000 ettevõtte käest 10% maksutuludest kätte saada selleks, et nö populistlikke otsuseid teha. Või siis otsida võimalusi uute investeeringute riiki tulekuks. Ettevõtlusministri sotsiaalmajade ja riikliku panga asutamine ei aita just sellele ju kaasa (tegemist on populismiga). Füüsiliste isikute tasandile minnes, siis 20% kõrgema palga saajatest maksab 80% maksutuludest. Regionaalpoliitiliselt kuidas teha nii, et need 20% maksumaksjatest jaguneksid üle Eesti, mitte ainult Tallinnasse või Tartusse. Ei saa, sest äärealadel on kõige suurem tööandja kohalik omavalitsus, kes röövib suure osa maksutulust. Marek Helmi juhitud Maksu- ja Tolliametis on lisaks peadirektorile oktoobri algusest 1 asetäitja. Väiksemates omavalitsustes on linnapea / vallavanem ja 1 aselinnapea / asevallavanem. Suuremates omavalitsustes on linnapea / vallavanema asetäitjaid 2-5. Haldusreform peab käima mitte omavalitsusi piiride pidi, vaid eesmärkides ja asutusi juhtides. Ei saa, et omavalitsuses viiakse avalikke teenuseid ellu poliitilisi vaateid pidi - kui on tulekahju, siis sellele ei ole silti küljes, et mis partei selle tekitas. Inimestel on riiki vaja, mitte riigil inimesi. Samas paljud asutuste juhid on politiliseeritud kohalikul tasandil. Seega ei anna praegune haldusreform tegelikku kasu. Asutuse juhil peab olema nii suur usalduskrediit, et tal ei ole vaja aru anda kohalikus omavalitsuse keskastmejuhile, vaid tippjuhile. Omavalitsuse tasandil toimuksid tegevused efektiivsemalt kui ei kuulutaks parteidesse ja viiakse ellu kogukondlikke otsuseid. Volikogu võiks ainsana jääda poliitiliseks.
Huvitav vaatenurk kohtumisel. Finantsvaldkond on konservatiivne valdkond ja siin palju baseerub usaldusel. Usaldust on raske teenida, kuid kerge kaotada. Maksu- ja Tolliamet on riigi asutustest usaldusindeksi alusel 4-5 kohal 79%-ga. Erakonnad ja peaminister on 30-33% toetusega viimased. Siit tekkis küsimus, et miks antakse usaldusväärse asutuse poolt kogutud maksud ümberjagamiseks ebapopulaarsetele poliitikutele.
Üks oluline osakond, mis Maksu- ja Tolliametis ei ole, kuid kohalikud omavalitsused õigustavad - arenguosakond. See on EAS-s kohalike Arenduskeskuste näol, Maavalitsustes on arenguosakonnad, Kohalikes omavalitsustes on arenguametid. Milleks? EAS-st saan ma riiklikul tasandil veel aru, et jagatakse Euroopa Liidu toetusi, kuid riiklikul tasandil muudel tasandil aru ei saa - lihtsalt arengukava koostada selle jaoks, et riiklikul tasandil ette määratud raha ümber jagada ja iga-aastaselt arengukavasid koostada ning seda veel ebaefektiivselt teha... Siin piisab ju riigis peaministri juures olevas nõukogust, kes riiklikul tasandil suudaksid Eesti suuruse riigi arengusuundumused 10-20-30 aasta perspektiivis paika panna (või siis ettevõtlusministri töövaldkond - või nimetage minister ümber arenguministriks).Ettevõtlusminister ei saa sekkuda riigiga majandusse - konkurentsi rikkumine. Samas parvlaevaliikluse, lennuliikluse korralduse ja kaitsekulutuste juures raha ei loeta. Miks panna Maksu- ja Tolliameti juhile täiendavate maksude kogumise kohustusi, kui midagi asjalikku tehtud ei saa. Kohaliku tasandi arenguosakondadega olen kursis oma eelnevas töökogemuses Valga linnas 7 aasta jooksul. Puutusin kokku nii Valgamaa Arenguagentuuri, Valga Maavalitsuse arenguosakonna kui ka Valga Linnavalitsuse Arenguametiga. Ääremaastumisega läbi arengukavade ei suudeta nii kui nii võidelda.
Maksu- ja Tolliameti funktsioon on võtta vastu raha, mis talle maksumaksjate poolt antakse, mitte raha ei korjata kokku. Olen nõus Marek Helmiga selles fraasis. See on visionäri mõte. Maksu- ja Tolliamet on ettevõtja koostööpartner, mitte karistusorgan. Sama on riikliku turvalisusega või meditsiiniga. Miljoneid investeerida tehnikasse või kallisse tehnikasse, et õigustada asutuse olemasolu (vahel toimub võidurelvastumine), siis sellise investeeringu efektiivsus on kaheldav - pigem investeerida eritehnikasse, eriala spetsialistidesse (reaalselt valdkonnaga kokkupuutuvatesse isikutesse), tavainimeste mõttemaailma.
Maksu- ja Tolliamet koostöö ettevõtetega taandub tulevikus sellele, et ettevõtjal lastakse põhitegevusega tegeleda ning kasumit teenida. Maksude tasumine peab toimuma nö. möödaminnes. See toimuks ühe lahendusena läbi maksekorralduse pangas ja pärast e-arve järgi saab töötasu maksusid tasuda (deklaratsiooni koostab Maksu- ja Tolliamet ise) on tõesti mõtteviisi muutus ning mina finantsinimesena toetan seda.
Marek Helm jättis väga sümpaatse mulje ja kui kellegil on võimalus minna kuulama mõne riigiasutuse juhi sõnavõtte, siis soovitan soojalt. Osa repliike jäi siin lahti kirjutamata, kuid teadke need olid kuulamist ja kaasamõtlemist väärt. Riigijuhid, ajakirjandus ja need 95 000 ettevõtjat, kes maksavad 10% maksudest võiksid aru saada, et inimest tuleb hinnata siis kui ta ametis on, mitte siis kui ta on ametist lahkunud. Seega edu Maksu- ja Tolliameti juhile asutuse visioonide elluviimisel. Minu toetusele võib Marek Helm loota.
Selle mehe kuulamine (1500 töötajaga asutus) juhina ja maksude kogumise visionärina paneb tõesti mõtlema miks poliitikud nö loobivad kaikaid kodaratesse maksude kogumisel. Pean siinkohal silmas aktsiisitõuse, sotsiaalmaksulae mittekehtestamist, sõiduautode kontrolle ja maksustamist, töötuskindlustusmakse määrade säilitamist. Populismiga tarka riiki ei juhita - ükskord kukub see kokku. Mulle meeldis see, et Marek Helm oskab oma töötajaid hoida ja nende eest seista. Samuti on asutuse juhtimisskeemi lihtsaks viinud ning töötab koos oma töötajatega, mitte pole eraldunud eraldi kabinetti.
Täpsustavalt olgu öeldud, et Eesti 100 000 ettevõttest maksab 90% maksudest 5000 ettevõtet. Miks ei võiks riik neid hoida ja mõelda, kuidas neil 5000 ettevõttel parem oleks, mitte kuidas ülejäänud 95 000 ettevõtte käest 10% maksutuludest kätte saada selleks, et nö populistlikke otsuseid teha. Või siis otsida võimalusi uute investeeringute riiki tulekuks. Ettevõtlusministri sotsiaalmajade ja riikliku panga asutamine ei aita just sellele ju kaasa (tegemist on populismiga). Füüsiliste isikute tasandile minnes, siis 20% kõrgema palga saajatest maksab 80% maksutuludest. Regionaalpoliitiliselt kuidas teha nii, et need 20% maksumaksjatest jaguneksid üle Eesti, mitte ainult Tallinnasse või Tartusse. Ei saa, sest äärealadel on kõige suurem tööandja kohalik omavalitsus, kes röövib suure osa maksutulust. Marek Helmi juhitud Maksu- ja Tolliametis on lisaks peadirektorile oktoobri algusest 1 asetäitja. Väiksemates omavalitsustes on linnapea / vallavanem ja 1 aselinnapea / asevallavanem. Suuremates omavalitsustes on linnapea / vallavanema asetäitjaid 2-5. Haldusreform peab käima mitte omavalitsusi piiride pidi, vaid eesmärkides ja asutusi juhtides. Ei saa, et omavalitsuses viiakse avalikke teenuseid ellu poliitilisi vaateid pidi - kui on tulekahju, siis sellele ei ole silti küljes, et mis partei selle tekitas. Inimestel on riiki vaja, mitte riigil inimesi. Samas paljud asutuste juhid on politiliseeritud kohalikul tasandil. Seega ei anna praegune haldusreform tegelikku kasu. Asutuse juhil peab olema nii suur usalduskrediit, et tal ei ole vaja aru anda kohalikus omavalitsuse keskastmejuhile, vaid tippjuhile. Omavalitsuse tasandil toimuksid tegevused efektiivsemalt kui ei kuulutaks parteidesse ja viiakse ellu kogukondlikke otsuseid. Volikogu võiks ainsana jääda poliitiliseks.
Huvitav vaatenurk kohtumisel. Finantsvaldkond on konservatiivne valdkond ja siin palju baseerub usaldusel. Usaldust on raske teenida, kuid kerge kaotada. Maksu- ja Tolliamet on riigi asutustest usaldusindeksi alusel 4-5 kohal 79%-ga. Erakonnad ja peaminister on 30-33% toetusega viimased. Siit tekkis küsimus, et miks antakse usaldusväärse asutuse poolt kogutud maksud ümberjagamiseks ebapopulaarsetele poliitikutele.
Üks oluline osakond, mis Maksu- ja Tolliametis ei ole, kuid kohalikud omavalitsused õigustavad - arenguosakond. See on EAS-s kohalike Arenduskeskuste näol, Maavalitsustes on arenguosakonnad, Kohalikes omavalitsustes on arenguametid. Milleks? EAS-st saan ma riiklikul tasandil veel aru, et jagatakse Euroopa Liidu toetusi, kuid riiklikul tasandil muudel tasandil aru ei saa - lihtsalt arengukava koostada selle jaoks, et riiklikul tasandil ette määratud raha ümber jagada ja iga-aastaselt arengukavasid koostada ning seda veel ebaefektiivselt teha... Siin piisab ju riigis peaministri juures olevas nõukogust, kes riiklikul tasandil suudaksid Eesti suuruse riigi arengusuundumused 10-20-30 aasta perspektiivis paika panna (või siis ettevõtlusministri töövaldkond - või nimetage minister ümber arenguministriks).Ettevõtlusminister ei saa sekkuda riigiga majandusse - konkurentsi rikkumine. Samas parvlaevaliikluse, lennuliikluse korralduse ja kaitsekulutuste juures raha ei loeta. Miks panna Maksu- ja Tolliameti juhile täiendavate maksude kogumise kohustusi, kui midagi asjalikku tehtud ei saa. Kohaliku tasandi arenguosakondadega olen kursis oma eelnevas töökogemuses Valga linnas 7 aasta jooksul. Puutusin kokku nii Valgamaa Arenguagentuuri, Valga Maavalitsuse arenguosakonna kui ka Valga Linnavalitsuse Arenguametiga. Ääremaastumisega läbi arengukavade ei suudeta nii kui nii võidelda.
Maksu- ja Tolliameti funktsioon on võtta vastu raha, mis talle maksumaksjate poolt antakse, mitte raha ei korjata kokku. Olen nõus Marek Helmiga selles fraasis. See on visionäri mõte. Maksu- ja Tolliamet on ettevõtja koostööpartner, mitte karistusorgan. Sama on riikliku turvalisusega või meditsiiniga. Miljoneid investeerida tehnikasse või kallisse tehnikasse, et õigustada asutuse olemasolu (vahel toimub võidurelvastumine), siis sellise investeeringu efektiivsus on kaheldav - pigem investeerida eritehnikasse, eriala spetsialistidesse (reaalselt valdkonnaga kokkupuutuvatesse isikutesse), tavainimeste mõttemaailma.
Maksu- ja Tolliamet koostöö ettevõtetega taandub tulevikus sellele, et ettevõtjal lastakse põhitegevusega tegeleda ning kasumit teenida. Maksude tasumine peab toimuma nö. möödaminnes. See toimuks ühe lahendusena läbi maksekorralduse pangas ja pärast e-arve järgi saab töötasu maksusid tasuda (deklaratsiooni koostab Maksu- ja Tolliamet ise) on tõesti mõtteviisi muutus ning mina finantsinimesena toetan seda.
Marek Helm jättis väga sümpaatse mulje ja kui kellegil on võimalus minna kuulama mõne riigiasutuse juhi sõnavõtte, siis soovitan soojalt. Osa repliike jäi siin lahti kirjutamata, kuid teadke need olid kuulamist ja kaasamõtlemist väärt. Riigijuhid, ajakirjandus ja need 95 000 ettevõtjat, kes maksavad 10% maksudest võiksid aru saada, et inimest tuleb hinnata siis kui ta ametis on, mitte siis kui ta on ametist lahkunud. Seega edu Maksu- ja Tolliameti juhile asutuse visioonide elluviimisel. Minu toetusele võib Marek Helm loota.
Sildid:
Areng,
Asjalik,
Edu,
Eesmärk,
Juhtimisotsus,
Koolitus,
Koostöö,
Maksu- ja Tolliamet,
Maksumaksja,
Maksupoliitika,
Mõtteviis,
Poliitik,
Populism,
Tippjuht,
Usaldus,
Vaatenurk,
Väärtus,
Ääremaastumine
Tellimine:
Postitused (Atom)